Audi 920 - 1939

Liigume armatuurlaual sammukese edasi. 

Erinevate väikeste valgustite sisselülitamiseks - laevalgus, armatuurlaua näidikud, kojamehed ja lisasignaal - olid sellised väikesed lülitid, mis kinnituvad 8mm kaelaga armatuurlaua külge. Neid oli nn kaks põlvkonda - esimesed ca 700 autot kasutasid väikeseid lüliteid, mis reageerisid vajutamisele, järgmised aga nuppe, mis tuli sisselülitamiseks välja tõmmata. Selliseid lüliteid kasutati ka mitmetel teistel masinatel ning tegelikult on nad tuttavad ka kodusest majapidamisest - laualampidel ja elektririistadel olid sarnased lülitid. 

Kuna taastatav auto on raaminumbriga enne 700, siis otsime eelkõige neid väiksemaid nuppe. Hetkel on olemas 1, kuid vaja on kokku 4. Abiks on ka see, kui saab esialgu hilisema versiooni nupud, kuna nende väljavahetamine on lihtne.

       

Võrdluseks ka originaalarmatuurlauast pilt. Kaks nuppu on roolist vasakul ja kaks nuppu armatuurlaua keskel. 

   

Sellelt pildilt on näha ka üldelektri- ja tuledelüliti, sigaretisüütaja, tooretrossi nupp ning tuhatoos. Aga nendeni jõuame hiljem. 

Ka aadredamise eripärad on näha - laua alumine serv on teistpidi triipudega. Aaderdamise osas pole me veel leidnud meistrit, kes saaks ette näidata proovitööd. Teoreetikuid on, kuid lähim meile teadaolev praktik on Saksamaal.
Vasta

Tänan kõiki privaatsõnumite saatjaid aaderdamise osas. Tegelen samm-sammult saadud kontaktidega, et leida parim lahendus. 

Järgmiseks võtame ette suunatule lambi, mille kohta kataloog annab mudelitähise 777/2. Standartne Bosch indikaatortuli, mida valmistati klassikuid tsiteerides ülimassiliselt, kuid paraku väikeste erisustega. Milline võiks olla täpselt Audile tehases paigaldatud, ei ole lihtne tuvastada. 

Ainsal minu poolt tuvastatud originaalsel armatuurlaual leiab sellise kujuga indikaatorlambi.

   

Liigume aga edasi väikese kõrvalepõikena süüteluku juurde. Õnneks oli olemas originaalne süüteluku korpus, millel aga puudus lüliti ning südamik oli puruks löödud. 

   

Tegemist Neimanni firma roolilukuga, mida erinevates vormides kasutati ka paljudel muudel Euroopa autodel. Mitte ainult Saksamaal, vaid ka Prantsuse autodel. 

Korraliku lukusüdamiku leidsime Mercedes-Benz 170V süütelukust (nüüd on üleliigne korralik lukukorpus, kui kellegi huvi). Lukusüdamik sai uue kroomi. 

   

Järgmisel pildil olev puzzle ootab kokkupanekut. Tuli leida võtmetoorik ning nüüd lukusüdamik kokku panna kõigi oma muukide ja vedrudega. See ei ole esmakordne töö. Kõik DKW autod on nõudnud sama tööd nii ukse kui süütelukkudega. Üldjuhul lukk ja võti koos ei liigu selles maailmas. 

   

Süütelukk originaalis näeb auto küljes välja selliselt.

   

Eelnev on kõik positiivne. Paraku on oluline osa süütelukust siiski puud. Selleks on luku taga olev lüliti. See on väike plastmassist karp, milles kontaktid ja pirnipesa indikaatorpirni jaoks. Seda me leidnud ei ole. Otsingud jätkuvad. Pilt sellest karbikesest on lisatud. Mõõdud 25x40 mm ja kõrgus 25mm. 

       
Vasta

Mida see indikaatorpirn kontaktgrupis valgustab täpsemalt?

Idiootidega pole mõtet vaielda - nad veavad sind enda tasemele ja lajatavad siis kogemusega /Iid-Tõstamaa/
Anna väikesele inimesele veel väiksem võim kätte ja ta arvab kohe et on Jumal taevas (või mode foorumis...)
Vasta

Sarnlevat süütelukku kasutati ka algusaegade põrnikatel ja hipikonteineritel, ehk leiab sealt suunalt abi?

_______________________
Koledate Kastikate Klubi
Vasta

(13-01-2021, 10:14 AM)Walter Kirjutas:  Mida see indikaatorpirn kontaktgrupis valgustab täpsemalt?
Laadimistuli. Tõele au andes küll ei ole õnnestunud päris õiget Audi süüteluku kontaktplaati näha. See on kindlasti mõõtudelt ja väliskujult sama nagu pildil, kuid Audil on laadimistuli armatuurlauas. Selle konkreetse pildi peal oleva karbi kasutamise korral oleks armatuurlaual olev laadimistuli ühendatud rööbiti süüteluku sees oleva piniga. Paljudel autidel aga oligi laadimise indikaatortuli just niiviisi süüteluku taha peidetud - näiteks osadel enne sõda valmistatud Mercedestel.
Vasta

Töö käib mitmel rindel, kuna ühte detaili ei saa ühekorraga algusest lõpuni valmis teha. 

Tagatulede osas sai vastu võetud otsus, et tuleb teha ise algusest lõpuni valmis. 

Tagatule korpuste ning reflektori toorikud. 

   

Originaali järgi tuli silindrist lõigata kolmnurkne korpus ning selle äär painutada (tavaliselt koopiatuledel jäetakse see tegemata ning paigaldatakse lihtsalt diagnoolselt ärlõigatud otsaga toru). Reflektori sisse tuli ehitada pirnide alus ja hoidkud ning esivõru hoidmise kõrvad. 

   

Võrdluseks oka kataloogipilt, millelt näha selgelt ka painutatud serv, et terav tulekorpuse serv otse vastu kere ei puutuks, 

   

Selline on vana tuhmunud tselluloid klaasi ja uue klaasi erinevus. 

   

Töö jätkub.
Vasta

(17-01-2021, 12:14 PM)indreksirk Kirjutas:  Originaali järgi tuli silindrist lõigata kolmnurkne korpus ning selle äär painutada (tavaliselt koopiatuledel jäetakse see tegemata ning paigaldatakse lihtsalt diagnoolselt ärlõigatud otsaga toru). 
Võrdluseks ka kataloogipilt, millelt näha selgelt ka painutatud serv, et terav tulekorpuse serv otse vastu kere ei puutuks, 

Kuidas see tuli kere külge kinnitub? Ja kas käib ka tihend tule ja vahele? Kataloogipildil justkui oleks.
Vasta

Fotol keskmisena asetseva vana korpuse sees ju auguga ,,sild,, näha. Eks ta sealt keermestatud ,,vidinaga,, kinnitub.
Vasta

Ühe-punkti kinnitus selle silla keskelt ei pruugi tagada, et tuli ümber selle kinnituse ei saaks pöörelda (diagonaallõike sihis). 
Kui see tulesilindri diagonaallõike valtsitud serv oleks/on kaarjas, siis jah piisaks ühest punktist.
Vasta

Tagatuli näeb seestpoolt välja selline. Tagapaneelist taga on avatud pakiruum, kus saab vabalt toimetada. Tagapaneel on sellest kohast väljapoole kerget kumer, kuid see ei välista ühe poldi otsas pöörlemist. Seetõttu ikkagi kahe poldiga kinnitatud. Varasemates postitustes on tagaosas pilte, kus on näha üks suurem auk juhtme jaoks ning kaks väiksemat tagatule korpuse kinnitamiseks. Tihend on loomulikult vajalik, sellega tegeleme eraldi. 

   
Vasta

Pildi käivituskarburaatori trossist-nupust. Võib-olla on keegi kusagil märganud. Igatahes nende väikeste nuppude kohta tuli mitu vihjet - paraku küll sellised, et oleme näinud, aga alles ei ole.

   
Vasta

Kuum aeg. Iga päev uut infot ja pisikeste sammudega edasiliikumist. 

Kuigi olen kirjade järgi kahe kabrioleti kere omanik, siis tagaluugi tõstemehhanismi üht olulist osa on kahe auto peale vaid 0,5. Varem on juttu olnud, et kinnistel autodel on üks luugihoidik vasakul, kabriolettidel aga kaks ehk toetamas luuki mõlemalt äärelt. 6 aastat viljatut otsimist ning vahepeal ka investeeringut sobimatusse detaili jõudis lõpule. Selgituseks veel niipalju, et kuigi tegemist on rauast valmistatud detailiga, siis päris tavaliselt raudlatist seda teha ei saanud. Teadaolevatel lähiümbruse kolmel kabrioletil on need detailid ka puudu või asendatud käepärasemaga. 

Panen igaks juhuks pildi - võib-olla on kusagil keegi näinud. Ühte otsa (vasakule) kinnituvad tugevad vedrud, mis kergendavad raske luugi (selle peal on tagavararatas) tõstmist ja hoiavad lõppasendis luuki üleval. 

   

Juhuslike sündmuste jada alguspunktiks on aasta 2014, kui Leedus müüdi Audi 920 Cabriolet Saksamaale. Väliselt üsna komplektne, kuid puudusid originaalsed sillad, mootor, käigukast ja palju muid spetsiifilisi osi. Kui sakslane jõudis selgusele, et originaalsena komplekteerimine on tema jaoks võimatu missioon, siis müüs ta auto maha. Nüüd ilmus aga kolahunnikust välja see üks detail ning ta otsustas selle lihtsalt naljaviluks panna Saksamaa müügiportaali. Enda arvates müüs ta katusesõrestiku detaili, kuid vilunuks treenitud silm sai siiski aru, millega tegelikult tegemist. Eriti tore oli see, et tegemist oli just selle puuduva poole hoidikuga - vasakut paremale panna ei saa. Jälle piisake motivatsiooni jätkata lootuses, et küll ilmuvad visa otsimisega kõik vajalikud jupid ikka lõpuks välja.
Vasta

(17-01-2021, 12:14 PM)indreksirk Kirjutas:  Töö käib mitmel rindel, kuna ühte detaili ei saa ühekorraga algusest lõpuni valmis teha. 

Tagatulede osas sai vastu võetud otsus, et tuleb teha ise algusest lõpuni valmis. 

Tagatule korpuste ning reflektori toorikud. 



Originaali järgi tuli silindrist lõigata kolmnurkne korpus ning selle äär painutada (tavaliselt koopiatuledel jäetakse see tegemata ning paigaldatakse lihtsalt diagnoolselt ärlõigatud otsaga toru). Reflektori sisse tuli ehitada pirnide alus ja hoidkud ning esivõru hoidmise kõrvad. 



Võrdluseks oka kataloogipilt, millelt näha selgelt ka painutatud serv, et terav tulekorpuse serv otse vastu kere ei puutuks, 



Selline on vana tuhmunud tselluloid klaasi ja uue klaasi erinevus. 



Töö jätkub.

Väga põnev teema. See on huvitav loomelugu, kuidas valmivad detailid ja kuidas need kokku kunagi üheks tervikuks saavad.

Siin tagatulede juures märkasin, et kumbki klaasitagune saab valgustatud läbi pikliku hõõglambi. Arusaadavalt on tagatule punane osa  tagumine gabariittuli ehk tänapäeva mõistes ääretuli. Mind aga huvitab konkreetselt kollane osa. Valdav enamus lugejaid laksab selle koha peal käega otsaette ja mõtleb, et kuidas sa ei taipa - kui on kollane klaas, siis on siililegi selge, et suunatuli. Nõus, et me oma ajastus oleme harjunud, et kollane (täpsem määratlus "merevaigu kollane") on tänapäeval juba pikka aega olnud suunatuli. Kuid enne seda oli ka ajastu, mil eesmised olid valged ja tagumised punased suunatuled. Kui võtta selle Audi loomise aastat, siis oli liiklus veel võrdlemisi hõre. Paljudel sõidukitel puudusid sootuks suunanäitajad ja hilisemalt, liikluse tihenedes, tekkisid juba autode külgedele semafor suunanäitajad. Paljudele vanadele autodele paigaldati see, kui täiendav lisaseade. 
Nimelt minu küsimusega kaasneb minu pisike uurimistöö, mille jaoks "kaardistan" andmeid. See uurimistöö kätkeb endas stopptule, ehk piduritule signaalvalgust, mille hajutis on originaalis kollane klaas. Jah tõesti, veel hilisel vanal ajal võis kohata kollase piduritulega sõidukeid, ka meie omal maal. Mu vanaisa ostis 1961. aastal omale musta värvi uue Pannonia, mudel T1, külgkorviga. Seal külgkorvis sai lapseeas ikka hulga sõidupäevi kokku veedetud vanaema süles istudes. Juba sellest ajast tean, et see sõiduk omab sellist punast ümarat ja pikka kentsakat punast tagatuld, mille ülaosas oli kollane kõrgem kühm. Piduripedaalile vajutades hakkas kühmu tagune pirni toimel helenduma ja ikka kollaselt. Ning samuti ka korvil, millel samuti oli väike kahevärviline tuluke küljes. Selle klaas oli ühtne, kuid ülemine pool klaasist oli kollane, alumine punane. See on mul pisikesest uurimusest vaid üks näide. Teisena oleks pakkuda 60.-te alguses toodetud "traktor"-Ikarus buss 620, millega ka siin linnaliini sõideti, samuti Ungari päritolu, kui Pannonia. Pannonia pildid leiab igaüks internetist, siin aga pilt pidurdavast Ikarusest http://busphoto.eu/photo/292542/. Pildil on näha, et parempoolses välimises osas on ka üksik lambike põlemas. See lambike näitab punase klaasi taga suunda: buss jõuab peatusesse. Nende samade välimiste tuleosade sees on veel üks paar lampe öiseks sõiduks gabariiditulena. Siin võib tekkida mustvalge foto baasil vaidlus, kus krt sa aru saad kumb klaasi pool on punane, kumb kollane. Vaidluse vaibutamiseks üks värviline võte https: https://autocart.biz/wp-content/uploads/...-9593.jpeg . Paralleelnäiteid oleks tuua ka nõukogude tehnikast, kuid siin ei hakka rohkem risustama. Võib olla teen kunagi sellest eraldi teema, kui pakub huvi. Pigem praegu paar pilti tuledest, mis on rohkem selle audi kaasaaegsed. Neil lausa STOP kiri klaasil.
       

Mind huvitaks, kas selle Audi tolleaegne elektriskeem on olemas ja kui on, siis mis ahelasse kumbki laternapool on sel ühendatud?
Äkki saan siit oma uurimusele killukese juurde.
Vasta

Alustan veidi kaugemalt. Esimesed üleriigilised tavasõidukite liiklust reguleerivad õigusaktid kehtestati Eestis 1929. aastal. Jõuvankrite seadus jõustus 01.04.1929 ning selle alusel andis teedeminister välja määruse, mis nägi ette järgmise kohustuse – tagaküljel üks punase valgusega latern, mis kinnitatud taga külje keskele või vasakule äärele. Tallinna linna sundmääruse § 15 nõudis täiendavalt, et see tuli peab valgustama ka tagumist numbrit. 1933. aasta muudatustega viidi see nõue üleriigiliseks. Pidurituledest ei räägi üleriigilised määrused ega kohalikud.
 
Hüppan ajas 1938. aastasse, kui 1936. aastal vastu võetud uue jõuvankrite seaduse alusel kehtestas teedeminister uue „elluviimise määruse“, mille § 8 p 8  kohustas tagaküljele paigaldama laterna, mis taha heidab punast valgust ning registreerimismärgile värvuseta valgust. § 8 p 9 näeb ette järgmise – autod ja veotraktorid – tagaküljel ühe kollakaspunase mittepimestava valgusega laternaga, ms on piduriseadisega ühenduses ja automaatselt valgustab piduriseadise tegevusse viimisel (stopptuli). Stopptule valgus peab olema tugevam kui eelmise punktis ettenähtud laternal.
 
