21-12-2020, 11:08 AM
Uksekäepidemete juures on võreldud pilte, mis on tehtud erineva nurga alt. Praegu ei ole võimalik uuest ja vanast kõrvuti pilte teha ega mõõte anda. Luban tulevikus koopia ja originaali kõrvuti panna ning ka võrdluspildid teha. Siis saab selgemaks, kas koopiad ikka olid näitamist väärt.
Sügisene keretööde etapp on jõudnud staadiumisse, kus tagaosa ülemine pool on paika rihitud ning kokku keevitatud. Eriti suurt uhkust võib tunda selle üle, et puust tugikaared küll toetavad ja lisavad kerele jäikust, kui praeguses olukorras, kus tagaosale ei lange koormust katusemehhanismi, tagavararatta jmt näol, säilib pleki kuju ka siis, kui tugikaared on välja võetud. Mõnikord püütakse puust taladega suruda plekki oma kujusse ning see jääb pinge alla.
Lugist allapoole jääva osa tegemine oli taas lõputu võrdlemine teste autodega, shabloonide tegemine ning Saksamaal olevate autode piltide võrdlemine. Ühte suurt shablooni ei ole võimalik kusagilt võtta, kuna valmis autode tagaosad lihtsalt ei ole sümmeetrilised. Nii saigi leitud enam-vähem keskmine väärtus ja pooled tehtud peegelpildis. Omaette matemaatika on ka kaares tagaosa auto pikiteljega risti ajamine. Hetkel on nö "seeliku" alumine osa veel tegemata, kuna see painutatakse ümber tagumise puutala ja naelutatakse sinna kinni. Tala kõrgus ja kuju on paigas, proovitala ka tehtud. Plekist alumise osa ääreks jääb umbes see joon, mida tähistab teibi kõrgem serv.
Algselt üsna korralik tagaluuk vajab siiski põhjalikumat remonti. Esmalt on tegemist kinnise auto luugiga, millel pealmine ja alumine plekk kokku valtsitud. Lahtised autod (mis valmistati Gläseri keretehases, kinnised aga Horchi tehase ühes tsehhis) aga tehti selliselt, et need kaks plekki punktkeevitati kokku. Nii oli võimalik luugi ja kere vahele väga täpne ja ühtlane vahe teha. Luugi tõstemehhanims on teistsugune, käepidemed ja lukud samuti. Veidi erinev on hingede asukoht, lahtisel auto on luugi siseosal vähem auke ning puudub keskmine fiksaator. Lisaks on kahe reljeefse pleki vahele pandud mitmeid tugevdusplaate, mis samuti erinevates kohtades ja kujuga.
Kuna luuk oli saanud ka kahjustada vasakust alumisest nurgast, siis sai ta lahti võetud. Tuli välja, et sees ei ole mitte kunagi mingit pinnakatet olnud. Sellele vaatamata oli 80 aastaga sinna tekkinud vaid kerge pinnarooste. Viimased 30 aastat on luuk küll olnud kuivades ruumides (samas mitet soojas), kui eelnevad aastakümned ikkagi loodusjõudude käes.
Kuna tagaosa plekk on valmistatud sümmeetriliselt ning eelkõige luugi parema külje kuju järgides, siis tuleb nüüd luugi vasak nurk ka selle järgi kujusse ajada.
Sügisene keretööde etapp on jõudnud staadiumisse, kus tagaosa ülemine pool on paika rihitud ning kokku keevitatud. Eriti suurt uhkust võib tunda selle üle, et puust tugikaared küll toetavad ja lisavad kerele jäikust, kui praeguses olukorras, kus tagaosale ei lange koormust katusemehhanismi, tagavararatta jmt näol, säilib pleki kuju ka siis, kui tugikaared on välja võetud. Mõnikord püütakse puust taladega suruda plekki oma kujusse ning see jääb pinge alla.
Lugist allapoole jääva osa tegemine oli taas lõputu võrdlemine teste autodega, shabloonide tegemine ning Saksamaal olevate autode piltide võrdlemine. Ühte suurt shablooni ei ole võimalik kusagilt võtta, kuna valmis autode tagaosad lihtsalt ei ole sümmeetrilised. Nii saigi leitud enam-vähem keskmine väärtus ja pooled tehtud peegelpildis. Omaette matemaatika on ka kaares tagaosa auto pikiteljega risti ajamine. Hetkel on nö "seeliku" alumine osa veel tegemata, kuna see painutatakse ümber tagumise puutala ja naelutatakse sinna kinni. Tala kõrgus ja kuju on paigas, proovitala ka tehtud. Plekist alumise osa ääreks jääb umbes see joon, mida tähistab teibi kõrgem serv.
Algselt üsna korralik tagaluuk vajab siiski põhjalikumat remonti. Esmalt on tegemist kinnise auto luugiga, millel pealmine ja alumine plekk kokku valtsitud. Lahtised autod (mis valmistati Gläseri keretehases, kinnised aga Horchi tehase ühes tsehhis) aga tehti selliselt, et need kaks plekki punktkeevitati kokku. Nii oli võimalik luugi ja kere vahele väga täpne ja ühtlane vahe teha. Luugi tõstemehhanims on teistsugune, käepidemed ja lukud samuti. Veidi erinev on hingede asukoht, lahtisel auto on luugi siseosal vähem auke ning puudub keskmine fiksaator. Lisaks on kahe reljeefse pleki vahele pandud mitmeid tugevdusplaate, mis samuti erinevates kohtades ja kujuga.
Kuna luuk oli saanud ka kahjustada vasakust alumisest nurgast, siis sai ta lahti võetud. Tuli välja, et sees ei ole mitte kunagi mingit pinnakatet olnud. Sellele vaatamata oli 80 aastaga sinna tekkinud vaid kerge pinnarooste. Viimased 30 aastat on luuk küll olnud kuivades ruumides (samas mitet soojas), kui eelnevad aastakümned ikkagi loodusjõudude käes.
Kuna tagaosa plekk on valmistatud sümmeetriliselt ning eelkõige luugi parema külje kuju järgides, siis tuleb nüüd luugi vasak nurk ka selle järgi kujusse ajada.