Audi 920 - 1939
#1

Auto-Unioni kontserni kõrg-keskklassi esindaja Audi viimane mudel enne II Maailmasõda oli Audi 920. Otsustavalt muudeti veoskeemi ning seniselt esiveolt mindi üle tagaveole. Säilis aga 30-ndate alguses omaks võetud süsteem, millega oma turusegmendilt Horchi ja Wandereri vahele mahutunud Audi võttis koostisosi mõlemalt sama kontserni sõsarbrändilt. Osa Audi mudeleid ehitatigi Wandereri mootoritele. 

Audi 920 loomisel võeti aluseks juba 1937. aastast tootmises oleva Wanderer W23 kere, loodi sellele moodsam ja pikem ninaosa tollaegsete USA autode stiilis ning suurenenud mootoriruumi paigutati Horchi R8 lühemaks tehtud mootor. 3,2 liitrine R6 suutis rasket autot edasi viia kuni 130 km/h. Paraku algas tootmine suure sõja lävel 1938. aasta lõpus ning valmistada jõuti vaid 1281 autot. Viimased autod veeresid liinilt maha 1940. aasta alguses ja seejärel läks Zwickaus asunud tehas üle sõjatehnika tootmisele. Kuna 1945. aasta pommirünnakutes said tehased suuri kahjustusi ning jäid lõpuks ka venelaste kätte, siis ei alustatud ka pärast sõda enam Audide tootmist. Sõda kaotas palju brände, sh Auto-Unioni teisedki osad. Horche veidi toodeti pärast sõda, kuid Wandererid kadusid samuti. Üksnes odavad DKW autod-mootorrattad läksid uuesti tootmisse. 

Viktoriiniküsimusena võib igaüks uurida, millal ja miks Audi bränd uuesti kasutusele võeti. Teema eesmärgiks on jagada ja koguda teavet selle mudeli kohta, kuna üks selline masin on Eestimaal tõsisemalt ette võetud. Aga kõigest järjepanu. 

       
Vasta
#2

2014. aasta kevadel otsustas üks pere Tallinna äärelinnas oma garaazi tühjaks teha. Kuna seal seisis kuhi vana Audi juppe, siis pöörduti ühe vanatehnikaklubi klubi juhtide poole, et aru saada, mis selle rauahunniku väärtus võiks olla. Saadud hinnapakkumine pani kukalt kratsima ja nii otsiti sellele alternatiivset hinnangut. Vahuri tegi pakkumise 2x suuremas vääringus tingimusel, et kui oleme hunniku läbi töötanud, siis on valmis ka rohkem pakkuma. Lõime käed ning hakkasime asju minema vedama. Vana peremees oli 80-ndatel umbes 10 aastaga mitme auto jagu juppe kogunud ning alustanud ka väiksemate osade kordategemist. Kuna osade väärtus oli ilmselgelt suurem, siis sai vabatahtlikult veel juurde makstud. Niisiis olid need masinad üsna laiale seltskonnale teada, kuid Eestis ei ole just palju mehi, kes nii suudaks auto kokku panna.
Juppe sorteerime ja katalogiseerimine siiani, aga suures plaanis oli kahe kabrioleti kokkupanekuks kõik olulised osad olemas – kered, uksed, aknad, katusesõrestik, torpeedo, kapotid, poritiivad. Muid osi on mõnda nelja auto jagu, aga palju juppe on loomulikult ka puudu. Autod olid nii juppideks võetud, et vaid üksikuid osi tuli kahekesi tõsta. Neid bussitäisi tuli ikka mitu ja tassimist jätkus mitmeks päevaks.
Selles rauahunnikus autot näha oli loomulikult raske, aga Vahuri oskusi teades on auto kokkupanek täiesti reaalne. Vahuri enda hinnang on selline, et DKW autod on alguse saanud vähemast. DKW-de projektide tegemise lood on nähtavad siin.
Kuna DKW autod ootasid lõpetamist, siis esimesed viis aastat kulusid kontaktide otsimisele ning teadaolevate autode-varuosade kaardistamisele. Tegemist on ikkagi kordades haruldasema autoga kui DKW ja seetõttu on teatud osade leidmine väga keeruline. Aga just see on osa selle harrastuse võlust.
           