Sõja-aastate regulatsioonid ei ole mul käepärast, kuid 20.04.1945 kehtestatud nõuded nägid ette nii tagalaterna kui stopptule (§ 129 punkt b) – värvust ei ole kirjas. 01.01.1948 kehtestatud tänavliiklemise määrused nõudsid tagalaternale punase värvuse, kuid ei reguleerinud stopptule värvust (§ 140 punkt b). Hilisemates liiklusnõuetes enam tulede värvust ei reguleeritud.
 
Tuleme nüüd teemaaluse  Audi juurde. Audi ega ka sõsarauto Wandereri elektriskeemid ei näita, millise värvusega peab olema tagatuli. Küll aga saab selle selgeks ülalviidatud õigusaktide (Eestis ei mõeldud seda ise välja) ning lihtsa loogika abil. Kollane tuli on suurem ning pidurituli peab olema tugevama valgusega, et ta paistaks välja ka sellises olukorras, kus tavatuli põleb.
 
Mehaanilised suunatuled on Eestis kohustuslikud alates 1933. aastast. 1936. aastast võivad suunatuled olla ka elektrilised, kuid sõltumata töötamisviisist peab nüüd suunanäitaja olema suuna näitamisel valgustatud (§ 9 p 2). Ka Audil on väljahüppavad suunatuled, mis paiknevad nö A-piilaris.
 
Kollase ja punase tagatule temaatika on mul läbi käidud ka DKW autodega, kus on täpselt sama põhimõte – punase klaasi taga on tavatuli (koos numbritule valgusega) ning kollase klaasi taga pidurituli. Ühesuurused klaasid ja sama tugevusega pirnid, kuid kollane klaas on heledam ja paistab seetõttu paremini välja. DKW-l on näiteks minu harrastatavatel Front-Luxus autodel kasutatav Riemanni kahe pirniga tagatuli alates 1934 tootmisse läinud mudelist F4 kuni mudelini F7 väliselt sisuliselt samasugune, kuid alguses oli piduritule kollane klaas vasakul, ühel hetkel tõsteti hoopis paremale (sellega muutus ka tagatule sisemine ehitus, et tagada numbritule valgustus "õige" pirniga). Ilmselt on  põhjuseks asjaolu, et alguses oli nõutav autodel vaid üks tagatuli, mis võis olla ka auto keskel. Kui aga hakati nõudma kahte tagatuld, siis viidi need nn ääretuled võimalikult auto välisgabariidi lähedale.

DKW F5 - valmistatud oktoober 1935, puudub parempoolne tagatuli, pidurituli vasakul

   

DKW F7 - valmistatud juuli 1938, parempoolne tagatuli on juba kohustuslik (Saksamaal alates 01.04.1938), pidurituli parempoolne klaas

   

DKW F7 - valmistatud juuli 1938, sama jutt nagu eelmisel

   
Vasta

Suured tänud põhjaliku ülevaate eest. Siit sain infot tublisti rohkem, kui lootsin.
Vasta

Veidi offtopic aga täna jäi näppu DKW F8 müügikuulutus https://suchen.mobile.de/fahrzeuge/detai...8310162702  .

Äkki on midagi muud ka sealt pakkuda?
Vasta

Väike vahelepõige esiistmete valmistamise protsessi. Ühtegi asja ei saa täielikult lõpuni teha korraga. 

Esiistmetel on seljatugede küljes käepidemed. Selgeks on saanud, et nii nagu istmete patja ja seljatuge ühendavad rauad on kinnisel ja lahtisel autol erinevad, nii on erinevad ka istme seljatoe käepidemed. Õnneks on taas Wanderer W23 ja Audi 920 selles detailis identsed, kuna on valmistatud samas keretehases (Gläser). 

Vanadelt piltidelt leiab järgmise info:

1. Audi 920 tehase reklaampildi suurendus istmetest

   

2. Wanderer W23 tehase reklaampildi suurendus istmetest

   

3. Ingolstadtis Audi Tradition muuseumis olev taastatud Audi 920 Cabriolet

   

Selliseid toru kinnitamise detaile saime auto hoiukohas rehitsedes kaasa 3 ehk 1,5 istme jaoks. Üks oli juba ebamgavalt palju kahjustunud ning kuna tegemist on taas silumiiniga, siis taastamine keeruline. 

Aga olid ka komplektsed käepidemed. 

   

Ja veel 1,5 istme jagu veidi erineva kujuga detaile

   

Saime uurimistööga selgeks, et need väiksemad kronsteinid olid kasutusel kinnistes autodes. Näidiseks originaalsena säilinud auto Ingolstadti Audi Traditioni muuseumis.

   

Kuna ka Eestis olnud ühel kinnisel autol olid samasugused käepidemed, siis saab olla üsna kindel, et tegemist on kinnise auto tükkidega. 

   

Eelnevat vaatlustel põhinevat empiirilist uurimist kinnitab ka 1938. aastal välja antud kataloog Karosserie-Ersatzteile für Wanderer-Wagen. Sellest kataloogist leiab leheküljelt 80 informatsiooni, et Wanderer W23 Limousine kasutas koodi all 962141-0 detaili nimetusega Mantelstangen. Seda sõna kõikvõimsa Ggoogle Translate abiga emakeelde pannes saame vastuseks mantlibaar või jopevarras (esimese ainsuses sisestades, teise mitmuses). 

   

Leheküljelt 84 leiab aga koodi alt 962141-01 alt samasuguse detaili kabrioleti jaoks (kahjuks ohen Bild ehk ilma illustreeriva pildita). Huvitava lisamärkusega, et varuosa tellimisel tuleb teada anda ka selle värv. Värvi küsimise põhjuseks on asjaolu, et tegemist ole lihtsalt 16mm läbimõõduga toruga, vaid see on kaetud istmega sama värvi nahaga. Ühtlase leiab samalt lehelt ka detaili koodiga 932128-0, mis ongi meie tänase ettekande läbiva detaili kood kataloogis. Sellel pildil on ka üsna hästi näha muud kabrioleti istmeraudade eripärad.

   

Loomulikult oleks võinud sellised mitte just väga keerukad detailid ka koopiana järgi teha, kuid hing ihkab ikka originaali. Seetõttu sai mitte kiirustatud ning oodatud kannatliku kalamehena oma aega. Ca aasta oli ebay-s üleval kuulutus, kus just selline käepide müügil ja ka just sobivalt ühe istme jaoks. Aga hind oli ostja jaoks liiga kõrge. Pärast kuudepikkust pakkumiste puudumist ja kirjavahetust minuga toimus sula ning müüja soov ja ostja võimekus jõudsid sama numbrini. 

Pilt müügikuulutusest

       

Tänaseks on see ka kohale jõudnud ning saab pärast kordategemis originaalse detailina t auto külge kinnitada. Ei pea pead murdma, kas nimetada seda koopiaks, replikaks või mingil kolmandal viisil. 

   

Võrdluseks ka pilt, kus kõik kolm tüüpi ühel pildil, et paremini aru saada erinevustest. Ülemised on kordatehtud detailid, keskel kahjustatud ning all saabunud tükid. 

   
Vasta

Kas selline lüliti sobib sellele masinale?

[Pilt: IMG_0602.jpg]
Vasta

(27-01-2021, 20:17 PM)Sidorov Kirjutas:  Kas selline lüliti sobib sellele masinale?

[Pilt: IMG_0602.jpg]
Väga sarnane. Originaalil on kinnitusmutter ja selle kael metallist. Kuid tagumine pool on täpselt selline nagu peab. Mis on kinnituskaela läbimõõt? Keskmine pulk võiks sobida ühele katkisele lülitile. 

Hetkel on mõlemat tüüpi lülitite leidmine oluline, kuid pikemas perspektiivis on konkreetsel taastatava auto jaoks vaja neid väiksemaid nuppe. Kuna nende nuppude leidmine on oluliselt keerulisem, siis on esialgu soov komplekteerida armatuurlaud vähemalt selliste nuppudega. Kui kaela läbimõõt õige, siis on vahetamine imelihtne.
Vasta

Kinnituskaela läbimõõt on 10mm ja nupu kinnituse ots 3,5 mm. Lüliti küljel on markeering SMK 71.Kui sobib, on tore, minule on ta kasutu.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne