[spitfire]

Milline pedantne detailsus. Suunda näitav - olgu siis ideaali taotlemisena või tõdemusena, et ideaali ei olegi

See on ju lausa millimeetrine pedantsus.. Ühest küljest, aga teisest küljest ikkagi vist kahe milline ..., ilma naljata kusjuures.

Suvel sai väisatud värkstuba, kus umbes sada aastat vana mobiil võeti pulkadeks lahti ja KÕIK selle auto detailid joonistati vatmani peale üles, nagu ennemuiste. Ühe tudengi lõputöö projekti raames. Ja nende jooniste põhjal viiakse KÕIK detailid arvutisse, maitiamisprogrammi aga tulemina võib siis kõik need pulgad kasvõi 3D printida. Kas see on vajalik või lausa hädavajalik, maitia, aga nii tehakse ja see ei jäta külmaks.

[mopple]

See on ju lausa millimeetrine pedantsus.. Ühest küljest, aga teisest küljest ikkagi vist kahe milline ..., ilma naljata kusjuures.

Suvel sai väisatud värkstuba, kus umbes sada aastat vana mobiil võeti pulkadeks lahti ja KÕIK selle auto detailid joonistati vatmani peale üles, nagu ennemuiste. Ühe tudengi lõputöö projekti raames. Ja nende jooniste põhjal viiakse KÕIK detailid arvutisse, maitiamisprogrammi aga tulemina võib siis kõik need pulgad kasvõi 3D printida. Kas see on vajalik või lausa hädavajalik, maitia, aga nii tehakse ja see ei jäta külmaks.

Täna on 3D skaneerimine täiesti levinud tehniline võimekus, isegi Eestis on päris mitmeid kontoreid kes seda teenust pakuvad. Tehniliselt lisab tänapäevaste inseneritööristade kasutamine kindlasti palju võimalusi. Iseasi on kuidas moodne "kolm-dee-kaheksa-uu" lähenemine käsitööna valminud autode vaimsusega kokku läheb.

[indreksirk]

See on ju lausa millimeetrine pedantsus.. Ühest küljest, aga teisest küljest ikkagi vist kahe milline ..., ilma naljata kusjuures.

Suvel sai väisatud värkstuba, kus umbes sada aastat vana mobiil võeti pulkadeks lahti ja KÕIK selle auto detailid joonistati vatmani peale üles, nagu ennemuiste. Ühe tudengi lõputöö projekti raames. Ja nende jooniste põhjal viiakse KÕIK detailid arvutisse, maitiamisprogrammi aga tulemina võib siis kõik need pulgad kasvõi 3D printida. Kas see on vajalik või lausa hädavajalik, maitia, aga nii tehakse ja see ei jäta külmaks.

Täna on 3D skaneerimine täiesti levinud tehniline võimekus, isegi Eestis on päris mitmeid kontoreid kes seda teenust pakuvad. Tehniliselt lisab tänapäevaste inseneritööristade kasutamine kindlasti palju võimalusi. Iseasi on kuidas moodne "kolm-dee-kaheksa-uu" lähenemine käsitööna valminud autode vaimsusega kokku läheb.

Kõik on võimalik, aga mitte levinud. Inimene on lennanud ka kosmosesse ja käinud kuul juba kuus kümnendit tagasi, kuid mingil põhjusel ei ole see jõudnud tavakasutusse. Oleme püüdnud ka aru saada 3D võimalustest, kuid lõpuks taandub see kas tehnilisele keerukusele (jutt on ilus, aga praktikas ei toimi), algmaterjali ebapiisavusele (detaile ei saa ju alati lahti võtta või on käsitöödetail juba ise täpseks skanneerimiseks ebapiisava täpsusega valmistatud) või lihtsalt hinnale. Me räägime ikkagi madala eelarvega harrastajast ning vaja on teha üldjuhul vaid 1-2 detaili. Kui oleks piiramatu eelarve või oleks võimalik müüa korralik partii samu osi, siis võiks ka investeerida. Lihtne näide - rooliratta uue plastikust katte tegemine maksab 300-400 eurot, kuid näiteks Audile sobivat läbimõõtu ja disaini ei ole. Seega peaks tegema 3000 eurot maksva vormi ja siis võiks neid roole teha. No ei ole kümmet või kahtkümmet roolihuvilist. 

