08-05-2020, 09:59 AM
Poliitikute kõige magusam seis on see kui tekib diskussioon. Diskussioon vanatehnikarindel on osa minu vereringest ja ma elan sellest, paisun järgest suuremaks ja lõpuks plahvatan, nagu verd täis imenud koroonapunn.
Mina mõtlesin selle praeguse plaani peale ikka päris pikalt ja alguses olin üldse seda meelt, et sõidame nii ehk naa ja meid see koroona ei koti. Kui me näitustele rahvast ei kutsuks, siis poleks ju nagu hullu ja kõik oleks seaduslik. Paraku soovib meie tegemisi kajastada ajakirjandus ja ajakirjandus loob muljet. Mulje meist oleks üsna hüplik, iga hinna eest ja vastuvoolu ujudes peame oma tegemisi tegema. Tunduks nagu start-up noortel jääks turg maha magamata, no ei jää.
Variant 1: kas lükata edasi järgmisesse aastasse või aastasse 2025. Kas meil on koolist möödas vähe või palju aastaid, siis koolide lõpetamine mõjutab jaanipäeva nädala tegemisi väga suures osas. Sel aastal ei ole siiani selge, kuidas ja mis kuupäeval on koolid vabad, aga see ei ole ka selge järgmisel aastal, ehk haridusminister rääkis kahest aastast, mille lõpetamise tingimused ja sellest tulenevalt ka aeg on erinevad seninähtust. Mõned ööbimised on meil koolidega seotud, aga peamiselt on meie publik ja osalejad seotud koolidega lapsevanematena. Lisaks omavalitsused oma pidudega on seotud koolidega, mis omakorda on seotud kultuurimajadega jne. Seda sõitu ei ole mõtet lükata kaks aastat edasi ja seda üritust ei ole mõtet lükata augustisse, sest ka seal on kultuuriministeeriumi plaan suurüritused ära jätta, mingi vabaõhu koefitsent on veel arutamata, aga ikkagi oleks see üks rabelemine koos teiste üritustega, kes tahavad ka osalejaid saada. Sestap on jaanipäeva nädal alati problemaatiline, mil ei tasu korraldada üritusi, mis peaksid kasumit tooma, küll aga tasub siis just teha selliseid üritusi nagu Vanasõidukite Suursõit, mis moodustub väga paljudest osalejatest ja nende igaühe pisikestest panustest. Ehk tuleb, nagu tuleb ja selline sõit õnnestub jaanipäeval alati.
Meie harrastusega kaasneb alati väärtuste loomine. Kui me lükkaks Suursõidu aasta edasi, siis me ei tekitaks kangelaslikku hingepiina ja ürituse ärajäämisest tingitud ahastavat tunnet. Vanatehnika harrastamisega kaasneb üldjuhul see sama ahastus, et kõike ei ole alles, mis vanasti täiesti tavaline oli. Ja sellevõrra rohkem me väärtustame seda, mis meile kätte on jäänud. Suursõit on alati olnud seotud Gregoriuse kalendriga, kus me tähistasime Sajandisõiduga aastat 2000 ja hilisemaid aastaid suursõitudega iga viie aasta järel. See kalendri pühitsemine on tegelikult meie vanatehnikale ajalise väärtuse loomine, ehk me rõhutame seda, et aastad loovad meie harrastusele väärtust. Lisaks majanduslikule, ehk turuväärtusele ja emotsionaalsele väärtusele tekitab väärtust juurde ka aeg, mida me mõõdame kella ja kalendriga. Kui me turuväärtuse üle võime veel kaubelda, siis ajaga me kaubelda ei saa. Emotsionaalse väärtuse üle võiks ju vaielda, et kas Pätsi Packard on väärtuslikum kui Meri Mersu, aga see vaidlus jääb ikkagi ainult vaidluseks ja aeg teeb omad korrektiivid. Mul on paar head näidet veel aja mõjust vanatehnikale, aga neist võiks pikemalt Vanades Velgedes kirjutada.
Et see ilmajäetuse tunne ei oleks liiga suur ja Heino Jaanus ikkagi oma kummide pumpamisel mingit perspektiivi näeks, siis tasuks sellevõrra suuremalt tegeleda klubide korraldatavate ürituste suurejoonelisuse tõstmisega järgnevatel aastatel. Kui meile sel aastal öeldakse, et publikuga üritused pole oodatud, siis osalejad saavad ju ikka üritust väärtustada oma kohalolekuga. Põhjuseid pidutseda leiab alati. Selgus, et meil tuleb järgmisel aastal Uunikute talveralli 20 juubel, Mäksa autojuhtide päeva ehk kogu Eesti vanatehnikaliikumise 55 juubel. Kõikide nende ürituste mastaapsuse peale võiks suuremalt mõelda. Sõita kohale pikemat ringipidi, alustada ürituselt kuu aega kestvat igapäevast vanatehnikakasutamist, kutsuda külalisi lähemalt ja kaugemalt, valida osalejaid, osaleda väärilise publikuna ja mida iganes veel keegi suudab välja mõelda. Meie vanatehnikaliikumine ei peaks olema igasuvised väikesed klubilised etteasted ja iga viie aasta tagant toimuv suursõit, vaid igasuvised suursugused klubilised üritused ja iga viie aasta tagant toimuv "mania grandiosa", ehk üldrahvalik vanatehnikalaulupidu. Mida suurem see on, seda suurem on hinges kaotusvalu seoses ära jäämisega. Umbes nagu armastusega, et lahkuminek oleks ikka valus, mitte et sitta kah, teeme järgmisel suvel.
Variant 2: teha seni planeeritud sõit ikkagi aastal 2021, sest vanatehnika sõidab välja nii ehk naa nagu isetekkelisel laulupeorongkäigul suure vihmaga, olenemata sellest, et korralduskomitee selle ära keelas.
Kokkuvõttes tundub mulle kõige mõistlikum meie küpsenud plaan: jätkata registreerumist COVID-19 templiga märgi nimel, teha 20.juunil iseseisev kodune sõit ja selle ülekannet või pildimaterjali jagada FB-s ja instas, või ka siin samas ning võtta eelseisev talv erinevate variantide ja aastate ning kuupäevade demokraatlikuks aruteluks.
Mina mõtlesin selle praeguse plaani peale ikka päris pikalt ja alguses olin üldse seda meelt, et sõidame nii ehk naa ja meid see koroona ei koti. Kui me näitustele rahvast ei kutsuks, siis poleks ju nagu hullu ja kõik oleks seaduslik. Paraku soovib meie tegemisi kajastada ajakirjandus ja ajakirjandus loob muljet. Mulje meist oleks üsna hüplik, iga hinna eest ja vastuvoolu ujudes peame oma tegemisi tegema. Tunduks nagu start-up noortel jääks turg maha magamata, no ei jää.
Variant 1: kas lükata edasi järgmisesse aastasse või aastasse 2025. Kas meil on koolist möödas vähe või palju aastaid, siis koolide lõpetamine mõjutab jaanipäeva nädala tegemisi väga suures osas. Sel aastal ei ole siiani selge, kuidas ja mis kuupäeval on koolid vabad, aga see ei ole ka selge järgmisel aastal, ehk haridusminister rääkis kahest aastast, mille lõpetamise tingimused ja sellest tulenevalt ka aeg on erinevad seninähtust. Mõned ööbimised on meil koolidega seotud, aga peamiselt on meie publik ja osalejad seotud koolidega lapsevanematena. Lisaks omavalitsused oma pidudega on seotud koolidega, mis omakorda on seotud kultuurimajadega jne. Seda sõitu ei ole mõtet lükata kaks aastat edasi ja seda üritust ei ole mõtet lükata augustisse, sest ka seal on kultuuriministeeriumi plaan suurüritused ära jätta, mingi vabaõhu koefitsent on veel arutamata, aga ikkagi oleks see üks rabelemine koos teiste üritustega, kes tahavad ka osalejaid saada. Sestap on jaanipäeva nädal alati problemaatiline, mil ei tasu korraldada üritusi, mis peaksid kasumit tooma, küll aga tasub siis just teha selliseid üritusi nagu Vanasõidukite Suursõit, mis moodustub väga paljudest osalejatest ja nende igaühe pisikestest panustest. Ehk tuleb, nagu tuleb ja selline sõit õnnestub jaanipäeval alati.
Meie harrastusega kaasneb alati väärtuste loomine. Kui me lükkaks Suursõidu aasta edasi, siis me ei tekitaks kangelaslikku hingepiina ja ürituse ärajäämisest tingitud ahastavat tunnet. Vanatehnika harrastamisega kaasneb üldjuhul see sama ahastus, et kõike ei ole alles, mis vanasti täiesti tavaline oli. Ja sellevõrra rohkem me väärtustame seda, mis meile kätte on jäänud. Suursõit on alati olnud seotud Gregoriuse kalendriga, kus me tähistasime Sajandisõiduga aastat 2000 ja hilisemaid aastaid suursõitudega iga viie aasta järel. See kalendri pühitsemine on tegelikult meie vanatehnikale ajalise väärtuse loomine, ehk me rõhutame seda, et aastad loovad meie harrastusele väärtust. Lisaks majanduslikule, ehk turuväärtusele ja emotsionaalsele väärtusele tekitab väärtust juurde ka aeg, mida me mõõdame kella ja kalendriga. Kui me turuväärtuse üle võime veel kaubelda, siis ajaga me kaubelda ei saa. Emotsionaalse väärtuse üle võiks ju vaielda, et kas Pätsi Packard on väärtuslikum kui Meri Mersu, aga see vaidlus jääb ikkagi ainult vaidluseks ja aeg teeb omad korrektiivid. Mul on paar head näidet veel aja mõjust vanatehnikale, aga neist võiks pikemalt Vanades Velgedes kirjutada.
Et see ilmajäetuse tunne ei oleks liiga suur ja Heino Jaanus ikkagi oma kummide pumpamisel mingit perspektiivi näeks, siis tasuks sellevõrra suuremalt tegeleda klubide korraldatavate ürituste suurejoonelisuse tõstmisega järgnevatel aastatel. Kui meile sel aastal öeldakse, et publikuga üritused pole oodatud, siis osalejad saavad ju ikka üritust väärtustada oma kohalolekuga. Põhjuseid pidutseda leiab alati. Selgus, et meil tuleb järgmisel aastal Uunikute talveralli 20 juubel, Mäksa autojuhtide päeva ehk kogu Eesti vanatehnikaliikumise 55 juubel. Kõikide nende ürituste mastaapsuse peale võiks suuremalt mõelda. Sõita kohale pikemat ringipidi, alustada ürituselt kuu aega kestvat igapäevast vanatehnikakasutamist, kutsuda külalisi lähemalt ja kaugemalt, valida osalejaid, osaleda väärilise publikuna ja mida iganes veel keegi suudab välja mõelda. Meie vanatehnikaliikumine ei peaks olema igasuvised väikesed klubilised etteasted ja iga viie aasta tagant toimuv suursõit, vaid igasuvised suursugused klubilised üritused ja iga viie aasta tagant toimuv "mania grandiosa", ehk üldrahvalik vanatehnikalaulupidu. Mida suurem see on, seda suurem on hinges kaotusvalu seoses ära jäämisega. Umbes nagu armastusega, et lahkuminek oleks ikka valus, mitte et sitta kah, teeme järgmisel suvel.
Variant 2: teha seni planeeritud sõit ikkagi aastal 2021, sest vanatehnika sõidab välja nii ehk naa nagu isetekkelisel laulupeorongkäigul suure vihmaga, olenemata sellest, et korralduskomitee selle ära keelas.
Kokkuvõttes tundub mulle kõige mõistlikum meie küpsenud plaan: jätkata registreerumist COVID-19 templiga märgi nimel, teha 20.juunil iseseisev kodune sõit ja selle ülekannet või pildimaterjali jagada FB-s ja instas, või ka siin samas ning võtta eelseisev talv erinevate variantide ja aastate ning kuupäevade demokraatlikuks aruteluks.
Tõnu Piibur
5116265