[indreksirk]

Esiosa töid sai alustatud pealtnäha lihtsast aukude kinnikeevitamisest. Paraku ca 1,7 mm paksune ning tavapärasest oluliselt jäigem plekk otsustas pärast aku- ja tööriistakasti põhja eemaldamist hakata lainetama. On kõvasti tegemist, et see taas sirgeks saada. On saanud selgemaks, miks teistel restaureeritud autodel on see esisein kohati kuni sentimeetri paksune. 

   

Alles pärast ülalnimetatud kastide põhjade ning vaheseina paigaldamist hakkab tekkima lootus, et ehk saab siiski selle seina enam-vähem sirgeks. 

   

Kuna esiots on läbi katuse otseselt seotud tagumise osaga, siis tuleb katus oma kohale panna. See on keerulise geomeetriaga ning hoolimata mõningast kogemusest kolme DKW-kabrioleti tegemisel on tunde ja närve kulunud ohtralt. Metallkonstruktsioonid on ju põhimõtteliselt olemas ja suhteliselt heas seisukorras, kuid puuduvad igasugused joonised ja mõõdud, kuidas tagaosa kinnitub. Valmis autode pealt saab väga einevaid mõõte ning polstrite taha kontruktsioone mõõtma ei pääse. Puu ja metalli kooslus on päris keeruline. 

       

Kui esi- ja tagaosa saab enam-vähem paika, siis saab lõplikult paika ka nn A-piilarid. Tehases oli lihtne tehnoloogia - aknapostid keevitati esiosa külge ning ühtlustati tinapahtliga. Kuna jätkukoha all on puitkonstruktsioon, siis on siingu nuputamist, kuidas hoida puud ning kaitsta metalli teiselt poolt hilisema korrosiooni vastu.