Seega on need soovitused toredad kuni selle hetkeni, kui teooriast saab praktika. Võime teadus- ja tehnikajaakirjadest lugeda imelisi tehnoloogiad ja vaadata videoid võrratutest meistritest, kuid kui on vaja siin maailma ääremaal midagi konkreetset teha, siis takerdub kõik kas võimaluste või hinan taha.

Seega kiitke heaks või pange pahaks - suures osas jätkame ikkagi käsitöönduslikul viisil. Kui kellelgi konkreetne soovitus, kus saab mõistliku hinna eest alumiiniumist väikeseid detaile 3D printida, siis oleme huvitatud. Pildil on detail, mida teha tahaksime. Originaalis stantsitud alumiiniumplekist, kuid stantsi tegemine kolme detaili valmistamiseks on mõttetu kulu.

[Heigok]

Kõiksugu keerukamate 3D asjadega soovitaks pöörduda Taavi Kikas-e poole. 
Eesti mastaabis on tegemist 3D vanaisaga.
Ja ka laias maailmas pole tema nimi võõras.

Hetkel tegeleb ehete ja juveelidega kuna kõik muu on liiga lihtne.

[Marko]

 oleme huvitatud. Pildil on detail, mida teha tahaksime. Originaalis stantsitud alumiiniumplekist, kuid stantsi tegemine kolme detaili valmistamiseks on mõttetu kulu.

Konkreetsele detailile võib teha mitte stantsi, aga ainult templi. Lihtsa abinõu, mille ümber plekk leeklambi ja puuhaamri abil kujusse toksida.

[spitfire]

See on ju lausa millimeetrine pedantsus.. 

Iseasi on kuidas moodne "kolm-dee-kaheksa-uu" lähenemine käsitööna valminud autode vaimsusega kokku läheb.

Ja ega ei lähegi. Meistri käesoe peab (käsitöö) autos tunda olema.
Mulle meeldis ühe inglismannide värkstoa meistrimehe heietus, kus vana meenutas, et auto ühe poole plekke tagus üks meister ja teise poole omi teine. Kui nad omi töid võrdlesid, siis ise tegijana nad nägid kohe ära kus teine vend teisiti oli teinud. Ja nii jäi, igal vennal on oma käekiri.

[indreksirk]

Võrdluseks siis kohalik Eestimaine algmaterjal, millest püüame lähikuudel anda originaalile lähedase vormi. Mis puutub millimeetrise täpsuse tagaajamisse, siis sellistes olukordades kehtib põhimõte, et kui püüad shabloonid teha ning sead eesmärgiks millimeetri, siis on lootus saavutada tulemus mõne millimeetri piires. Kui aga mõõtetäpsus on algusest peale sentimeetri täpsusega, siis on ka tulemus mõne sentimeetri piires. On ilmne, et absoluutne täpsus käsitöökeredel ei ole võimalik. Kuid see ei tähenda, et tuleks loobuda püüdlustest sümmetria ja disaineri algse nägemuse suunas. 

Doonormaterjali keretöödeks on kogutud neljalt erinevalt autolt, ninasid oli alguses kokku kolm.

   

Neist sai välja valitud visuaalselt kõige parem. Kõigil on alumine osa oluliselt kuju muutnud ning keskosa võrestik erineva kvaliteediga remonditud. Kõik kolm nina olid sisuliselt propellerid ehk väändes. Kaks doonoriks jäänud nina on sellised.

   

Väljavalitud ninaosa oli samuti täiesti ebasümmeetriline, mistõttu sai alustatud sellest, et originaalautodelt sai võetud mõõdud sellest kohast, kust ninaosa kinnitub poritiibade külge - ühendus raamiga puudub sootuks. Kuna need pinnad olid tasapinnalised ja paralleelsed, siis sai see nina kinnitatud sellise raami vahele. 

   

Nii on ta seisnud rami vahel juba 6 kuud ning aegajalt vabastades ja õiges suunas väänates on see ruumiline detail saavutanud enam-vähem oma algse kuju ka ilma vägisi kinni hoidmata. 

Pärast originaalautode pealt shabloonide võtmist ja nende võrdlemist oma detailiga ilmnes, et kuigi küljed olid paigas, siis oli nina ca 5 sentimeetrit kõrgem originaalist. Sellest tulenevalt oli ülemine kaar mitu sentimeetrit kitsam originaalist. Õnneks lahenes see ebakõla lihtsalt ehk vajutades keskelt nina õigele kõrgusele muutus ka laius õigeks. Kui shabloone ei oleks teinud, siis iseenese tarkusest ei oleks pruukinud sellist erinevust originaalist üldse märgata. Pildid kujutavad olukorda pärast kuju muutmist. Kahjuks ei olnud meeles enne pilti teha. 

   

Kahel varasemal originaalautodest tehtud pildil kujutatud iluvõre kohal oleva piirkonna horisontaaljoon oli samuti enam-vähem korras. 

   

Aga liigume edasi. Ninaosa eesmine püstkaar oli ülemises kahes kolmandikus praktiliselt samasugune originaalautodega. Allpool on aga väga suured erinevused, mis on tingitud sellest, et keskmine õhuvõtu võre on alumise kolmandiku ulatuses vahetatud (seetõttu puudub ka tehase poolt ettenähtud käivitusvända avaus). 

   

Kõige suurem töö ootab aga ees allosaga, mida ei ole mõtet shabloonidega võrreldagi. Järgnevad pildid näitavad, et omal ajal on see kõvasti pihta saanud ja üsna robustselt remonditud. 

   

   

[indreksirk]

Uksed on saanud pahtlikihi ja proovivärvi. Peagi jõuab maalri käest tagasi ka tulemüür koos aknaraamiga ning siis saavad meistrid juba jätkata esiosa ning katuse sobitamisega.

           

[indreksirk]

Maalri käest on tagasi jõudnud ka tulemüür, mis nüüd saanud proovivärvi ja lõppviimistlus lihtsam. Selle talve eesmärk on saada korda poritiivad, nina ja kapott. Väiksemad ja pikemaajalised detailid nagunii taustal kogu aeg tiksuvad.

   

Näiteks tagaluugi hinged. Neid on kaks, aga detaile neli, kuna hinged on peegelpildis. Koopiaid keegi ei tee. Enamikul autodel on järgivalatud koopiad, kuid neidki ei ole saada, kuna lähiminevikus ei ole tehtud. Seejuures on kinnise auto ja kabrioleti hinged erinevad. Kapoti külge kinnituv osa on samasugune, kuid kerele kinnituv osa on kinnisel autol pikem. Kahe kere peale oli üks poolik hingedetail. Õnneks see, mis kabrioletile iseloomulik. Lätist õnnestus saada malliks kinnise masina luugi külge kinnituv pool. Saatuse irooniana on need erineva poole hingedest. Aga oli, millest alustada. Esimese sammuna sai tehtud 3D ning prinditud välja näidised valuvormide jaoks. Mõni protsent suuremad, et metallil jääks kahanemisruumi. 3D võimaldas olemasolevad jupid skanneerida ja pöörata pegeelpilti. 

   

   

Valatud detailide kvaliteet oli muidugi kohtutav, aga Narvas õnnestus augud ja ebatasasused enam-vähem korda saada. 

