11-01-2020, 23:48 PM
Vol 2
Sõitsime rahulikult piiri poole ja tee ääres tehakse Venemaa kindlustust. Kuna Ukraina oma oli tehtud, sest olime valmis igasugusteks rünnakuteks raha saamise nimel ning selleks, et ohtu vähendada pidid paberid korras olema. Sai seegi tehtud ja rõõmsa meelega arvasime, et järgmise päeva õhtul ehk kodus. Tee piirile oli suhteliselt sündmustevaene ja tuttavas mendiputkas olid ka aknad pimedad ja elu lakanud. Seega vaid toll teoreetiliselt ja Venamaa piir. Ukraina toll tegi asjad ilusti ära ja vormistas auto eksporti, kuna ma omast arust olin kodutöö ära teinud, siis ei osanud halba ka Venemaa poolelt oodata. Tolli infos väideti varasemalt, et Ukrainast autot ostes on samasugune tollideklar nagu tavalise auto puhul riiki sisenedes. Sõitsime rahulikult vene poolele ja tegime passika ka ära ja siis hakkas peale. Mingeid järjest kõrgemte kuppudega vendi hakkas tekkima meie juurde ja miski nagu ei meeldinud. Seletasid, et see pole enam auto vaid kaup. Ma ikka endiselt, et me nagu kahekesi kahe autoga ikka, mitte kaubaga. Kuna auto on Ukrainas registrist eemaldatud ja pole ühegi riigi registris sisuliselt, siis kaup, mis kaup ja peab deklaratsioon olema. Meil aga pole mingit deklarit, mis võtab vastutuse, et selle asja ka ikka Venemaalt välja viime, mitte ei jäta sinna. Isegi Vana Tallinna pudel ei aidanud ja sinna see jäigi ning meid saadeti Ukrainasse tagasi. Viriseti veel, et öösiti sõidame kui kõik kinni on. Ukraina poolel see häda, et meid ei saa sisse ka lasta, kuna auto eksporti läinud. Kuna oli juba öö ja piiril olev tollideklaratsioonidega tegelev kontoora oli kinni, õigemini seal tööl pidanud olema noormees magas õiglase und ja ei teadnud asjaajamisest midagi ja päris tädi pidi hommikul tööle tulema, kes asju teab ja ajab, siis leidsime, et parim on magada natuke või vähemalt seda üritada. Selline koerauni oli koos külmaga võitlemisega ja hommikul ei olnud just puhanud olek. Jõlkusime seal tolli poolel ringi ja ootasime tädi. Peldik oli elanus omaette seal. Hais oli isegi allatuult tunda 10m peale ja õnneks ei pidanud ise käima, kuid sõber ütles, et rohkem ei lähe ka, mingu või põis lõhki. Mingi enne kella 9 hommikul läks ilge show lahti, sest meie olime tulnud öösel tagasi Venemaa poolt ja passikas oli jäänud tegemata ning nüüd on töötajate vahetus ja meiesuguseid ei saa jätta teisele vahetusele. Läbisime ennaktempos passika ja saime uued sissesõidu templid passi. Natukse aja pärast tuleb teine vahetus tööle ja kiruvad, et mille kur@di pärast te selle passika tegite kui Venemaale ju tagasi lähete ning uuesti ju vaja teha. Me nagu laiutame käsi. Kuna tööletuleku aeg on sealmaal suht loominguline ettevõtmine, siis saabus deklarant tööle alles kell 11. Tädi siis seletab ilusti, et muud varianti eriti ei ole kui see, et meile tuleb saatja kaasa, kes on meiega riigist väljaminekuni ja kelle kulud me muidugi katame ja palk peale. Lapsehoidja või nii. Mulle see plaan nagu erilist vaimustust ei tekitanud, kuid helistades mõned inimesed läbi ei leidunud kedagi, kes oleks soovinud meiega kaasa tulla Eesti poole. Tädi helistas siis oma ülemusele, et mida nüüd teha, kas võtame koleda deposiidi ja laseme need riskiga Venemaal avarustesse lahti või sureme me seal nälga, sest ei saa edasi ega ka tagasi. Rääkisin ülemusega telefonis ja kuna tegu lätlasega ning me ikkagi naabrid ja nii, siis lepime ausõna peale kokku, et viime ikka auto Venemaalt välja. Leppisime kokku ja deklari täitmise eest maksin "tühised" 280e. Tädi tegi deklari ära ja meie purjetasime Vene poole tagasi, muidugi oli enne veel Ukraina passikas. Kuna sõitsime nn Tir konventsiooni all, siis pidime Venesse minnes minema veoautodele mõeldud teed pidi. Vene passikontrollis oli palju seletamist, et miks me sõiduautodega veoautodele mõeldud rada kasutame ja seletus, et tegelikult on üks sõiduauto ja teine on kaup, jäi passikale ilmselt tabamatuks, kuid läbi ta lasi. Järgmine peaks olema tollikontroll, mis natuke eemal. Sinna soovitati jala vantsida ja käia küsimas, et kus ja kuidas. Leti taga istuv vana küsib, et kas meie käisime öösel ja ja saades jaatava vastuse, siis saadab sellie pikk pilk. Kõrvalleti mutt tuli ja sosistas sellele midagi ning tollivana noogutas. Asi ei olnud ilmselt paljutõotav. Uurib see letitagune siis pabereid ja teatab võidurõõmsalt, et tollideklar on tehtud eraisiku nimele, kes tegelikult auto mulle müüs, kuigi paberite järgi oli müüjaks firma ja paberid ei klapi ning Ukrainasse tagasi. Mul tõmbas küll ikka masti täiega maha, sest olime juba mingi 18h piiril olnud ja tagasiminek tähendaks meeletut ajakulu ja kuna aastavahetus oleks peale tulnud koos õigeusklike jõuludega oleks mingi 2 nädalat olnud hooleta. Õnneks võtsin visiitkaardi tollideklarandilt ja helistasin sinna viimases hädas, et mis nüüd teha. Tädi tegi ahvikiirusel uue elektroonilise deklari firma andmetega ja ma taas müts näpus leti taha. Taat vaatab kõik paberid uuesti läbi kulm kortsus ja teatab, et me lähme röntgenisse. Kui vaja röntgenisse minna siis lähme. Oli juba ammu aru saada, et meile tehakse pikalt ja vägisi meestevahelist armastust ilma libestita, sest nendele oleme kõik ühed vaenlased- nii ukrainlased kui eestlased. Röntgenis sellised imekombel normaalsed inimesed tööl. Tõmmati meie killavoor läbi ja hakati kokku lugema, et palju alkoholi on. Kanget alkoholi oli 1 liiter per nase, kuid olid ka mõned õlled ja üksikisiku kohta on 3 liitri määr. Meil paari pudeliga üle. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, et letitagune saadab meid suurima rõõmuga tagasi, kuid üllataval kombel röntgeni tüübid halastasid ja pigistasid silma kinni. Ütlesid, et neid ka kontrollitakse ja ärgu me kuskil rääkigu, et nad läbi lasid. Lubasime õnnelikena suu kinni hoida. Saime vajalikud pitsatid paberitele ja taas leti taha. Vanal polnud kuhugi kiiret ja käskis oodata. Tuli veel mingi mees, kes tegi autost detailsed pildid ja kirjelduse ning peale poolt tundi olime Venemaa teedel oma kaubaga. Kokku läks piiriületuseks 24h. Kui keegi tahab sama trikki korrata, siis soovitan soojalt selleks Poola piiri valida, hullem ikka ei ole kui Venemaa transiit.
šhumilkino piiripunktis, mis on Luhamaa vastand Vene poolel, käis kõik vastupidises suunas eelkirjeldatule. Uuesti röntgen, tunde ootamist veoautode tollis ja viimasena passikas kus igaks juhuks narkokoeraga ka veel kõik üle käidi. Eesti poole toll ja suhtumine võttis küll pisara õnnest silma kui umbes peale 1-1,5h deklarid vormistatud olid ja autorattad juba Eestimaa pinnal veeresid.
Paari sõnaga veel tehnilistest pisiasjadest nagu pukseerimiskomnurk. Kõigepealt suur tänu ühele siinsele foorumlasele, kes oma autot mõõtma lasi ja tänu kellele see valmis sai! Küll ta end ära tunneb. Kui muidu siinses foorumis abi palusin, siis oli tagasiside 0. Noh, eestlane tagasihoidlik inimene ka ja ei lase igasuguseid ju mõõdulindi ja nihikuga oma kroonijuveeli mõõtma.
Sai valmistatud selline kokkukäiv asi, mis tavalisse sõiduauto pakituumi ära mahuks. Kuna ise puutun tööalaselt haagistega igapäevaselt kokku, siis oli kindel veendumus, et pikem asi on stabiilsem ja tuleb rahulikumalt järgi.Liiga pikk on jälle saatanast ja mingi sisetunne ütles, et täpselt 2m on see paras mõõt. Seega on kõik tükid meeter pikad ja lahtivõetult kokku 2m. Kuna ei olnud kinnitusest kihvadesse eriti vaimustatud, siis sai tehtud kihvade alla vastandid, mis piltidel ja on lõtkuvabad ning kinni 18mm poldiga. Kolmnurga otsad on vahetatavad kas kihvadesse aasaga või poltliidesesse. Poltliide on tehtud väravahingest, mis käis kasutaja M.R. juures kõvaduse mõõtmisel ja sai rohelise tule, kuna oli "korralik stansitud tükk".Umbes selline: https://www.lukuexpert.ee/et/hinged/2083...5-24R.html Kokkuvõtteks võib öelda, et asi õnnestus 100% kuigi oli testimata ja kerget stressi tekitas kui kruvisime seda Harkovis kinni. Veetav tuli järele nii, et ei tundnud midagi, pidurdamisel vaid oli tunda, et mass on suurem. Kuna rattad on nurkades, siis ei kanguta ja isegi tavaline kerghaagis lammutab tunduvalt rohkem. Ära ei tohi unustada, et milline komplekt on, kuid tavaline reisikiirus oli ca 80km/h Venemaal ja mõned möödasõidud toimusid ka kiirusel 110-120 km/h ja ainukeseks nõrgaks pooleks osutus spidomeeter, mis sellisteks kiirusteks loodud polnud ja end oma pesas keeras ja seieri välja viskas. Seega võib sarnast lahendust ka teistele soovitada, mis 1550km reisi ilusti vastu pidas. Veopea osa on 60x40x4mm ja sääred 40x40x4. Kokkukeeratavas kohas on materjal 10mm paks ja 12,9 tugevused poldid, mille lm 12mm ja säärtes on veel poldi läbiminekus treitud puksid sees.
Sõitsime rahulikult piiri poole ja tee ääres tehakse Venemaa kindlustust. Kuna Ukraina oma oli tehtud, sest olime valmis igasugusteks rünnakuteks raha saamise nimel ning selleks, et ohtu vähendada pidid paberid korras olema. Sai seegi tehtud ja rõõmsa meelega arvasime, et järgmise päeva õhtul ehk kodus. Tee piirile oli suhteliselt sündmustevaene ja tuttavas mendiputkas olid ka aknad pimedad ja elu lakanud. Seega vaid toll teoreetiliselt ja Venamaa piir. Ukraina toll tegi asjad ilusti ära ja vormistas auto eksporti, kuna ma omast arust olin kodutöö ära teinud, siis ei osanud halba ka Venemaa poolelt oodata. Tolli infos väideti varasemalt, et Ukrainast autot ostes on samasugune tollideklar nagu tavalise auto puhul riiki sisenedes. Sõitsime rahulikult vene poolele ja tegime passika ka ära ja siis hakkas peale. Mingeid järjest kõrgemte kuppudega vendi hakkas tekkima meie juurde ja miski nagu ei meeldinud. Seletasid, et see pole enam auto vaid kaup. Ma ikka endiselt, et me nagu kahekesi kahe autoga ikka, mitte kaubaga. Kuna auto on Ukrainas registrist eemaldatud ja pole ühegi riigi registris sisuliselt, siis kaup, mis kaup ja peab deklaratsioon olema. Meil aga pole mingit deklarit, mis võtab vastutuse, et selle asja ka ikka Venemaalt välja viime, mitte ei jäta sinna. Isegi Vana Tallinna pudel ei aidanud ja sinna see jäigi ning meid saadeti Ukrainasse tagasi. Viriseti veel, et öösiti sõidame kui kõik kinni on. Ukraina poolel see häda, et meid ei saa sisse ka lasta, kuna auto eksporti läinud. Kuna oli juba öö ja piiril olev tollideklaratsioonidega tegelev kontoora oli kinni, õigemini seal tööl pidanud olema noormees magas õiglase und ja ei teadnud asjaajamisest midagi ja päris tädi pidi hommikul tööle tulema, kes asju teab ja ajab, siis leidsime, et parim on magada natuke või vähemalt seda üritada. Selline koerauni oli koos külmaga võitlemisega ja hommikul ei olnud just puhanud olek. Jõlkusime seal tolli poolel ringi ja ootasime tädi. Peldik oli elanus omaette seal. Hais oli isegi allatuult tunda 10m peale ja õnneks ei pidanud ise käima, kuid sõber ütles, et rohkem ei lähe ka, mingu või põis lõhki. Mingi enne kella 9 hommikul läks ilge show lahti, sest meie olime tulnud öösel tagasi Venemaa poolt ja passikas oli jäänud tegemata ning nüüd on töötajate vahetus ja meiesuguseid ei saa jätta teisele vahetusele. Läbisime ennaktempos passika ja saime uued sissesõidu templid passi. Natukse aja pärast tuleb teine vahetus tööle ja kiruvad, et mille kur@di pärast te selle passika tegite kui Venemaale ju tagasi lähete ning uuesti ju vaja teha. Me nagu laiutame käsi. Kuna tööletuleku aeg on sealmaal suht loominguline ettevõtmine, siis saabus deklarant tööle alles kell 11. Tädi siis seletab ilusti, et muud varianti eriti ei ole kui see, et meile tuleb saatja kaasa, kes on meiega riigist väljaminekuni ja kelle kulud me muidugi katame ja palk peale. Lapsehoidja või nii. Mulle see plaan nagu erilist vaimustust ei tekitanud, kuid helistades mõned inimesed läbi ei leidunud kedagi, kes oleks soovinud meiega kaasa tulla Eesti poole. Tädi helistas siis oma ülemusele, et mida nüüd teha, kas võtame koleda deposiidi ja laseme need riskiga Venemaal avarustesse lahti või sureme me seal nälga, sest ei saa edasi ega ka tagasi. Rääkisin ülemusega telefonis ja kuna tegu lätlasega ning me ikkagi naabrid ja nii, siis lepime ausõna peale kokku, et viime ikka auto Venemaalt välja. Leppisime kokku ja deklari täitmise eest maksin "tühised" 280e. Tädi tegi deklari ära ja meie purjetasime Vene poole tagasi, muidugi oli enne veel Ukraina passikas. Kuna sõitsime nn Tir konventsiooni all, siis pidime Venesse minnes minema veoautodele mõeldud teed pidi. Vene passikontrollis oli palju seletamist, et miks me sõiduautodega veoautodele mõeldud rada kasutame ja seletus, et tegelikult on üks sõiduauto ja teine on kaup, jäi passikale ilmselt tabamatuks, kuid läbi ta lasi. Järgmine peaks olema tollikontroll, mis natuke eemal. Sinna soovitati jala vantsida ja käia küsimas, et kus ja kuidas. Leti taga istuv vana küsib, et kas meie käisime öösel ja ja saades jaatava vastuse, siis saadab sellie pikk pilk. Kõrvalleti mutt tuli ja sosistas sellele midagi ning tollivana noogutas. Asi ei olnud ilmselt paljutõotav. Uurib see letitagune siis pabereid ja teatab võidurõõmsalt, et tollideklar on tehtud eraisiku nimele, kes tegelikult auto mulle müüs, kuigi paberite järgi oli müüjaks firma ja paberid ei klapi ning Ukrainasse tagasi. Mul tõmbas küll ikka masti täiega maha, sest olime juba mingi 18h piiril olnud ja tagasiminek tähendaks meeletut ajakulu ja kuna aastavahetus oleks peale tulnud koos õigeusklike jõuludega oleks mingi 2 nädalat olnud hooleta. Õnneks võtsin visiitkaardi tollideklarandilt ja helistasin sinna viimases hädas, et mis nüüd teha. Tädi tegi ahvikiirusel uue elektroonilise deklari firma andmetega ja ma taas müts näpus leti taha. Taat vaatab kõik paberid uuesti läbi kulm kortsus ja teatab, et me lähme röntgenisse. Kui vaja röntgenisse minna siis lähme. Oli juba ammu aru saada, et meile tehakse pikalt ja vägisi meestevahelist armastust ilma libestita, sest nendele oleme kõik ühed vaenlased- nii ukrainlased kui eestlased. Röntgenis sellised imekombel normaalsed inimesed tööl. Tõmmati meie killavoor läbi ja hakati kokku lugema, et palju alkoholi on. Kanget alkoholi oli 1 liiter per nase, kuid olid ka mõned õlled ja üksikisiku kohta on 3 liitri määr. Meil paari pudeliga üle. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, et letitagune saadab meid suurima rõõmuga tagasi, kuid üllataval kombel röntgeni tüübid halastasid ja pigistasid silma kinni. Ütlesid, et neid ka kontrollitakse ja ärgu me kuskil rääkigu, et nad läbi lasid. Lubasime õnnelikena suu kinni hoida. Saime vajalikud pitsatid paberitele ja taas leti taha. Vanal polnud kuhugi kiiret ja käskis oodata. Tuli veel mingi mees, kes tegi autost detailsed pildid ja kirjelduse ning peale poolt tundi olime Venemaa teedel oma kaubaga. Kokku läks piiriületuseks 24h. Kui keegi tahab sama trikki korrata, siis soovitan soojalt selleks Poola piiri valida, hullem ikka ei ole kui Venemaa transiit.
šhumilkino piiripunktis, mis on Luhamaa vastand Vene poolel, käis kõik vastupidises suunas eelkirjeldatule. Uuesti röntgen, tunde ootamist veoautode tollis ja viimasena passikas kus igaks juhuks narkokoeraga ka veel kõik üle käidi. Eesti poole toll ja suhtumine võttis küll pisara õnnest silma kui umbes peale 1-1,5h deklarid vormistatud olid ja autorattad juba Eestimaa pinnal veeresid.
Paari sõnaga veel tehnilistest pisiasjadest nagu pukseerimiskomnurk. Kõigepealt suur tänu ühele siinsele foorumlasele, kes oma autot mõõtma lasi ja tänu kellele see valmis sai! Küll ta end ära tunneb. Kui muidu siinses foorumis abi palusin, siis oli tagasiside 0. Noh, eestlane tagasihoidlik inimene ka ja ei lase igasuguseid ju mõõdulindi ja nihikuga oma kroonijuveeli mõõtma.
Sai valmistatud selline kokkukäiv asi, mis tavalisse sõiduauto pakituumi ära mahuks. Kuna ise puutun tööalaselt haagistega igapäevaselt kokku, siis oli kindel veendumus, et pikem asi on stabiilsem ja tuleb rahulikumalt järgi.Liiga pikk on jälle saatanast ja mingi sisetunne ütles, et täpselt 2m on see paras mõõt. Seega on kõik tükid meeter pikad ja lahtivõetult kokku 2m. Kuna ei olnud kinnitusest kihvadesse eriti vaimustatud, siis sai tehtud kihvade alla vastandid, mis piltidel ja on lõtkuvabad ning kinni 18mm poldiga. Kolmnurga otsad on vahetatavad kas kihvadesse aasaga või poltliidesesse. Poltliide on tehtud väravahingest, mis käis kasutaja M.R. juures kõvaduse mõõtmisel ja sai rohelise tule, kuna oli "korralik stansitud tükk".Umbes selline: https://www.lukuexpert.ee/et/hinged/2083...5-24R.html Kokkuvõtteks võib öelda, et asi õnnestus 100% kuigi oli testimata ja kerget stressi tekitas kui kruvisime seda Harkovis kinni. Veetav tuli järele nii, et ei tundnud midagi, pidurdamisel vaid oli tunda, et mass on suurem. Kuna rattad on nurkades, siis ei kanguta ja isegi tavaline kerghaagis lammutab tunduvalt rohkem. Ära ei tohi unustada, et milline komplekt on, kuid tavaline reisikiirus oli ca 80km/h Venemaal ja mõned möödasõidud toimusid ka kiirusel 110-120 km/h ja ainukeseks nõrgaks pooleks osutus spidomeeter, mis sellisteks kiirusteks loodud polnud ja end oma pesas keeras ja seieri välja viskas. Seega võib sarnast lahendust ka teistele soovitada, mis 1550km reisi ilusti vastu pidas. Veopea osa on 60x40x4mm ja sääred 40x40x4. Kokkukeeratavas kohas on materjal 10mm paks ja 12,9 tugevused poldid, mille lm 12mm ja säärtes on veel poldi läbiminekus treitud puksid sees.