03-12-2019, 22:56 PM
Järjejutu kirjutamine venib muude tegemiste vahel, kuna tegelikult on ikkagi hobiga tegemist. Lihtsalt ettekujutuse saamiseks sai tükid laotud üksteise kõrvale, et autode väliskujust mingi pildi saaks. Olles harjunud alla 4 meetri pikkuse DKW autoga oli 4,9 meetrit pikk ning 1,7 meetrit lai Audi ikka hoomamatult suur. Pole midagi parata, kui oled seni ehitanud invakärusid või väikeseid Fiateid. Tuli hakata suuremalt mõtlema ning laiendada ruume, kus mahuks ehitama.
Üks kabriolett on pärit Eestimaalt ning enne Tallinna jõudmist võeti see tükkideks Tartus. Kokkupandud legoklotsid andsid sellise pildi.
Teine kabriolett jõudis Eestimaale alles 80-ndatel ning samuti tükkidena. Moskvast saadud kontaktide põhjal pidi tegemist olema enam-vähem komplektse autoga, mille kohta saadeti ka autost pilt. Rääkimata jäi aga, millal pilt tehtud on ...
Eestisse kohale jõudis paraku plekihunnik, millest mõni aasta tagasi õnnestus kokku panna selline kujund
Igasugused mälestuskillud sellistest autodest on väga teretulnud ning ainuüksi see teema siin on andnud põnevaid juhtlõnge, kust edasi otsida. Kadunud nõuka-ajal ei visatud naljalt midagi minema ning nii olen ma nende Audide endiseid kodusid külastades kaevanud keldritest, pööningutelt ja isegi kompostihunnikust välja esitulede kopsikud koos alusega, tagasilla juppe ning mitmeid väiksemaid mudinaid. Juba eelnevalt räägitud kahe kinnise Audi saatused on 70-ndate alguses olnud nii lähedalt põimitud, et kui läksin vana info põhjal otsima kohta, kus ühel autol mootor vahetati, siis 80-aastane majaproua teadis hoopis nimetada teise Audi omaaegse omaniku Alfredi nime. Mine võta siis kinni, kumma auto mootor seal vahetati. Mootorit seal enam polnud. Vana peremees ammu manalateed läinud ning perenaine mäletas, et veel sel sajandil oli garaazi taga mingi suur mootor vedelenud, kuid siis ühel päeval sealt kadunud.
Eks varsti hakkan jõudma ka tänasele päevale lähemale.
Üks kabriolett on pärit Eestimaalt ning enne Tallinna jõudmist võeti see tükkideks Tartus. Kokkupandud legoklotsid andsid sellise pildi.
Teine kabriolett jõudis Eestimaale alles 80-ndatel ning samuti tükkidena. Moskvast saadud kontaktide põhjal pidi tegemist olema enam-vähem komplektse autoga, mille kohta saadeti ka autost pilt. Rääkimata jäi aga, millal pilt tehtud on ...
Eestisse kohale jõudis paraku plekihunnik, millest mõni aasta tagasi õnnestus kokku panna selline kujund
Igasugused mälestuskillud sellistest autodest on väga teretulnud ning ainuüksi see teema siin on andnud põnevaid juhtlõnge, kust edasi otsida. Kadunud nõuka-ajal ei visatud naljalt midagi minema ning nii olen ma nende Audide endiseid kodusid külastades kaevanud keldritest, pööningutelt ja isegi kompostihunnikust välja esitulede kopsikud koos alusega, tagasilla juppe ning mitmeid väiksemaid mudinaid. Juba eelnevalt räägitud kahe kinnise Audi saatused on 70-ndate alguses olnud nii lähedalt põimitud, et kui läksin vana info põhjal otsima kohta, kus ühel autol mootor vahetati, siis 80-aastane majaproua teadis hoopis nimetada teise Audi omaaegse omaniku Alfredi nime. Mine võta siis kinni, kumma auto mootor seal vahetati. Mootorit seal enam polnud. Vana peremees ammu manalateed läinud ning perenaine mäletas, et veel sel sajandil oli garaazi taga mingi suur mootor vedelenud, kuid siis ühel päeval sealt kadunud.
Eks varsti hakkan jõudma ka tänasele päevale lähemale.