   

Mitu korda oli tunne, et viskaks minema ja alustaks uuesti. Sellisel viisil ei õnnestunud loomulikult õigesti paika saada ei hinge kinnituspolte kere ja luugi külge ega ka hinge enda sharniiri. Pärast korduvaid proovimisi sai mindud seda teed, et hinged said läbi puuritud ja pandud ühine telg. Enne seda pöörasid hinged end iga kord luuki tõstes või tekkis luuki üles tõstes hinge pooltele vahe sisse. Tuletan meelde, et tagaluuk ja kere ei ole sile, vaid tegemist on igas suunas munaja moodustisega. Igatahes on meister nüüd rahul ja hingedele tehtud ka lõppviimistlus enne kroomimist. Hinged on kohandatud täpselt kere kujuga ja on sümmeetrilised. HIngele käib küll ka kummitihend alla, kuid see on vaid vrvi kaitseks ning ebatasasusi ei varja. Pärast valamist selgus näiteks, et luugi peale kinnituv pool ei olnud vanal originaalil enam tehase kujus, vaid keegi oli seda juba ühest küljest sobitanud. See, mis keegi oli näidiselt maha võtnud, tuli nüüd valmisvalatud hingele tagasi ehitada. 

   

Hetkeseis siis selline. Fotosid vaadates on selle küsimusega hakatud tegelema juba 2017. aastal ehk 6 aastat tagasi

   

[Heigok]

Soomes on üks lahe vend.
Toni Rikström.
Soome kohalik pühendunud aardemetsastaja...
Toni on käinud läbi suureosa soome kuuridest, metsadest ja põldudest.
Vägahuvitavat tehnikat ja juppe liigub tal.
Soovitan kontakt luua.

[indreksirk]

Esimesed poritiivad. Kui kere kuni tulemüürini on sisuliselt samasugune nagu Wanderer W23, siis tulemüürist ettepoole on suured erinevused. Audi 920 esiosa on pikemaks venitatud ja sellest tulenevalt on teistsugused nii poritiivad, nina kui kapott. Esimesi poritiibasid on õnnestunud koguda kolmelt autolt, kuid kõik on oma senisel eluajal saanud kõvasti vatti. Palju korrosiooni ja viletsat remonti.

   

   

Kaks paremat sai välja valitud, kuid võrdlus originaalse autoga paljastas, et vaid üks on enam-vähem säilitanud oma algse kuju ning ei ole osalenud avariis või käepärases remondis. See on vasakpoolne esiporitiib, mis siiski vajas ette uut alumist osa, küljele paika ning osaliselt tuli vahetada ka sisekülg. Rääkimata sellest, et sisemised kandurid tuli eemaldada ning samuti erinevad tugevdusplekid. Pealmine kaar sai üsna kergesti kujusse. 

   

Seevastu parempoolne poritiib on saanud ilmselt tugeva löögi esiosa pihta ning ka küljelt on see saanud täiendava keevituse, mille tõttu poritiib nüüd oluliselt väiksema raadiusega. 

   

Samasugune pilt avaldus ka porikoopa äärel. Vasakpoolne on paigas. 

   

Parempoolsel on aga diameetrit jäänud mõni sentimeeter vähemaks. 

   

   

[indreksirk]

Poritiibadega on tehtud edusamme. 

Esmalt pakkumine tulevasele Audi taastajale - ära anda originaalsed 1939. aasta Saksa rauast esimeste poritiibade tükid. Tasuta.

   

Päris palju tuli asendada. Mõlemad proitiivad olid kujust ära ning mõnest kohast ka roostest õhukeseks puretud. Eriti neis kohtades, kus mitmekordne plekk ja sisemised toed. Kui originaalautodelt ei oleks shabloone teinud, siis oleks tulnud loominguliselt läheneda. Nüüd sai kopeerida täpselt originaali. 

   
   
   
   
   
   
   
   
   

Järgmise tööna tuleb poritiiva serva sisse uus traat panna. Tehases tõenäoliselt neid servi ei värvitud. Püüame siin põhjalikumad olla. Kõvendit sai tavapärasest oluliselt vähem pandud, et värv oleks valtsimise ajal veel pehme ning värvile ei murduks pragusid sisse. 

   

[indreksirk]

   

[indreksirk]

Nina ja iluvõre kokkupanek on mosaiikmõistatus, kus tükid tuleb ise valmis teha. 

Kuna selle aja insenerid ikkagi lähtusid enamasti tasapindade põhimõttest, siis tuli alumine väga kujust ära osa eraldada. Nii sai põhikuju paika. 

   

Kolmest olemasolevast ninatükist tuli ohverdada ka teine, kuna keskosa ribisid ei jätkunud ning alumise osa kuju oli enam-vähem säilinud hoopis teisel tükil. Iseenesest on hea, et on mille vahel valida.

Õrnalt nähtav punane joon keskel on laserimärk, mis tähistab auto kesktelge. Asendamatu abimees parema ja vasku külje sümmeetria tagamisel ning horisontaaljoon aitab kõrgusmärke võrrelda. 

   

   

[indreksirk]

Selline on tehasepilt esiosast ja iluvõrest.

   

Iluvõresid oleme kogunud 3,5 auto jagu.

   

Paraku neist kroomitud kvaliteetset oluvõre ei taasta. Paljudel taastatud autodel on mindud seda teed, et need ribid on värvitud.

[indreksirk]

Eelmine peremees oli teinud mitmete detailide osas eeltööd. Nii oli meil kasutada ka kaks sellist ämbrit uusi iluvõre detaile.

   

Originaalis on iluvõre nähtavad osas punktkeevitatud püstvinklite külge, kuid sellisel viisil nende kvaliteetne kroomimine on tänasel päeval praktiliselt võimatu. Seetõttu kasutame nüüd poltkinnitust, kuna see kinnitus jääb esiosa varju. Nii saab ribid korralikult kroomida. 

Püstvinklid tuli valmistada uued. Need ei ole ühesugused ning peavad kopeerima ka nina kuju, mis ei ole teps mitte sirge.

   

NB! vasaku ja parema poole detailid on erinevad, st erineva käelisusega. Kokku on 31 + 31 ribi. 

Majakad on paigas ja saab jätkata vahepealsete ribidega

   

[indreksirk]

Tiivakanduri konstruktsioon ei ole just kuigi tugev ning seetõttu on enamikul tugevdused sisse keevitatud. Siit tuli muidu tihedalt vastu kandurit keevitatud tugavduse alt siiski peotäis liiva välja. Praegu kuiv, kuid vaevalt see saaks olla kuiv sihtostarbelise kasutamise korral. 

Tiivakandurid on rihitud ning tugevdatud veidi ilusamalt.

   

   

Kokkupuute punktid poritiivaga said nüüd viimistletud täpsemalt. Originaalis oli kanduri ots keevitatud lihtsalt poritiiva serva külge (vahel õhuke plekk). Nüüd sai nende vahele punktkeevitusega pandud paksemast plekist tugi, mis hajutab jõudu ühtlasemalt. Kandur toetub vastu poritiiba ka tiiva keskel, kuid see oli tehases lahendatud selliselt, et kanduri küljes oli kaks plekist kõrva, mis löödi vastu poritiiba ja keevitati kinni. Ehk teisisõnu - keskelt ei toetunud poritiib vastu kandurit, vaid hoopis plekist tiibade peale. Nüüd on aetud kandur nii täpselt kujusse, et toetub tugevasti vastu poritiiba ka keskelt (taaskord läbi koormust hajutava tugevduspleki). 

Keevitustööd on lõpusirgel. Meister hakkab tina panema.

[indreksirk]

Tina panemises ja viilimises midagi eriti näidata ei ole. Valmisid katusekinnituste alumiiniumkatted.

   

[Marko]

 Valmisid katusekinnituste alumiiniumkatted.

Pakkusin nende tegemiseks lahenduse 205ndas postituses, kas see läks käiku või mingi muu variant?

[indreksirk]

 Valmisid katusekinnituste alumiiniumkatted.

Pakkusin nende tegemiseks lahenduse 205ndas postituses, kas see läks käiku või mingi muu variant?

Aitäh soovituste eest. Seekord see ei tundunud toimima. Sarnase kerega Wanderer W23 on taastamisel ka Lätis ning need detailid on mõlemal samasugused - kere valmistaja on Gläser. Need konkreetsed detailid said valmis Andrejs Rode abiga. Püüame teha koostööd detailide osas, mis kattuvad.