[indreksirk]

Jättes kõrvale ilu ja erinevuse protsentuaalse suuruse, siis tehnoloogia on ju selline, et olemasoleva veidi kahjustunud ning krobelise kroomiga originaalist on tehtud valuvorm. Selline valuvorm on alati veidi ümaramate nurkadega, kui originaal. Uue detaili valamisel see efekt võimendub veelgi. Ja kui lõpuks toimub uue valatud detaili poleerimine, siis muutuvad nurgad veel ümaramaks. Originaal oli tehtud korralikus valuvormis ning tõenäoliselt sellega oluliselt käsitööd enne kroomimist ei tehtud. Lihtsalt see ei olnud majanduslikult mõistlik tegevus. 

Tõenäoliselt originaalkäepideme uuesti kroomimine lõpeb samasuguse tulemusega, et teravad nurgad on muutunud ümaramaks. Kui kunagi õnnestub originaal uuesti kroomida, siis alles saaks aru, kui suur erinevus on. Ilu on vaataja silmades ning koopia ei tohigi nii originaalilähedane, et spetsialist enam kahte kõrvuti pannes vahet ei teeks. Sellepärast ongi originaal alati väärtuslikum (mitte alat rahalises mõttes), et see ongi täpselt selline nagu tehase tehnoloogia selle kujundas. Koopias on aga järgmise meistri käekiri juba paratamatult sees - sageli on koopiad või taastatud detailid kvaliteetsemad ja parema viimistlusega kui tehase toodang. 

Seetõttu ongi üha enam väärtustatud originaalsena säilinud sõidukeid ning nende detaile. Koopiat saab alati teha, originaalide arv on piiratud ja neid juurde ei tule.

[indreksirk]

Kuni Horch omale uue omaniku ja taastamise teema leiab, heidame pilgu, mis Audiga juhtunud on. Töö käib mitmel rindel, kuid ilusaid pilte alati lisada ei ole. Viimane kuu on toimunud mõtestatud mõõtmine, katsetamine ja ümbertegemine. Põhjuseks keerukas katusekonstruktsioon ning esiosa ühendamine tagaosaga. Siin ei ole võimalik lihtsalt teha, kuna jooniseid ei ole ja valmis autodelt mõõtude võtmine on peaaegu võimatu - strateegilised kohad on polstrite all peidus. Seni mõõdetud autode puhul on mõõtude erinevused ka üsna suured, mistõttu tuleb leida kuldne kesktee, kus kere kuju on loogiline ja murreteta ning katusekonstruktsioon töötab pingevabalt. Kui vahepeal oli juba tunne, et katust ei saa üldse paika, siis nüüd saab öelda, et jäänud on vaid väiksem seadistamine.

   

Teine suurem töö oli esiosa puitdetailide valmistamine, millest olid mingid näidised õnneks olemas teise nina sees, kuid tegelikult on ikkagi tegemist käsitööga. Oluline on selle juures, et näiteks uksepostid on ühtlasi küljeplekkide ja uksepalede plekkide toetuspinnad ja peavad seetõttu toetavates kohtades olema väga täpsed. Tellida ei ole kusagilt. Toorikud said enam-vähem tehtud omavalmistatud shabloonide järgi, kuid edasi oli oma käsitöö relaka ja raspliga. Ja tulemüüri konstruktsiooni hoidvad ülemised puutalad peavad olema kohapeal tapitud ning sobitatud selliselt, et nende külge saab kinnitada ka õhukoguja. Nikerdamist jätkus kümneteks tundideks, aga ilmselt on nüüd aastakümneteks ka säilimine tagatud. 

   

Keskmine osa on vajalik õhukoguja kinnitamiseks, mis täna on puudu. Õnneks sai lahke kaasharrastaja käest näidise, mis aitas palju kaasa. 

     

Kaks kuud tagasi oli nende detailide asemel selline komplekt puitmaterjali. Saksamaal kasutati sel ajal pööki, nii ka meie.

   

Nüüd on ettevalmistused tehtud ning saab jätkata esiosa plekkide sobitamisega. Ebameeldiva üllatusena selgus, et muidu päris kobedad plekid on mitmes kohas nii läbi roostetanud, et taskulambiga paistab valgus läbi ning alumiste osade tegemisel ei ole siiski järgitud tehase kuju, mistõttu suur osa äärtest tuleb välja vahetada. Sarnane töö nagu tagumise osa plekkidega, kus ka säilitada sai vaid keskosa. Aga seegi on oluline - pintsaku külge nööbi õmblemine on ikka lihtsam kui vastupidi.

[Formika]

Ega midagi, tunnen kaasa. Paistab veel hullem kombineerimine kui mul M1 ja L1-ga. Eks need ennesõja aegsete autode taastamine olegi üks kolgata tee. Peaasi, et Vahuril tervist ja motti jätkuks. Mees teeb ikka fantast asju.

[Peeter80]

Kuidas ja mille alusel käib säärase sõiduki registrisse kandmine? Ma olen koguaeg mõelnud et kui juba "vanaisade" izhide ja jawadega on paras jant siis kuidas sellised sisuliselt nullist ehitatud autod registrisse saab? Ei tohi ju teine olla varuosadest ehitatud...

[indreksirk]

Kuidas ja mille alusel käib säärase sõiduki registrisse kandmine? Ma olen koguaeg mõelnud et kui juba "vanaisade" izhide ja jawadega on paras jant siis kuidas sellised sisuliselt nullist ehitatud autod registrisse saab? Ei tohi ju teine olla varuosadest ehitatud...

Õiguslikus mõttes on väga erinevaid olukordi, mis lahendatakse ka väga erinevatel alustel. 
1. sõidukil peab olema registreerimisel identiteet, mis on sarnane inimese isikukoodile. Kui ei ole säilinud tehasetähis, siis annab liiklusregister uue tulevikus kasutatava identifitseerimisnumbri, mis varem oli lihtsalt kuhugi kleebitud paber, kuid nüüd enamasti graveeritakse mingile sõiduki osale. 
2. Omandiõigus tuleb tõendada. Selleks on erinevaid mooduseid, kuid omandiõigus ei ole seotud sellega, kas sõidukil on registreerimistunnistus, tehasetähis või kas ta on komplektne. 
3. Varuosadest sõiduki ehitamine ei ole keelatud, kuid üldjuhul sellisel juhul on tegemist uue sõidukiga, millele kehtivad selle ehitamise (halvemal juhul registreerimise) ajal kehtiivad tehnonõuded ehk seetõttu ei saagi vanadest varuosadest ehitatud sõidukit üldjuhul registreerida. Küll aga on võimalik ümberehitust reguleerivate normide alusel ehitada tehase originaalist erinevaid sõidukeid ja neid ka registreerida. 
4. AMF ei ole iseehitajate foorum, siinsed projektid on seotud siiski enamasti tehases valmistatud originaalse sõiduki taastamisega. Tõsi, mõnedel juhtudel saab tõstatada küsimuse, kui palju sellest tehase originaalist üldse järgi jääb. Ükski seadus ei reguleeri seda, kui suures ulatuses võib taastamise või remonttööde käigus asendada tehases valmistatud detaile, üksikuna võttes võib iga detaili asendada uuega või teiselt samasuguselt sõidukilt võetud detailiga. 

Teemaks olevat autot ei ehitata varuosadest. See on konkreetse identiteediga sõiduk, mis on omandatud seaduslikult. Hetkel ei ole ta tõepoolest liiklusregistris registreeritud (kuna teeliikluses mitteosaleva sõiduki registreerimiseks puudub praktiline vajadus ja sõiduk ei ole ka komplektne, mis on registreerimise eeltingimus). Kuid ta võetakse registrisse kui 1939. aastal valmistatud auto, mitte ise varuosadest ehitatud autona. Kriitiline mass detaile on ikkagi 1939. aastast, kuigi vajavad väga suures ulatuses remonttöid. Siiani on põhitähelepanu olnud keretöödel, kus originaalsest puust ja metallist tõepoolest jääb alles suhteliselt vähe. Tagumistel proitiibadel on originaalset plekki ca 60-70% ulatuses, juba valminud tagaosas ca 40% ulatuses, tagaluugis ca 95%. Praegu töö all olevas esiosas jääb sisemine sõrestik alles 100%, pealmisest plekist ca 70%. Ustest on originaalplekki alles ca 90%. Täielikult välja vahetatud on puitdetailid, mis erinevates kohtades plekki toetavad. Sõiduki valmistamise tehnoloogia on nõudnud kere lahtivõtmise, kuna muul viisil ei ole võimalik puitdetaile kere sisse saada. Muus osas (näiteks raam, sillad jm) on tegemist ikkagi originaalosadega, mis on remonditud, kuid neid on siiski 90-95% vana Saksa rauda sees. On ju ilmne, et näiteks rehvid jm kuluosad ei saa nagunii olla igavesti samad, mis tehasest tulid. Kui kaasaegsel autol poritiib läbi roostetab või juhtub liiklusõnnetus, siis vahetatakse ka uus tiib, millel ei ole muud ühist valmistajatehasega kui sarnane kuju.  

See sõiduk ei ole replika selles mõttes, et ta ei ole mitte nullist üles ehitatud, vaid viimse detailini algosadeks võetud ning ülemäära kahjustunud osad on asendatud uutega.

Eestis on sõidukite registreerimise nõuded võrreldes paljude muude riikidega suhteliselt liberaalsed. "Paberiteta" masinaid loomulikult ei registreerita, registreerimistoimingu tegemiseks ei ole kirjas kinnist loetelu omandiõigust tõendavatest dokumentidest. Riigile valetada ei tohi, kuid seaduslikult omandatud sõiduki saab registreerida, kui see on komplektne sõiduk. Aga selles teemas ma sellel kõrvalisel küsimusel rohkem peatuda ei soovi. Eesmärk on siiski eelkõige enda ja taastamise vastu huvi tundvate harrastajate jaoks pidada päevikut taastamistööde käigu kohta. Mul on siiralt kahju neist inimestest, kes lasevad oma projektidel mädaneda põhjendusel, et kui paberid korda saan, siis teen korda.

[Talupoeg taluja]

Mul on siiralt kahju neist inimestest, kes lasevad oma projektidel mädaneda põhjendusel, et kui paberid korda saan, siis teen korda.

Seda kindlasti. Tegelikult ei ole ju miski võimatu. Oma kogemustest võin öelda, et auto taastamise käigus vahetus isegi riigikord. Seega tõesti ei tasuks muretseda liialt ja parem oleks tegeleda oma masina taastamisega. Küll miskit moodi saab ka need paberid kunagi.

T.

[Peeter80]

Tänud asjaliku selgituse eest. Eks see dokumentide osa ole ju ka üks etapp kogu protsessist sellest ka küsimus- jah võibolla mitte küll otse teemasse aga üldisemalt.... Igatahes väga muljetavaldav.

[indreksirk]

Kuna tulemüürist edasi on vaja ka nina kokku panna, siis üllatuste vältimiseks proovisime ka poritiivad korra paika panna. Puuduvad ju shabloonid, mille järgi saaks kere erinevaid detaile ükshaaval teha. Ja tuligi välja, et esimesed poritiivad mitte lihtsalt ei asu tulemüüri kõrval (vahetu kontakt tulemüüriga puudub), vaid on osaliselt tulemüüri sees. Kui oleks hiljem avastanud, siis oleks tulnud juba tehtud tööd ümber teha. 

Igatahes oli hetkega tuba autot täis ning ümber kõndimine juba pikem ring.

   

   

Poritiivadki on seiklusrikast elu elanud. Plekk on paks (1,2mm) ning üsna jäik, seetõttu on auklikel teedel sõitmine raputanud nii tiivakandurid kui ka tiivad praguliseks. Eks neid pragusid on püütud kuidagi parandada, kuid nüüd tuleb see töö uuesti ette võtta. Halva üllatusena selgus, et vasak ja parem poritiib on veidi erineva kujuga. Tuleb teha uus sorteering ning leida kaks tehasest sama kujuga tehtud poritiiba. Nagu ikka, lihtsalt kahe korralikuma detaili väljavalimine lõpeb ikka sellega, et neist paari kokku ei saa. Hea, et on mille vahel valida. Ühe auto kokkusaamiseks on doonoriks seekord 4 autot, mis kõik juba NL ajal lammutatud juppideks ning keredena alles vaid kaks lahtist. 2 kinnist lõhuti lihtsalt tükkideks, kust kasutada sai vaid veidi veermiku detaile. Üldse on kindlalt teada, et Eestis on olnud vähemalt 7 sellist autot - 3 kabrioletti ja 4 kinnist autot. Uuena ei ole neid siia toodud, kõik on pärast II maailmasõda saabunud nö trofeeautodena. 

   

   

   

[mlsluik]

Kui need tiivad vaid rääkida oskaks... 

[robi]

Kuidas see haljas plekk puhtana püsib? Teil vist garaaž elumaja osa ja püsivalt >+18°C? 
Kas pärast puhastamist katate mingi ainega või püsib soojas ja kuivas ruumis niisama?
Kas tiivad puhastati liivapritsiga (võrreldes usteplekkidega, kus on terasharja jäljed on ühtlaselt matine pind)? Kas liivapritsite ka samas kohas või ostate teenusena ja kuidas see transpordile vastu peab (küsin, kuna oma pidurisadulad läksid mõne tunniga rooste, kui töökojast koju tõin)?

[indreksirk]

Asjakohased küsimused. Vastustest ei maksa välja lugeda viimset ega ainukest tõde. 

1. Töö- ja puhastatud detailide hoiuruumid on tõepoolest soojad ja kuivad. Lisatud pilt näitab tavalist olukorda. Seejuures on temperatuurist ehk olulisemgi madal õhuniiskus. 

   

2. Detailide puhastamiseks vanast värvist, mustusest ja korrosiooniks on palju erinevaid meetodeid. Kuna küsimus oli rauast valmistatud detailides, siis liivaprits on konkreetses olukorras siiski ebasobiv. Liivas on niiskust ning ta ka imab niiskust. Efektiivsem on klaaskuuli või klaasimurruga puhastamine. Kuna klaaskuul on kallis (kuid parem), siis seda kasutatakse rohkem kapis väiksemate detailide puhastamisel (klaaskuuli saab mitu korda ka kasutada), suuremate detailide puhastamisel on ökonoomsem teha seda klaasimurruga. Sooda on ka variant, kuid on väheefektiivne korrosiooni eemaldamisel. Samuti on soodaga puhastamisel pärast maalrid kriitilised, kuna värvimise tehnoloogia on keerukam. Mõni maaler isegi keeldub soodapritsitud detailide värvimisest või ei ole nõus andma garantiid. 

3. Kui ruum on kuiv ja normaalse temperatuuriga, siis klaasimurruga pritsitud detailid püsivad haljad kuid. Liivapritsimise korral on mõistlik esimesel võimalusel (juba puhastamise protsessi kohas) detailid kruntida või konserveerida. Suust paiskuv sülg, ninast tilkuv tatt ning niiske näpp jätavad loomulikult jäljed, mis muutuvad peagi rebaseks. Üldiselt on ka nii, et enne värvimist tuleb ikkagi ka selliselt puhastatud pind puhastada puhastuskettaga ning lahustiga. 

4. Liiva- ja klaasipritsi kasutamisel on oht suured plekipinnad välja venitada. Seetõttu on uste puhul klaskuuliga puhastatud üksnes servad ning keskosa on värvisurma ja harjadega puhastatud. Ka harjadega puhastamisel tuleb olla ettevaatlik, et ühes kohas plekki liiga kuumaks ei ajaks.  

Korrosiooni seisukohalt on oluline ka metalli koostis - 80 aastat vana "Saksa raud" on üldiselt korrosioonile vastupidavam kui kaasaegne. 

Puhastamisel on viimasel ajal kasutusel olnud pritsikeskus.com

[indreksirk]

Poritiibade kuju võrdlesime teadaolevalt ainsa originaalvärvis säilinud Audi 920 kabrioleti tiivast tehtud shablooniga. Erinevused olid suured, kuid mitte ületamatud. Silmaringi laiendamiseks saab nüüd vaadata fragmente sellest suurepärasest kollektsioonist, kus üks originaalvärvis säilinud Audi 920 (hall) ning mitu taastatud sama mudelit (2 kabrioletti taastatud, kahe taastamine pooleli ning üks kinnine auto ka taastamisel). Üldse on kollektsioonis AutoUnioni enne II Maailmasõda valmistatud autosid vähemalt 50 + suur hulk mootorrattaid. Koduleht - https://zuendmagnet-wurzen.de/en/vehicle-collection/ 

   

   

Poritiibade sisemised pooled ei olnud paremad. Osa kinnikeevitatud kohti on olnud lihtsalt väikesed ümmargused augud. Poritiib on väga raske ning seetõttu kanduritel ja poriibadel enestel on sees ohtralt murdekohti, mis robustselt kinni keevitatud või needitud tugevdused peale. 

   

   

   

Mitmekordse metalliga kohad tuleb lahti võtta, kuna muul viisil sealt vahelt roostet kätte ei saa. 

   

Tiivakanduri konstruktsioon ei ole just kuigi tugev ning seetõttu on enamikul tugevdused sisse keevitatud. Siit tuli muidu tihedalt vastu kandurit keevitatud tugavduse alt siiski peotäis liiva välja. Praegu kuiv, kuid vaevalt see saaks olla kuiv sihtostarbelise kasutamise korral. 

   

[indreksirk]

Esiosa töödega on jõutud niikaugele, et selgunud on vahetatud metalli maht. 

Armatuurlaua kohal olevast horisontaalsest osas tuli vhetada enam kui pool. See, mis jäi nendest nelinurksetest tuulutusaukudest (sh tuulutusaugud ise) salongi poole, oli nii õhukeseks roostetanud, et säilitada ei olnud võimalik. See koht on tehasest kaetud nahaga ning kui sinna niiskus ja vesi satub, siis selle naha all on sobilik keskkond korrosiooni arenemiseks. Iseenesest oli justkui plekk alles, kuid pärast puhastamist oli ohtralt väikeseid roosteaugukeski ning plekk oli paljudest kohtadest nii õhuke, et keevitada ei saanud. Alles jäänud osa, sh akna alla jääv osa, oli veel piisavalt tugev ning seal saab ebatasasused ühtlustatud tinaga.

   

Esiosa külgedel ei olnud eelmiste meistrite tööd võimalik kahjuks säilitada, kuna see ei järginud kere kuju ning alumine osa oli kahjuks valel kõrgusel. Ka siin ilmnes mitmes kohas, et ka originaalplekk oli roostetanud väga õhukeseks. 

       

Juba varasemalt on kajastatud, et mootoriruumist ligipääsetav akukast ja tööriistakast-elektrikapp vajasid uusi põhjasid ja omavahelist seina. Need said tehtud juba esiseina üleliigsete aukude kinnikeevitamiseja esiseina sirgeks ajamise ajal.

[indreksirk]

Viimased nädalad on kulgenud selliselt, et pildiga näidatavat tulemust on keeruline presenteerida. Meistrite konsoolium peab plekiväänamise töö kõrval emotsionaalseid vaidluseid kere-ehituse täpsusastme üle. Peameister on veendunud, et tuleb ehitada sümmeetriline auto ehk auto parem ja vasak külg on täpselt ühesugused peegelpildis. Selle tulemuse saavutamine on aga algmaterjali arvestades peaaegu võimatu. Sellistel käsitööna valmistatud autodel on juba vanade legendide kohaselt iga kere ja kere erinevad küljed veidi erinevad. Põhimõõtudes on käesolevaks saavutatud täpsus, mis jääb üldjuhul 5 mm piiresse, kuid näiteks parema ja vasaku külje uste kujud on oluliselt suurema erinevusega. Kumba valida, et teine pool samasuguseks teha. Abi pole olnud ka samasuguste masinate mõõtmisest. Nii ainsalt teadaoleval orignaalvärvis autol Saksamaal kui ka mitmel restaureeritud autol on vasakule küljele ideaalselt sobiva shablooniga mõttetu minna mõõtma paremat külge. 

Katuse ja esiakna kokkusobitamisel selgus, et ka esiakna postidel on vasak ja parem nurk juba tehasest erineva kujuga. Kui veel lisada siia ka katuse esiosa samadesse kohtadesse paigutuvate nurkade erinevad kujud, siis jääb arusaamatuks, millised need autod tehasest välja sõites üldse välja nägid. Restaureerimisel püüame ikkagi sümmetria poole ja sobitada erinevad detailid omavahel kokku. Kuna tehas rohmakt ja ebatäpset käekirja on võimatu taasluua, siis püüame teha nii nagu autoinsener selle välja mõtles - sümmeetrilise, kokkusobituva ja näitusele sobivana. 

Lõpuks on see kõik aga vaid väike asi palju suuremate murede kõrval. Lihtsalt annab võimaluse mittelahendatavate murede kõrval tegeleda millegi muuga.

[spitfire]

Veel enne viimast ilmasõda trehvasin nägema ühte videot, kus üks vanaautodiiler ütles, et ta pöörab ikka tähelepanu auto ebsümmeetriale. Mis margist konkreetselt käis jutt, vot ei mäleta, aga inglise kallima otsa värkstoa toodang ta oli. Need erinevused olid ikka suurusjärgus 1/2 intsi, ehk u.13mm. Tema seletas seda sellega, et kummagi poole kallal toimetas erinev personaaz, kellel on oma käekiri ja kellel lisaks kõigele on ka oma au ja uhkus. Ja vot ei tee sama moodi nagu teeb teine. Tõi näiteks mingi konkreetse mudeli, (ikkagi sealt inglaste kallimast otsast) kus reeglina pidavat ühe poole esilatern asuma teisest rohkem kui poole tolli võrra teises kohas. Seda erinevust näidati kahe auto peal. Kui teadsid mida vaadata, siis sai sellest aru ka läbi tele. Tol ajal see ei häirinud küll kedagi (pean silmas esmasi kundesi kes selle uuena poest ostsid), miks nüüdki peaks. Mulle hakkab tunduma, et see jutt võis äkki Aston Martinist olla.

[indreksirk]

Käsitööauto taastamine on väljakutse. On ikka vahe, kas toodetakse tuhandeid keresid või mõnisada. Gläseri tehases muutusid mudelid nii kiiresti, et eelmise mudeli tootmisvigu ei jõutud veel parandada, kui uued tulid peale. Kuna tänane meister on otsustanud teha korralikult ning tolerantsi püüab hoida paari millimeetri piires, siis on selle kere kokkusaamine suur väljakutse. Närve kulub ohtralt. DKW kered olid tehtud kvaliteetsemalt, kui sellel autol. 

Uksed hakkavad saama kujusse. Tuli lõigata kortsus või mädanenud tükke välja, kuid veelgi rohkem on tööd rihtimisega. 

Järgmisel pildil ristkülikuga tähistatud suuremad väljalõiked ja asendamised, ovaaliga aga kohad, kus uste ääred olid väiksemaks lõigatud ning tuli uued ääred teha. Põhjuseks loomulikult see, et ukse esiosa vajus alla ning seetõttu tuli esimest äärt maha lõigata, samuti taga alumine äär. Esimene alumine äär oli maha lõigatud seetõttu, et ukse eesolevale postile uut katet tehes oli eelmine meister olnud loominguline ning kere originaalist erineva osa kompenseerimiseks lõikas ustel eesmist serva maha kuni sentimeetri ulatuses.

   

Vana pleki tagumineon tänamatu töö, vahel tuleb meelitada teispidi.

   

Spottimise jäljed

   

[indreksirk]

Esimesed uksepostid on kuni aknaraamini puust. Tehnoloogia on selline, et puust post on kaetud plekiga ning välisplekk pöörab selle kattepleki peale. Omavahel on nad kokku naelutatud sellesama ukseposti külge. Taastatud autodel on sageli nii ukse esimene kui tagumine post tehtud metallist, kuna metall on tugevam ja lihtsam ehitada. Meie püüdsime taastada originaalsena. 

Sellise tehnoloogiaga ehitatud autodel (ehk puitsõrestikule on löödud plekk ümber nurga) on need pleki ääred kinni naelutatud. Vastavalt viimistlusastmele pandi peale tina või jäidki naelapead näha.   

Esmalt pilt originaalvärvis säilinud autost, kus naelapead värvikihist on hakanud välja paistma.

   

Meie kasutasime sellist nippi, et katsime ka selle ärapööratud serva tinakihiga. See serv ei lööda mitte auto peal ümber nurga, vaid terve nina plekk on mahatõstetav. Nii sai naelad lüüa tinakihi sisse ning need on pealispinnaga ühes tasapinnas. 

   

Kõik naelad on paigas, kuid neid ei ole praktiliselt näha. 

   

Uste tegemise vaevu on ennegi näidatud. Lisaks alumisele äärele tuli kõigil ustel ära vahetada ka ülemised nurgad. Mitmekordne plekk, ohtralt mõlke ning ülemised ääred olid kõigil väiksemaks lõigatud. 

     

   

[indreksirk]

Keretöödega on selleks hooajaks enam-vähem ühel pool. Seatud eesmärk, et saada kere keskosa ning uksed valmis, sai ka täidetud. Suvine aeg kulub vanatehnikaürituste ning muude hooajaliste tegevuste peale. Loodetavasti saab sügiseks sel aastal valminud kereosa pahteldus ja kruntimine tehtud. 

   

   

   

   

   

   

[indreksirk]

Oktoobrikuu alguses sai ühe sõiduga tehtud mitu asja. Mannheimis toimuva vanatehnikalaada Veterama eel külastasime taas Wurzenis olevat muuseumi ja töökoda, kus on kokku 5 kabriolett-Audit ning üks kinnine. Üks säilinud originaalvärvis, üks 70-ndatel üle värvitud ja saanud uue sisu, kaks autot viimase 20 aasta jooksul taastatud ning kaks autot käesoleval ajal taastamisel. Meie huvi olid originaalsed ning tegime mitukümmend shablooni esimeste poritiibade ja ninatüki taastamiseks. Kahe auto peal shabloonide võrdlemisel ilmnes, et käsitööautodele kohaselt on väikeseid erinevusi, kuid need ei ole olulised. 

Koju tagasi jõudes selgus, et meie ninatükk on on ikka väga kujust ära. Eks see oli ennegi arusaadav, aga nüüd peaks olema piisav teave, et see taastada samasugusena nagu tehasest väljus. Päris millimeetri pealt ei klappinud kokku ka originaalsed autod ning shabloonide eesmärk ei ole millimeetri pealt kopeerida, vaid saada üldkuju kätte. Ärge laske ka piltidel end eksitada - pildistamise hetkel ei ole püütud hoida shablooni mitte täpselt auto vastas, vaid selles kohas, kust shabloon tehtud on. 

   
   
   
   
       

Mõõdetud said ka kapotid ning shabloonid võetud poritiibadelt. Meil olemasoleva parimas seisukorras poritiiva pealt tegin kaasa ühtekokku viiest erinevast kohast näidised ning võrdlesin neid Saksamaa autodega. Sai tõdetud, et meie poritiib on väga lähedane originaalvärvis halli autoga, kuid oluliselt erinev selle vana punast värvi restaureeringuga.

   
   

Klõpsitud sai mitusada pilti ka muudest detailidest ning palju sai selgemaks näiteks kapotikinnituste, kapotihingede, kapoti mõõtmete, ukseluku vastuste, riputusnagide jm osas. Teist korda sai võrreldud ka armatuurlaua proovivärvi originaaliga. 

Oli tore vanatehnikapäev - ühtekokku 6 tundi mõõtmist, papi lõikamist ja pildistamist.

[13piisab]

Milline pedantne detailsus. Suunda näitav - olgu siis ideaali taotlemisena või tõdemusena, et ideaali ei olegi

Rakenduslikku poolt - ma loodan, et umbes sellised toredad abivahendid on tuttavad (m.aliexpress lingid - loodan, et töötavad):
1) https://m.aliexpress.com/item/1005003656...3655994205
2) https://m.aliexpress.com/item/1005003760...7d2d6eeee2

Shabloonide valmistamisel on mõlemad väärt abinõud.

Jõudu,
Teet