[Aspelund]

Seisnud masinate omandamise puhul on alati üleval küsimus, et kas näiline soodne hind tänu tooriku madalale hinnatasemele ja omaniku näiliselt tasuta tööle on ikka kokkuvõttes odav.

Emotsionaalselt võib tunduda, et sellise asja omandamine ja remontimine on Bingoloto ja Eurojackpot korraga võidetuna, kainelt hinnatuna võib aga sarnaneda jaanitules rahapakkide põletamisele.

Sageli pole küsimus rahas kui sellises, vaid pigem ajas, mis kulub sellele, et väsinud luudele kõik puuduolev ümber kasvatada. See ei ole paari tunni küsimus, see on päevade ja kuude teema. Kulub aeg, mida võiks kasutada hoopis millekski muuks (näiteks reaalseks (palga)raha teenimiseks).

Minu isiklik kogemus ütleb, et vahel on mõistlik investeerida suurusjärgus n rahatähti rohkem ja teenida oma kasum esmalt kokkuhoitud ajana. Ehk siis võtta surnud tooriku asemel elusolev aga veidi kortsuline, kulutada sellele rõõsa pale andmiseks ajaühik Y ja saada toimiv toode/seade/ese. Reaalselt rahas mõõdetava kasumi teenimine algab alles seejärel.

Alternatiiv on asuda toorikuga pikka ja kestvasse seksuaalsuhtesse, milles vembaga vibutab eelkõige toorik ning passiivse poole osas tooriku väidetavalt õnnelik omanik.
Erandiks on muidugi juhud, kus kepp ja käpik ongi eesmärgiks või siis kaldub kogu tegevus materiaalselt väga raskelt hinnatavasse hobide valdkonda.

Ehk kokkuvõtvalt: kui on ikka vaja fekaal põllule laiali saada ja ilmtingimata soov seda ise teha, tasuks pigem võtta soojalt herr Luige soovitust ja tuua Suomaaliast asi, mida saab ehk nädalavahetuse näppimise järel juba sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Kulu, mis läheb transpordile, on võrreldes ajaga, mis kulub laibaga madistamisele, kokkuvõttes pisiasi. Pealekauba, on meil siin kodanikke, kes regulaarselt põhjanaabrit külastavad ja kelle jaoks pole nähtavasti probleem tühja kasti mõni põllutöömasin tagasiteel küüditada.

See, kas asjal on kaks või neli ratast, kuulub meie moodsal hobipõllumajanduse ajal juba peenhäälestuse valdkonda.

A.