[indreksirk]

Saksa autotööstus kasutas puitosade valmistamiseks üldiselt pööki. Tamm on liiga raske ning sellesse naelte tagumine või kruvide keeramine üsna raske. Pehmemad puud ei olnud nii vastupidavad. Pöök oli sakslasele ka muudest valikutest lihtsamini kättesaadav. Pööki oleme varunud juba DKW autode ehitamise ajast ning hoidnud kuivas. Ka mitukümmend aastat seisnud plangud ja pakud mängivad endiselt. Esmalt tuleb lõigata välja vajalikust veidi suuremad tükid ning siis jätta mõneks kuuks seisma. Ja ikka on veidi kõveraks kiskunud.

Must materjal teel puidumasinate juurde.

   

Peatun veidi lähemalt tagaosa ühel puittalal. Oleme enda jaoks selgeks saanud, et tapp-jätkudest tugevam ja meie jaoks lihtsam on nö isetehtud liimpuit. Tavaliselt teeme kolmekihilise. Keskel paadivineer, mis on veekindlam (mitte segi ajada nö veekindla pruuni pealiskihiga vineeriga) ning mõlemale poole jätkatud pöök. Enamus puitdetailidest on kõverad ning meie tehniline võimekus ei küündi puidu painutamiseni ning ega seda materjali ka niisuguses mõõdus ei ole, et terve kaares detaili saaks ühes tükis välja lõigata. Vineer annab aluskuju ja suurema jäikuse. Juurdeliimitud pöögilipid aga õige välimuse ja tugeva aluse naelte või kruvide kinnitamiseks. Samuti on nii lihtsam saada õige kuju ning teha erinevatele kihtidele erinevatesse kohtadesse jätke pöörates detaile selliselt, et puidu pikikiud jookseksid ikka piki detaili. See on on üks paras nikerdamine. Antud detaili puhul oli positiivseks poole see, et kihtide kaupa tehes oli võimalik vastu pleki minev pool voolida üsna pleki kuju järgi. Absoluutne liibuvus ei ole olnud eesmärk ka tehases, kuid mitte täpsemalt puu pleki sees on, seda suurema jäikus saavutatakse. 

   

Kui kihid on valmis, siis tuleb nad kokku liimida. 

   

Kihtide kokkusurumiseks kasutame kruve (osa neist hiljem eemaldame ning pitskruve). Lauaplaat tagab, et detail ei oleks kõver. 

   

Kokkuliimitud detaili saab veel viimistleda ning valmis ta ongi. 

       

Sellel puitdetailil on mitu funktsiooni
1. Raudvinkliga on ta ühendatud koopa puidust kaartega ning nii toetavad nad teineteist andes tagaosale jäikust juurde
2. Tala peale toetub pagasiruumi põhja tagaosa plekk
3. Allosa külge kinnitatakse naeltega tagaluugist allapoole jääva pleki alumine äär
4. Tala sisekülge kinnitub põhjapleki serv ning tagaluugi lukkude vastuste tugevdused

Väike osa sellest talast jääb lõpuks ka nähtav, mistõttu selle detaili näiteks metallkarbiga asendamine ei ole originaalsuse vaatenurgast mõeldav. Küll aga on nähtud seda taastatud autode peal, et puu on asendatud plekk-karpidega.

   

Jääb veel pinnatöötlus. Oleme seni nähtavad puitosad värvinud, sest nii meie teadmiste kohaselt tehti ka tehases. Kui puitdetail oli otse ilmastiku meeltevalles, siis ega sellel ka pikka kestmist ei olnud. Konkreetset detaili oleme originaalsena näinud pildi peal, kuid see auto on ka vähesõitnud originaalvärvis masin. On vähemalt, kust malli võtta. Salongis ja otsese vee eest kaitstud pöök peab aga vastu aastakümneid ning näiteks rohelisel DKW-l on enamus ukse puitsõrestikust originaalsena säilinud ja kasutatav ka praegu. 

Oleme kuulnud ka legende sellest, et puitkeredega autosid tuleks niisutada ja sõita veevannist läbi kriuksumise ja puidu lõhkikuivamise vältimiseks. Senine kogemus DKW autode ning pöögiga ei ole nende paikapidavust kinnitanud. Aga võib-olla muud puud või ehituslikud viisid seda siiski nõuavad. DKW autod seisavad ikka kuivas ruumis - kuid tuleb tunnistada, et vihmasadu ei ole meid liiklusest peletanud. Seetõttu on nad küll põhiosa oma elust kuivas ja soojas toas, kuid saavad siiski aeg-ajalt ka vett.