Vasta
#3

Vahva,siit tuleb jälle midagi ilusat,edu! Uskumatu,et ikka leidub veel asju mida ole rauahunt endale saanud.

Opel Manta B 2x 1980:Toyota Celica Supra 1983
Vasta
#4

Vägev lego ! 
Aga mootorit pole old ?

Triumph GT6, Corvair Spyder, Datsun 280Z, E21 320/6 
Vasta
#5

Ainult 1281 toodetud ja 5tk Eestis mingil kujul alles? See ilmselt maailma parim näitaja Audi920-neid ühe elaniku kohta  Smile
Vasta
#6

Oma lühikese uurimistööga olen suutnud tuvastada vähemalt seitsme (7) Eestimaal olnud või oleva Audi 920 jäljed. Neist 3 kabrioletti ja 4 nn limusiini. Autod on väga sarnased Wanderer W23-ga, milliseid on Eestis kindlasti kahekohaline arv olnud. Väliselt on need autod väga sarnased, eriti tagaosa. Audi 920 prototüüp oligi ehitatud Wanderer W23 kerele ning Horchi sildadele. Sellest omapärasest asjast on säilinud ka tehase pildid, mis tootmisse läinud masinast erines siiski oluliselt. 

Prototüüp - Wandereri esiosa, tuled, ukselingid, stanged ning Horchi sillad-rattad-ilukilbid
   
Tootmisse läinud Audi 920
   

Eestis olnud autodest on säilinud pildimaterjal vaatamiseks eksponeeritud Eesti Antiikautode Galeriis, kuid mõni killuke jagub ka siia. Kabrioletid on säilinud tänaseni Eestis ning on iseenesest veel ka taastatavad. Tartus olev auto on loomulikult tugevasti ümber ehitatud, kuid kinnikeevitatud katuse all on suures osas originaalne katusesõrestik säilinud. Tartu autost on Riigiarhiivi kogudes säilinud ka kaks ülesvõtet ajast, kui auto oli veel sõidukorras. On muidugi võimalik, et see on muu auto, kuid katuse kinniehitamise käekiri ning värv viitavad siiski samale autole.
       
Kinniste autode ajalugu on olnud kurvem. Kaks teadaolevat autot on lammutatud juba 30 kuni 40 aastat tagasi varuosadeks. EAG galeriis nähtav must auto oli veel 20 aastat tagasi liikumisvõimeline – sillad ja mootor GAZ 24. Tänaseks on see auto tõenäoliselt Eestist lahkunud. Sinine ootab veel oma saatust – vähemalt seisab katuse all. Sellelgi on sillad ja mootor vahetatud, ninaosa tugevalt ümber ehitatud ning sisugi oluliselt muudetud. Hiljuti oli müügis foto foto kollase numbriga Audi 920-st, mida ma ei ole veel suutnud siduda ühegi teise teadaoleva Eesti autoga. Selles osas jätkub ajaloo uurimine. 
   
 
Audi 920 kõige defitsiitsem osa on mootor. See 6-silindriline Horchi R8 lühendatud variant oli teadaolevalt vaid sellel mudelil kasutusel ning lähiregioonist ei suudetud mootorit leida juba eelmise peremehe poolt 80-ndatel. Sama probleemi ees olen minagi. Lähim enam-vähem komplektne mootor ilmus kokkukukkunud katusega aidast välja Lätis Kuramaal 2017.  aastal, kuid see on nüüd Riia muuseumi valduses.
 
1975. aasta kokkutulekul on sellest autost viimane pilt sõitvana
   
2017. aastal jõudis auto küll lahtivõetuna, kuid üsna komplektsena Riia Automuuseumisse, kus seda on hakatud taastama (esialgu küll komplekteeritakse).
   

Lätis on veel üks Audi 920 kabriolett, millel samuti puudub originaalmootor. Aga masin on sõidukorras ning sellelgi sajandil mõnel kohalikul sõidul osalenud. 
   

Lääne-Euroopas ei ole ka veel vallalist mootorit leidunud, küll aga valede mootoritega masinaid. Tuleb varuda kannatust ja küll ka mootor kusagilt välja ujub.
Vasta
#7

Kui ka lääne pool need pillid vale mootoriga on, siis ilmselt on sel oma põhjus. Mõni asi ongi maailmast otsa saanud..
Pigem otsiks seda pada ida poolt. Eks need eesti autodki on ju polkovnikute tagumentide all sõjasaagina siia toodud, küllap läks neid ka hulgem venesse. Sealt otsimine eeldab muidugi hääd kontakti ja tervet maksa Smile

Triumph GT6, Corvair Spyder, Datsun 280Z, E21 320/6 
Vasta
#8

(23-11-2019, 02:06 AM)spitfire Kirjutas:   ... Sealt otsimine eeldab muidugi hääd kontakti ja tervet maksa Smile

Kontaktide kohta jutt õige, ülejäänu aga ei kehti enam, seega (õnneks) võhiklik müüt.
Vasta
#9

Mõned pildid  Audi  originaal mootorist .


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Pilt (pildid)
   
Vasta
#10

Mootor on küll Horchi toodetud ning paljud detailid omavad Horchiga sama markeeringut, kuid Horchi märgi leiab vaid sidurikojalt. Detailinumbrid on 6-kohalised ning algavad 500-ga - 500XXX. Seega eelmises postituses oleval kaanel on omaalgatuslik märk. 
           

Kollase numbriga masinast on saadud niipalju infot juurde, et numbrimärk on väljastatud 30.10.1957 ehk kõige magusamal selliste autode Eestisse toomise ajal. Pilt ise on tehtud Haapsalus Jaama tänaval ning auto omanikuks oli A. M. Tuul, kes 26.08.1971 sai autole numbri 02-57EAB. Seega on pilt tehtud ajavahemikus 1957 kuni 1971. Pildi järgi tundub auto olevat veel väga originaalne - isegi kiiresti asendatavad detailid on veel algupärased. Oma tuled, stanged, ilukilbid-rattad. Kuna velje poldivalem on ning ilukilbi kinnitus on NL autode omast erinev, siis on see auto ilmselt veel omadel sildadel. 

Tänan kõiki kaasamõtlejaid. Killukese haaval tuleb teadmist juurde.
Vasta
#11

Väga huvitav lugemine.
Ei tea küll kui kaua aega tagasi aga Auto24-s on olnud müügis samuti üks kõva katusega. Saatus muidugi teadmata
Audi 920 Saloon
Vasta
#12

(25-11-2019, 19:55 PM)Tanel695 Kirjutas:  Väga huvitav lugemine.
Ei tea küll kui kaua aega tagasi aga Auto24-s on olnud müügis samuti üks kõva katusega. Saatus muidugi teadmata
Audi 920 Saloon

Vesimärkidelt näha ,et tegu on 2017 aasta kuulutusega.
Vasta
#13

(02-12-2019, 22:56 PM)aandroo Kirjutas:  
(25-11-2019, 19:55 PM)Tanel695 Kirjutas:  Väga huvitav lugemine.
Ei tea küll kui kaua aega tagasi aga Auto24-s on olnud müügis samuti üks kõva katusega. Saatus muidugi teadmata
Audi 920 Saloon

Vesimärkidelt näha ,et tegu on 2017 aasta kuulutusega.

See auto kuulus ühele tuntud vanatehnikahuvilisele (puhaku ta rahus) ja küllap härrad Sirgid on selle saatusega kursis. 

Tegu oli vägagi ära russifitseeritud isendiga.
Vasta
#14

(03-12-2019, 00:43 AM)zazik Kirjutas:  
(02-12-2019, 22:56 PM)aandroo Kirjutas:  
(25-11-2019, 19:55 PM)Tanel695 Kirjutas:  Väga huvitav lugemine.
Ei tea küll kui kaua aega tagasi aga Auto24-s on olnud müügis samuti üks kõva katusega. Saatus muidugi teadmata
Audi 920 Saloon

Vesimärkidelt näha ,et tegu on 2017 aasta kuulutusega.

See auto kuulus ühele tuntud vanatehnikahuvilisele (puhaku ta rahus) ja küllap härrad Sirgid on selle saatusega kursis. 

Tegu oli vägagi ära russifitseeritud isendiga.

Jätkan veel korra OT
Eile selgus, et tean antud sedaani väikesest lapsest peale. Toona oli pikka aega selle omanikuks minu vanaema õe mees Alfred.
Tema tütar valgustas mind eile sellest pikalt.
Seda suurem huvi on antud teemaalgataja auto taastamist lugedaSmile
Palju jõudu
Vasta
#15

Järjejutu kirjutamine venib muude tegemiste vahel, kuna tegelikult on ikkagi hobiga tegemist. Lihtsalt ettekujutuse saamiseks sai tükid laotud üksteise kõrvale, et autode väliskujust mingi pildi saaks. Olles harjunud alla 4 meetri pikkuse DKW autoga oli 4,9 meetrit pikk ning 1,7 meetrit lai Audi ikka hoomamatult suur. Pole midagi parata, kui oled seni ehitanud invakärusid või väikeseid Fiateid. Tuli hakata suuremalt mõtlema ning laiendada ruume, kus mahuks ehitama. 

Üks kabriolett on pärit Eestimaalt ning enne Tallinna jõudmist võeti see tükkideks Tartus. Kokkupandud legoklotsid andsid sellise pildi.
   

Teine kabriolett jõudis Eestimaale alles 80-ndatel ning samuti tükkidena. Moskvast saadud kontaktide põhjal pidi tegemist olema enam-vähem komplektse autoga, mille kohta saadeti ka autost pilt. Rääkimata jäi aga, millal pilt tehtud on ... 
   

Eestisse kohale jõudis paraku plekihunnik, millest mõni aasta tagasi õnnestus kokku panna selline kujund
   

Igasugused mälestuskillud sellistest autodest on väga teretulnud ning ainuüksi see teema siin on andnud põnevaid juhtlõnge, kust edasi otsida. Kadunud nõuka-ajal ei visatud naljalt midagi minema ning nii olen ma nende Audide endiseid kodusid külastades kaevanud keldritest, pööningutelt ja isegi kompostihunnikust välja esitulede kopsikud koos alusega, tagasilla juppe ning mitmeid väiksemaid mudinaid. Juba eelnevalt räägitud kahe kinnise Audi saatused on 70-ndate alguses olnud nii lähedalt põimitud, et kui läksin vana info põhjal otsima kohta, kus ühel autol mootor vahetati, siis 80-aastane majaproua teadis hoopis nimetada teise Audi omaaegse omaniku Alfredi nime. Mine võta siis kinni, kumma auto mootor seal vahetati. Mootorit seal enam polnud. Vana peremees ammu manalateed läinud ning perenaine mäletas, et veel sel sajandil oli garaazi taga mingi suur mootor vedelenud, kuid siis ühel päeval sealt kadunud. 

Eks varsti hakkan jõudma ka tänasele päevale lähemale.
Vasta
#16

Kui vanainimese mälu väga ei peta, siis seda "ühte autot" olen paar korda näinud seismas kuskil kaheksakümnendate keskpaiku Tina ja Kreutžwaldi uulitsa ristmiku lähistel. Siis seda sinist, naljakate isearetet tulekopsikutega.

_______________________
Koledate Kastikate Klubi
Vasta
#17

(04-12-2019, 00:44 AM)DevilDeVille Kirjutas:  Kui vanainimese mälu väga ei peta, siis seda "ühte autot" olen paar korda näinud seismas kuskil kaheksakümnendate keskpaiku Tina ja Kreutžwaldi uulitsa ristmiku lähistel. Siis seda sinist, naljakate isearetet tulekopsikutega.
Sinise kinnise Audi 920 elu on suures osas möödunud Tallinnas. Praeguse omaniku käes ca 40 aasta jooksul on kodugaraaz olnud Kristiines. 

Suure auto tegemist oleme alustanud väiksematest detailidest, kuid vaikselt hakkame jõudma ka keretöödeni. Välja on sorteeritud erinevad tagaosa detailid ning lätlaste ja sakslastega koostöös püüame aru saada, kuidas ja millises kujus see tagaosa olema peaks. Nii meie masinatel kui mujal on sageli väga loominguliselt remondile lähenetud, mistõttu on originaalsuse leidmine keeruline. 

Kere sai enamvähem kokku pandud, et teha vajalikud mõõtmised enne lahtivõtmist: 
   

Kuna säilinud tagaose osutus kõveraks ning väga rikutuks, siis oli see vaid eeskujuks. Uksed olid korralikud ning oma kuju säilitanud. Pärast uste paikaajamist ehitame nüüd uue tagaosa uksepostide järgi. Nuputamist, korduvat mõõtmist teiste autode peal on palju. Ingolstadtis Audi Traditioni arhiivides jooniseid ei ole, mistõttu on abiks joonlaud, vinkel, sirkel ning loogika.
   

Et väikestviisi eduelamust tajuda, siis on väiksemaid asju meisterdatud. Näiteks ilukilpide taastamise peale kulus ligi aasta. Eks ta imelik ole alustada ilukilpidest, kuid neid oli lihtsam teha DKW-de taastamise kõrval ning oli ka selge arusaam, millised ja missuguse suurusega nad olema peaks. Algus oli selline - mõlgid, läbiussitanud augud. 
   

Tagasilla osas oleme teinud jõudsaid edusamme (esisild on suures osas juba eelmisel talvel taastatud). Kasutame hetkel küll veidi aeglasemat Wanderer W23 ülekannet, kuid difri korpus on sama. Tagasilla tala tuli rihtida sirgeks, tasapinnad ajada täisnurka. Riia automuuseumist saime näidiseks sillatala ja rummude vahelised detailid, mis tuli päris uued teha. Vedrukandurid olid keevitatud kõrgemaks, piduriplekid kõverad ning kogu kupatus loomulikult roostest puretud. Kui vedru pealehed kõrvale jätta, siis hakkab sild juba komplektseks saama.
       

Liiga palju korraga ei saa ette võtta, samas ei saa ka ükshaaval detaile korda teha. Iga suurema sõlme tegemine võtab aega kuid ja vahel ka aastaid. Näiteks tagaluugi hingede näidiste hankimine kuni valuvormist enamvähem sobiliku tooriku saamiseni võttis aega ligi aasta. Nüüd veel vaja need sobitada kerele, rihtide kinnitused ning hingede teljed paika. Viimased neli kuud oleme näidiste järgi teinud esiistmetele uued puitraamid, valminud on enamus metalldetaile ning osaliselt saanud näidiste järgi valmis ka vedrustus. Abiks on ühe Eesti Audi 920 esiistmed, millelt sai puitdetailide ja raudosade näidised. Vedrustuse osas on abiks olnud Riia auto istmed. Käigukast hakkab kokku saama, alustatud on esitulede seadistatavate reflektorite valmistamisega.

Istmeraudade seljatoe osa ning aluspõhja detailid - uus vs vana
       
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne