Musta numbriga seonduv (poolitatud "GAZ 21 automaat 1960" teemast)
#1

Ikka päris kreisiks on nad läinud oma Volgadega. Tundub, et kuskilt taevast on alla langenud mingi üüratu ja piirideta tarkus. Kohe nii detailne tarkus, väga selektiivne kahjuks. Mõne tundmatu Ameerika või Saksa autoga saavad mehed kümnendi jagu vale mootoriga ja jumala suvaliste tükkidega ka samad protsendid kätte. Meie Gaz 21T näiteks ei vastanudki vanasõidukiks tunnustamise nõetele. Eks seal sai teadmatusest detailivigu sisse lastud, aga veidi üllatav oli otsus, et akti pole isegi mõtet koostama hakata, et niisugune auto ei ole mingi vanasõiduk. Ehk võta oma käru ja mine joo mujal. Vot mehed. Kui teete, tehke korralikult!!!


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
           

Seinaleht - www.volga.ee
Vasta
#2

Plafoon katusel on liiast, sel ajal oli ainult tuli esiklaasi paremas nurgas.
Uksel ruudustik puudu.
Vasta
#3

(25-11-2019, 05:24 AM)miilits Kirjutas:  Plafoon katusel on liiast, sel ajal oli ainult tuli esiklaasi paremas nurgas.
Uksel ruudustik puudu.

Tuli võib olla ka katusel, keskel
[Pilt: 12017969t1he457.jpg]
See meeleolukas foto on ülesvõetud kevadel 1967 Tartus.

sai vist kõik öeldud
Vasta
#4

Plafoonis ei olnud üldse küsimus, ega ka ruutudes. See kõik sobis. Aga ärme koorma Sveni teemat minu auto aruteluga. Lihtsalt paneb kukalt kratsima, et kuskilt on tekkinud mingi 100% kindel teadmine, kuni kõige pisemate detailideni välja, milline üks Volga ca 60 aastat tagasi oli. Või ka KGB Pobeda, mida keegi pole kunagi oma silmaga näinudki. Ja kui sa ei suuda saavutada täpselt samasugust kindalaeka papi struktuuri või on mingi suva varras teise pinnakattega, lauldakse need teadmised kõik päris korralike miinuspunktidena ette. Ja samas puudub see teadmine enamuste teiste autode puhul, mis loob justkui topeltstandardid. Ma arvan lihtsalt et need Volgade hindajad võiksid oma teadmistega võistelda kuskil mujal ja vanasõidukiks tunnustamine võiks rohkem täita kunagi seatud eesmärki - eristada vanasõidukid tavaliikluse sõidukitest.

Seinaleht - www.volga.ee
Vasta
#5

huvitav,mida nt. ütleksid soomlased,kui need masinad sinna viia ja sama kadalipp läbida.lihtsalt sportlikust huvist. vabandan,et teemat solkisin
Vasta
#6

Soomes ega mujal maailmas ei eksisteeri meie musta numbri sarnast asja. Vahepeal on naljakas lugeda mõnda eesti müügikuulutust kus reklaamitakse "black number" nagu see peaks väljamaalastele midagi ütlema.
Vasta
#7

(25-11-2019, 11:44 AM)Martin_R Kirjutas:  Plafoonis ei olnud üldse küsimus, ega ka ruutudes. See kõik sobis. Aga ärme koorma Sveni teemat minu auto aruteluga. Lihtsalt paneb kukalt kratsima, et kuskilt on tekkinud mingi 100% kindel teadmine, kuni kõige pisemate detailideni välja, milline üks Volga ca 60 aastat tagasi oli. Või ka KGB Pobeda, mida keegi pole kunagi oma silmaga näinudki. Ja kui sa ei suuda saavutada täpselt samasugust kindalaeka papi struktuuri või on mingi suva varras teise pinnakattega, lauldakse need teadmised kõik päris korralike miinuspunktidena ette. Ja samas puudub see teadmine enamuste teiste autode puhul, mis loob justkui topeltstandardid. Ma arvan lihtsalt et need Volgade hindajad võiksid oma teadmistega võistelda kuskil mujal ja vanasõidukiks tunnustamine võiks rohkem täita kunagi seatud eesmärki - eristada vanasõidukid tavaliikluse sõidukitest.

Siinkohal olen ka sellele palju mõelnud,las parem nn aukohus tõestab just seda mida nemad nimetavad õigeks! Paneb alati jah imestama kuidas nad teavad mis värvi või olekus karbussi nõel on,või polnud!

Opel Manta B 2x 1980:Toyota Celica Supra 1983
Vasta
#8

Imelik on see, et ise vabatahtlikult kutsute selle "aukohtu". Võib-olla maksate ka veel ja siis kirute.

A selge on see, et ilma ekspertiisitagi on kiiduväärt ettevõtmine olnud.
Vasta
#9

(25-11-2019, 03:39 AM)Martin_R Kirjutas:  Ikka päris kreisiks on nad läinud oma Volgadega. Tundub, et kuskilt taevast on alla langenud mingi üüratu ja piirideta tarkus. Kohe nii detailne tarkus, väga selektiivne kahjuks. Mõne tundmatu Ameerika või Saksa autoga saavad mehed kümnendi jagu vale mootoriga ja jumala suvaliste tükkidega ka samad protsendid kätte. Meie Gaz 21T näiteks ei vastanudki vanasõidukiks tunnustamise nõetele. Eks seal sai teadmatusest detailivigu sisse lastud, aga veidi üllatav oli otsus, et akti pole isegi mõtet koostama hakata, et niisugune auto ei ole mingi vanasõiduk. Ehk võta oma käru ja mine joo mujal. Vot mehed. Kui teete, tehke korralikult!!!
Natuke imelik olukord kuna sama kollektsiooni (loodan et ei pane kuuluvusega mööda) üks teine sama aastakümne Nõukogude auto on 2010. aastal ikka äärmiselt leebetel originaalsuskriteeriumitel musta numbri saanud: http://www.eastcars.ee/M408_Moskvits/
Siit saab huvikorral aasta noorema originaalse siseturu variandiga võrrelda.

Tundub justkui, et nüüd proovitaks varemat "leebet" suhtumist omamoodi tagantjärele tasa teha.

Aga muidugi kõik kõnealused Volgad ja Mossed on tegelikult superilusad ja kadedust tekitavad ning omanike ees tuleb igal juhul müts maha võtta!
Vasta
#10

Ma ka loen ja vaatan neid teemasid ning vahest kui tahakski midagi öelda, siis ei saa, sest need autod ja see vaev mis sisse pandud võtab sõnatuks...

'Per cogo, non per mico' (Edasi kompressiooni, mitte sädemega)
https://www.facebook.com/Teedehooldus/
 Ulila Jäärada FB
Vasta
#11

(25-11-2019, 23:28 PM)Qunts Kirjutas:  Ja mis öelda tahtsin siis ühega neist tahtsin saada kunagi musta numbrit ja see isend ei saanud isegi mitte 99%
Seega ma enam ei ürita ja lihtsalt kogun ja kunagi kui saan 60+ müün väljamaale maha, ma lihtsalt ei usalda enam Eesti mustanubri komisjoni !!

Nii lolli juttu pole ammu lugenud.
Vasta
#12

Tänan kõiki kaasatundjaid ja mõtlejaid. Ma ei saa küll komisjonile midagi ette heita, sest tegelikult ju need asjad, mille eest punkte maha võeti, ongi valed ja vajavad parandamist. Kas on mõtet seda latti allapoole lasta, ei tea. Eesti must number on näiteks Ida naabrite juures väga kõvaks sõnaks. Möödunud nädalal helistasid mulle leedukad ja ka nemad ütlesid, et Eesti must number on kõige karmim vist terves ilmas. Kaebasid mulle, et müüsid oma arust 100% originaalse I seeria 21 Volga Eestisse, aga musta numbri komisjon ei võtnud seda isegi arutlusele, vaid anti pikk nimekiri, mis tuleb enne korda või ümber teha. Igatahes mees loobus, sest nende asjade parandamine oleks läinud tuhandeid maksma. Nüüd sõdib leedukatega. Maksis vist küllalt kõva hinna. 96 - 98% originaalsust 60+ aastaste autode kohta ikka väga hea tulemus. Muidugi milline põrgu tee selleks läbida tuleb on iseasi. Nüüd istun veel hullemate (GAZ A, GAZ M1V8 ja ZIS110) projektide küüsis. Ja muidugi ZIL 115, millele ka mitte midagi praktiliselt saada pole, kui midagi, siis väga raske raha eest. GAZ 31013 on nende eelnevate kõrval nagu pühapäevane jalutuskäik.
Vasta
#13

Poolitasin ülaloleva sealt. Teemaarendus annab lootust praktiliseks ja sisuliseks musta numbri jutuks - teeme seda konkreetse auto teemast väljaspool teemavälisuse pärast põdemata. Ning ikka praktika varal, mitte "arvamistena" Wink

Foorumite vanarahvatarkus: "üks troll suudab rohkem arvata, kui sada tarka teada"
Vasta
#14

Toetan eelkõneleja(hr. Formika)
seisukohta, komisjoni kutsudki ju hindamiseks ja tähelepanu juhtimiseks võimalikele vigadele, mitte pai saamiseks, et oled midagi väga palju teinud, oluline ikka kuidas teinud. Siin-seal on kõneldud ka topeltstandarditest eri päritolu sõidukite osas, ma ei arva, et hindajad peaks latti allapooole laskma  seetõttu, et nad on pädevamad hindama ühtesid sõidukeid rohkem kui teisi. Nõukogude autode kohta on meil palju infot ning mõned hindajad teavadki täpselt, mis pinnakattega mõni osa peab olema, arvan, et ükskõik, mis muu riigi sõidukite tootmise nüansside väljaselgitamine on palju-palju keerulisem.

Ford Granada
Vasta
#15

Hea teema. Mõtlesin, et proovin ka ühe vene 125ccm kuubikulise põllutööriista taastada ja musta nr hankida. Selleks sai läbi loetud paari aasta jooksul enamus netis leiduvaid akte/artikleid/postitusi. Kõrvalt seisjana on ikka asi suht segane ja vast ei viitsigi seda nr taodelda kuna on tekkinud tõdemus et see ei anna mulle nagunii mingit garantiid originaalsusele kuna kogu protsess segane ja suht subjektiivne. 
Kõige suuremat segadust tekitab see ,et pole täpselt aru saada milleks see must nr üldse on. Soomes selleks, et hoida hobiautondust elus muutes musta nr omaniku elu lihtsamaks. 
Meil aga tundub, et see oleks justkui mingi kvaliteedimärk või duell taastsja ja hindaja vahel mille tulemusel läheb kirja mingi suhteliselt ujuvatel alustel antav skoor. Mis siis hiljem sõltuvalt tulemusest on kas taastajale tillipikenduseks ( no offence) või kõrvalt jälgijatele kirumiseks. Kas sellest ka mingit kasu on mine võta kinni... Originaalsust see ju ei näita vaid originaaliga sarnasust. 100% originaal on see tolmune kavross puitkastis mis just ostas müügil oli. See vaevalt musta nr saab...
Igatahes kui sellega tahetakse hoida / tõsta taastamistööde taset siis tundub see toimivat mingis kitsas ringis aga kas läbi selle ka auto/moto hobindust arendatakse laiemalt...? 
 Isiklik arvamus on et must nr saamisvõimslus võiks olla igal vanemal kui näiteks 40a tehniliselt korras sõidukil vahet pole kui originaalne ta on ja see originaalsuse % võiks olla mingi lisa lüke taastajatele mõeldud hindamiskriteeriumina. 
Esimesel juhul siis ajad vanaisa mosse garaasist välja teed korda võtad arvele teisel juhul taastad originaslilähedaseks ja saad siis sportliku huvi korral oma tööle hinde ka veel. Pärast on mida võrrelda sõbraga.
Vasta
#16

Ahh tegelikult võib-olla oleks asjaks, kui paari auto ja tsikli hindamisest keegi videod teeks. Praegu on seda protsessi nii vähesed kogenud ja veel vähemad kirjeldanud, et mu arvates mõeldakse sellest kõigest mingites (elu)etappides lihtsalt üle. Võib-olla lihtsalt veidi rohkem teavitust aitaks paremini mõista nii taastamistöö valusid kui samamoodi selle hindamise. Palju siin neid projekte peale Taavi Gaz-i, Indrek Sirgi ja Formika autode siis lähiaastatel kirjeldatud nii  väga on? Hindamist kui sellist on vist üldse ainult Formika ja Sven avanud. Võib-olla kunagi isand Piibur ka aga bussimaastikulgi justkui vaikus saabunud tänaseks.
Vasta
#17

Meie armas foorum on mõnikord nagu delfi kommentaarium. Üksikute anonüümsete halvustajate arvamus jätab mulje, et meie armsal kodumaal on kõik halvasti. Vähegi mõistlik inimene hoidub aga sõna võtmast, kuna järgmiseks valatakse ka tema sopaga üle. 

Analoogne teema on nähtav siin, mistõttu oleks loogiline need kokku liita. 

Vanasõiduki regulatsiooni ja vanasõidukite hindamise põhimõtete väljatöötamises osalesid kõik suuremad vanatehnikaklubid ning ka aktiivsemad harrastajad. Ajalooline taust on pikem ulatudes juba 1976. aastasse, kui loodi klubi UNIC. Täna koondab Eesti suuremaid vanatehnikaklubisid Eesti Vanatehnika Klubide Liit (EVKL) - liitu kuulub ühtekokku 11 klubi ning nendel klubidel on 01.01.2019 seisuga 466 liiget. 

EVKL üheks põhitegevuseks on tegeleda ka "musta numbriga" ehk vanasõiduki tunnustamise protsesside juhtimisega. Selleks arutatakse EVKL koosoolekutel 2-4 korda aastas aktuaalseid probleeme, suheldakse riigiga seadusandluse ja registreerimisprotsesside teemal, viiakse läbi ekspertide õppepäevi, vormistatakse akte ning peetakse arvestust tunnustatud vanasõidukite üle. 

EVKL on nagu vanatehnikaklubid hobikaaslaste entusiasmil ning vabatahtlikul tasuta tööl põhinev organisatsioon. Tõsi, vanasõiduki akti vormistamise eest tuleb EVKL-le tasuda 30 eurot, kuid see läheb üksnes konkreetseteks tehnilisteks kuludeks ning koosolekute-õppepäevade korraldamiseks, töötasu keegi ei saa. Ekspertide tasustamine toimub ka kulude hüvitamise põhimõttel ning konkreetne summa lepitakse kokku sõiduki omaniku ja hindajate vahel. Mõnel hindajal on välja kujunenud oma keskmine tasu, mõni teeb seda tasu küsimata. 

Vanasõiduki tunnustuse saamine on tõepoolest midagi veidi eksklusiivsemat ning eeldab teatavat pingutust. Eesti maksukeskkond on meie naabrite omast palju autosõbralikum, mistõttu olulist rahalist võitu "must number" tõepoolest ei anna. Mõned eelised on, kuid ilmselgelt Eesti vanasõidukite kõrge latt ei motiveeri rahalise kasu saamise eesmärgil oma masinat vanasõidukina korda tegema. 

Eelised: 
1. ülevaatus iga 4 aasta järel (aga tunnustus kehtib vaid 12 aastat) - Soomes on varieeruv ülevaatuse tähtaeg (enne 1960 - 4 aastat, alates 1960 - 2 aastat), Lätis 2 aastat
2. liikluskindlustus ei ole kohustuslik, st sundkindlustust ei ole (teeliikluses kasutamisel on siiski kohustuslik selleks perioodiks kindlustusleping) - Soomes on aastaringne kindlustus kohustuslik, kuid museoajoneuvo võib selle teha vaid 30 päevaks
3. teekasutustasu ei ole kohustuslik
4. Eestis ei ole automaksu, kuid enamikus ümbritsevates riikides on see märkimisväärne kulu, mida vanasõidukine registreerimine aitab vältida. 

Mis puutub väitesse, et teistes riikides ei ole "musta numbrit", siis see ei vasta tõele. Peaaegu igas riigis on loodud mingil kujul selline regulatsioon, et ajaloolise sõiduki staatuse ja sellega kaasnevate erandite saamiseks tuleb siiski mingi kontroll läbida. Lihtsalt registreerimistunnistusele löödud aastaarv üldjuhul mingit eelist ei anna (on siiski erandeid). 

EVKL on mitu aastat arutanud ka originaalsena säilinud sõidukite vanasõidukina tunnustamist ning enam-vähem on kriteeriumid välja töötatud. Kui restaureeritud sõidukite osas oleme oma nõuetelt ühed karmimad Euroopas, siis säilinud sõidukite puhul püüame olla leebemad, kuid siiski hoida taset. 

Vanasõiduk ei ole enam ammu mingi nišihobi, millest keegi midagi ei tea. Vanasõiduki ekspertide nimekiri on avaldatud Maanteeameti kodulehel koos kontaktidega, vanasõidukina tunnustamise käsiraamat on avaldatud unic-moto.ee ja vanatehnika.ee kodulehel. Viimased kolm aastat on EVKL andnud välja ajakirja Vanad Veljed (küsige klubidest) ning asjakohaseid artikleid leiab isegi pärismeediast. 

26.11.2019 seisuga on Eestis välja antud ühtekokku 617 vanasõidukina tunnustamise akti, erinevaid omanikke on üle 500. Tundke huvi asjade vastu ja leiate ka infot. 

Mis puutub Martini viidatud takso-Volgasse, siis siin on selge kommunikatsioonihäire. Eksperdid ei suru akte kellelegi peale. Kui omanikul tekib küsimusi, siis tuleb neid küsida, arutada asjad läbi ning vajadusel väljastab EVKL ka nõuetele mittevastava sõiduki kohta nimekirja põhilistest põhjustest, miks sõidukit tunnustada ei saa. Konkreetne GAZ21T on originaalsuse mõttes liiga hästi taastatud. Seejuures on loominguliselt suhtutud erinevate põlvkondade ja ka nõukogude autotehnika muude mudelite detailidesse. Kõik see ei toonud kaasa kohe vanasõidukina tunnustamist, kuid oleks pidanud ärgitama asja edasi arutama ning lahendusi otsima. Asi on liiga pikalt laagerduma jäänud. Võtame siis üheskoos asja uuesti ette. 

Nõukogude tehnika ja haruldasema Lääne tehnika hindamisel ei ole kahjuks meie ekspertidel võimalik sama latti hoida. Lihtsalt teadmisi ei ole samaväärselt. Mida tuntakse paremini, seda hinnatakse ka rangemalt. Mida harrastatakse rohkem, seda peab ka täpsemalt hindama. Kuna "musta numbriga" sõidukid on eeskujuks ka järgmiste masinate taastamisel, siis märgitakse üha rohkem üles ka väiksemaid kõrvalekaldeid, kuid nendesse ei suhtuta enam nii rangelt kui varem. Ka takso-Volga oma üldise seisukorra poolest võiks olla sobiv kandma musta numbrit, kuid kõrvalekalded originaalist ning viimistluskvaliteedist tuleb kenasti kirja panna. 

Ja lõpetuseks. Peab olema kas väga kõrge enesekindlus või väga paks nahk, et julgeda mistahes anonüümsesse keskkonda kommenteerimiseks üles panna oma masina restaureerimine. Avaldan kiitust kõigile, kes seda julgevad. Julguse kõrval on oluline ka oskus - kommentaariumides laiutavad sageli inimesed, kes oskavad vaid klahve taguda, kuid tegelikult elus ei ole ette näidata midagi enda kätega valmistehtut. Osavad restauraatorid aga unustavad sageli fotoaparaadi üldse ära ning pole ka suuremad kirjamehed. 

Soovin rohkem tolerantsust, head hobikaaslased.
Vasta
#18

Mujal maailmas kannab must number vanatehnika harrastamise populariseerimise eesmärki ja läbi selle ka vanatehnika omanike huvide kaitset. Oleme ausad, tänavapildi suhtes ei ole mingit vahet, kas seal sõidab 97,5% originaali taastatud või siis 65% originaali taastatud sõiduk. Eesti Naabrist Parem ühiskonnas on must number aga kui kõrgeim tunnustus restaureerimistöö kvaliteedi eest (ok ka originaalsena säilinud sõiduki omamise eest). Mujal maailmas täidavad selle aset mainekate konkursside väljaantavad auhinnad. Eesti süsteem aga minu silmis vanatehnika kui harrastuse populariseerimisega ei tegele. Pigem, nagu ka siin näeb, peletab eemale. 

Minu meelest oleks Eestis vaja nn halli numbrit, mille saaks taotleda visuaalselt ja tehniliselt korras ütleme üle 30 aastased sõidukid, mida kasutatakse hooajaliselt hobisõidukitena. Sellega võiks kaasneda näiteks 2 aastane ülevaatus ja max kuni 6 kuuline liikluskindlustuse lubamine, et sõiduk ei oleks aastaringseks kasutamiseks. Ja sellise sõiduki puhul ei ole oluline, kas kindalaeka papi keemiline koostis vastab originaalile.
Vasta
#19

Miks peaks vanema sõiduki pikema ülevaatusperioodi ja soodsamate liikluskindluse tingimuste saavutamiseks lammutama olemasoleva musta numbri süsteemi? Võimalik on sõiduki ajutiselt arvelt kustutamine, lisandunud on paindlikumad liikluskindlustuse võimalused ja vana auto ülevaatuse perioodi muutmiseks võib piisava eeltööga MKMs saavutada õigusaktide muutmise. Ma tõenäoliselt ei saa kunagi ühelgi spordialal olümpiamedalit, kuid jabur oleks enda enesetunde parandamiseks nõuda selle elitaarse tsirkuse lõpetamist, las sörgivad vaikselt ilma medaliteta nagu normaalsele inimesele jõukohane. Kuigi oma sõidukile musta numbri saamine näib samuti kahtlane, hoian selle tingimusi auto korrastamisel meeles ja vähemalt ei tee midagi, mis selle tulevikus välistaks. Kokkuvõttes teema tasakaalustamiseks: minu arvates on musta numbri süsteem väga hea, sellel on oma rahvavalgustuse roll ja pigem on teistel riikidel põhjust Eestist selles osas eeskuju võtta.
Vasta
#20

Musta numbri on käiku võtnud vanatehnikaklubide liit, kelle eesmärgiks on populariseerida originaalkorras vanatehnika harrastamist. Kui keegi tahab lihtsalt vanadele autodele eraldi numbrit, siis looge vastav organisatsioon ja tehke Maanteeametile taotlus. Niikua kui meil ei ole auto- või teemakse mis hobiautode kasutamist mõttetult kalliks ajaksid ei näe ma sellel mingit mõtet. Enamasti tulevad maksudest vabastusega ka mingid piirangud. USA "antique vehicle registration" numbriga näiteks sellised piirangud: 
Tsitaat:For example, in Virginia, the use of a car registered as an antique is limited to participation in car club activities, parades, and the like, driving to and from such events, testing, obtaining maintenance and repairs, and occasional pleasure driving within 250 miles (400 km) of one's residence. Commuting to and from work is specifically forbidden in Virginia.

Tõesta siis politseinikule kas sa käisid pidureid testimas, sõitu nautimas või üritad 35 aasta vana rondiga tööl käies automaksudest kõrvale hoida  Smile
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne