Järjekordne lintidega ATV
#1

Väikeomaniku metsas majandamise eesmärgil olen mõnda aega ringi vaadanud miski ATV-laadse lahenduse järgi. Kes otsib, see leiab. Leidus pakkumine, mis tundus huvitav ning ebaõnne korral majanduslikult mitte liiga hävitav. Tegemist on Jaapanis toodetud metsaveoks kohandatud roomik-platvormiga Yanmar YCT20WE-2. "Põkat" veab edasi 1-sil diiselmootor NF110, millel peaks võimsust olema 11kW. Põka liigub metall-lintidel ning on varustatud masina suuruse kohta suhteliselt võimsa mehaanilise vintsiga. Kaalu on turskelt, 1,5t, lubatud kandevõime 1,8t. Vintsi tõmbejõuks on passis antud 700kg. Nagu piltidelt näha, on platel seadeldis tüveotsa kinnitamiseks. Jaapani asjatundjad on tugiraamile külge meisterdanud küllaltki toeka tõstepoomi, millel on käsitsi seatav pikendus. Vintsi tross käib üle poomi nokka kinnitatud plokiratta ning toimib kraanana, mille abil tüveots plate kinnitusele vinnata. Plate pikkus on 1,8m, laius 1,2m.

Jaapanikeelne spekk
   

Stiilinäide lustlikust jaapanipärasest kasutajajuhendist
   

Mulle meeldis selle "tehnikaühiku" juures kõige rohkem tema tummisus ja asjalik olek. Tal on mehaaniline käigukast, 3 edasi ja üks tagasi käik. Parafraseerides Top-Geari saatejuhi sõnu: metall läheb vastu metalli ja selle tulemusena toimub liikumine. Võrreldes väliste mõõtude poolest sarnase, aga mototehnika hulka kuuluva ATVga, on tegemist rasketehnikaga, pole mingeid variaatoreid ega tsentrifugaalsidureid. Olgu öeldud, et mõte on liikunud kummiroomikute kasutamise suunas http://www.kummiroomik.ee/

Juhtimine käib pedaalide ja kangidega. Kangide all on külgsidurid ja -pidurid. St kangi enda poole tõmmates lahutatakse külgsidur ning avaldatakse mõju külgpidurile. Sõltuvalt timmimisest saab panna neid rakenduma ühel ajal või sidur enne ja pidur pärast. Pedaalidest üks mõjub peasidurile ning teine mõlemale külgpidurile korraga. Eraldi lahe tegevus on mehaanilise vintsi juhtimine. Vintsi ajami saab mootorist vastava kangi abil lahutada. Ajamis (sisuliselt eraldi käigukast) saab käike valida (edasi-tagasi ning vist oli ka veel kiirem ning aeglasem käik). Trossipoolil on lintpidur ning sujuva liikumise võimaldamiseks omakorda sidur.

Müügikuulutusest laenatud pildid
   
   
   
Vasta
#2

ja maksab see elukas? Rolleyes
Vasta
#3

Tehniline seisukord. Mootor käivitus kergelt ning töötas hästi, masin oli suuteline iseseisvalt platele sõitma. Tegin temaga metsaall ühe tiiru, kiskusin vintsiga vanadest talukraavidest sinna langenud või langetatud puutüvesid välja. Suurepärane riist niisuguseks tööks. Sai selgeks, et vasakpoolse ülekandega on miskit mäda. Kui külmast peast olid sidurid-pidurid kõik krapsakad, siis soojenedes ei tahtnud vasakule pööramine eriti toimida, pidur ei pidanud enam. Mõnikord kiilus vasak ülekanne kinni. Pööramisel kostus aegajalt ebatervet kolksumist.

Alustasime mootori õli vahetamisega. Algas libedalt, korgid tulid lahti, filtri sai välja võtta ja puhastada, filter oli kenasti töökorras. Väljalaske õlikorgi kinni keeramisel oli käesees tunne, et kindluse mõttes tuleb väike nõks veel peale keerata. Peale väikest nõksu kuuldus väike praks, mis tähendas, et õlikorgi ava külje sisse oli kõige peenema koha peal löönud väike pragu. Õli see praoga värk igatahes enam ei pidanud, leemetas korralikult. Probleemi lahendamiseks lõikasin paksuseinalisest torust seibi, mille sobitasin väikse pinguga korgiava otsale. Vedas, toru oli täpselt õige läbimõõduga. Prao servad faasisin viiliotsaga alumiini sisse ning faasi panin keemilist metalli täis DONE-DEAL. Otsa panin siis seibi, mis sai ka keemilise metalliga kokku ja püsib kindlalt kohal. Kokkuvõttes sai hea, epo tihendas prao ära ning seib võtab korgi koormuse vastu.

Korgilahendus
   

Jätkasime roomikute lahti võtmisega. Selgus halb tõsiasi, et tähikud ei ole rullikute ja ülejooksuratastega samal liinil. Kuidas saab selline asi juhtuda?

Võtsin tähikud maha, need kinnituvad nuutidele ning on seetõttu ringi pööratavad. Käis peast läbi, et miskil põhjusel on Jaapani meistrid tähikud äkki lihtsalt teistpidi keeranud. See polnud aga õige vastus, sest teistpidi hakkas hammasvöö vastu käise otsa käima. Peale tähikute liivapritsimist ning mõttetööd selgus tõsiasi, et tähikud koosnevad kahest osast: hammasvöö ning südamik. Tekkis mõte, et südamik on hammasvöösse tagurpidi sisse pandud. Tähikute osastamiseks soojendasime neid. Ühel juhul oli vaja tublit pressimist, siis kargas ta suure kilakaga laiali. Teisel juhul tuli lahti käevahel. Õigesti koostatuna jäi hammasvöö veermiku teiste asjadega ühele joonele. Mõtlesin, miks oli vaja tähik valepidi kokku panna? Välja mõtlesin: tähik pandi vale pidi kokku meelega, et kulunud linti rohkem pingesse saada. See, et teised veermiku osad nüüd rohkem kulusid, polnud oluline, sest masinast püüti ilma suurema remondita teadlikult viimast võtta. Üleüldiselt pole masina juures mitte midagi juhuslikku või rumalat. Japsi värk.

Lootes lihtsamalt pääseda, alustasime vasaku ülekande demontaaži otsmise reduktori maha võtmisest. Hoolimata roostes välimusest läks poltide avamine ladusalt. Peale otsa maha võtmist selgus kinnikiilumise põhjus: ühe laagri separaator oli katki läinud ja kuulid jooksid ühte puntrasse kokku. Laagri kätte saamiseks tuli terve käis maha võtta ning võll koos katkise laagriga sissepoole välja saada. Käis on mitmefuktsionaalne üksus, kus lisaks jõuülekandele pesitseb veel ka külgpidur. Käise pidurivõlli otsalt maha monteerimiseks avasin kõigepealt külgpiduri kopsiku kaane. Sealt alt vaatas vastu piduriprobleemi põhjus: pidurisse oli tihendi rikke tõttu valgunud õli. Käise jõuülekandevõllilt maha monteerimiseks avasin korpuse eest poolt. Korpusse sisse vaadates tuli pisar silma: vastu vaatas fantast inseneritöö ja töötluskvaliteet. Kui mul enne veel oli masina suhtes kahtlusi või kõhklusi, siis kompromissitu läbimõeldus ning teostus tekitas kindla veendumuse, et seda masinat on mõtet remontida. Kui masina detailid, laagrid, sõlmed on säilinud peale rasket tööd sedavõrd heas korras, siis peab olema tegemist väga hea masinaga. Pole aimu, millal seadeldis toodetud on. Temas on kasutatud plastkatetega laagreid ning hermeetikuid, mis näikse viitavat 70. - 80. aastatele. Peale 40 aastat töötegemist võib masinas ju tõesti laagri separaator katki või kaelustihend ära kulunud olla.

Pisarakiskuja
   

Tuleb tunnistada, et töötlustäpsus on üldiselt muidugi hea asi, aga seab monteerimisel samuti kõrged nõuded. Lahti võtmine oli peale ehituse tuvastamist lihtne. Kokku panemine ilma laagreid rikkumata aga küllaltki keeruline. Kasutusse minevate laagrite puhul väldin veerekehadele jõu osutamist. Kasutan monteerimisel treipinki, millel saab väga mõnusasti laagrit peale pressitavast saalest toetada või suruda. Käise puhul aga oli kaks laagrit, mille paigaldamiseks ma ei suutnud välja mõelda skeemi, mis oleks vältinud läbi kuulide või rullide surumist. Üks oli käise otsa asetamine käise korpuse umbavas asuvasse laagrisse. Teine oli käise paigaldamine, kus käise võllil asuv laager suruti korpusse. Ei tea, kuidas nad seda tehases tegid?

Järgmine probleem tekkis käise korpusele tagasi monteerimisel. Oma teise otsaga peavad kokku saama kaks täpselt töödeldud paralleelset nuutvõlli: võrdlemisi tihedad pidurivõlli nuut ning ülekandevõlli nuut. Kui üks pole nuudis, siis teine ei lase teist kohale minna, lõbus muna ja kana probleem. Nuudid õnnestus peale väikse pinge peale tekitamist omavahel kokku saada. Kui arvesse võtta töö füüsilist raskust (tõstmist), sundasendites ukerdamist, siis kokkuvõttes võib käise lahti võtmise, laagrite vahetuse, tihendite korda tegemise ning kokku saamise tööhulka ja keerukust iseloomustada mõõtühikuga "tuhat kuradit". Ilmselt saab kuskil hakkama viiesaja või kahetuhande kuradiga, aga siin piisab sellest.

Paigaldatud käis
   
Vasta
#4

(11-08-2020, 16:19 PM)pannkook Kirjutas:  ja maksab see elukas? Rolleyes

Mitte eriti palju Smile
Vasta
#5

Eraldi peaks rääkima käise otsatihendist. St see tihend, kust tuleb tähiku nuutvõll välja. Ta peab õli kenasti ja tema taga olev suur kuullaager jättis käevahel rahuldava mulje. Tegemist on suht erilise mitmeosalise "soomustatud" tihendiga, millele asenduse leidmine tundub olema kinni omaenda visaduses, nupukuses ja rahakoti paksuses. Jätsime ta rahule ja ei hakanud lahti kiskuma. Võibolla teab keegi midagi sellistest tihenditest ja saadavusest lähemalt?

Aga millest sõiduajal need kolksud tulid siis? Roomiku ülejooksurull toetub klotsidele, mida lindile pingsuse andmiseks tõugatakse vastava hargiga. Klotsid asuvad siinide peal ning on klambriga alt ja küljelt kinni tõmmatud. Kui siin ja klots kuluvad, läheb klambri ja siini vaheline lõtk suuremaks. Lubatud lõtk on 1mm ülesalla ja 2mm külgsuunas. Masinal mõõdetud vastavad lõtkud olid vahemikus 8...10mm. Lõtku kõrvaldamine ei ole eriti keeruline, saab lehekese vahele keevitada ja sõidab jälle edasi. Oluliselt suurem jama on siinide otsa lõppemine. St lint on nii palju kulunud ja pikemaks muutunud, et pingutustee lõpeb ära. Just seda viga oligi tähikute sisu ümber pööramisega ravitud. Meie nii lihtsalt ei lähene. Metallroomikud näikse muidu veel kestvat, seetõttu enne lõplikku uute kummiroomikute kasuks otsustamist teeme siinid pikemaks.

Heas seisus polnud ka ülejooksurullide laagerdus. Kõigepealt tuli klotsid rulli võlli küljest kätte saada. Mõtsi, et mis see siis ka ära pole, paar tundi tööd ja olemas. Tegelikkuses kulus nelja klotsi kätte saamiseks terve päev. Klotsid on asümmeetrilise kujuga, sinna ei saanud tugevat tõmmitsat kinnitada. Õigemini sai, aga jäi veidi viltu ning hüdroõlaga surudes mitte ei tõmmanud klotsi vaid lõhkus tõmmitsat. Võtsime vana u 60. aastatest pärit 2käpalise Kukko. Selle sai külge haakida ning klotsile pinge peale suruda. Andsime atsileegiga klotsile tuld pihta, nüüd nigisedes-nagisedes millimeetri murdosa haaval venis vahele pragu ning lõpuks peale ponnistusi tulid need krtteab kus vees ja sodis aastaid ligunenud junnid võlli otstest maha.

Võlli laagerdus oli kaitstud kaheosalise kaelustihendiga, mis omakorda oli soomustatud veel plekkseibiga. Kaelustihend ei kaitsnud tekkinud lõtkude tõttu küll enam midagi. Liugelaagrite sisemuses oli pool Jaapanit mullana kaasas. Võll oli rummu sees pukside vahel, mille me peale soojendamist pressiga välja udisime. Kvaliteet ees ja kvaliteet taga. Kõik need võllid, puksid jt asjad on valmistatud lisaks suurepärasele täpsusele ka suurepärasest materjalist suurepärase termikaga. Võll on viiliga liugepinnalt katsudes kõva kui klaas, samas keermestatud otsad nii kõvad ei ole. Kõik see suurepärane värk on töötanud rasketes oludes kuskil sopa sees ja pole liiga tihti määret saanud. Kulumise tõttu on tekkinud lõtkud, mis ei võimalda sõlme tihendada.

Praavitamiseks treisime seest üle kõigepealt üle rummu sisse käivad puksid. Määrdeta töötanud ning vett ja mulda saanud puksid polnud siiski kõige hullemas seisukorras. Lasin sisepinnad mõõtu taotlemata üle, et ühtlaselt kogu pinna ulatuses kannaksid ja poleks uurdeid peale ettenähtud määrdesoone. Võllide tööpinnad tuleb ka üle treida kuna on kulumise ja roostetamise tõttu kaotanud kuju ja mõõtmed. Üle treitud pinnale surume karastatud puksi. Puksi tegime legeerterasest 42CrMoS4, mis kätte saadud info põhjal võiks eesmärgi jaoks sobida. Puksil on sisemõõt paigas ja võll tuleb treida sellele vastavaks. Puksi välismõõduks jätsin umbmäärase töötlust võimaldava mõõdu, mis tuleb pärast kohale asetamist vastavalt rummu puksile parajaks sobitada. Puksi karastamisest niipalju, et sai tehtud lihsate vahenditega. Šamotitükkidest kokku seatud kambrikeses traadi otsas soojenduspitsiga värvustemperatuurini kuumutatud, veidi hoitud, siis kasutatud hüdroõlisse sukeldatud ning ringi segatud. Noolutus tekkis peale paari tundi köögi elektripliidi praeahjus. Tulemust viiliga proovides ta päris klaaskõva pole, aga ongi hea, sest ei tohi katki minna, kui ta võllile ikkagi tuntava istuga peale pannakse. Kogemata ununesid teisel puksikomplektil määrdeavad puurimata, tuli peale karastamist puurida. Kasutasin selleks koobalti sisaldusega puuri. Tuleb tunnistada, et värske tehase teritusega puuriga sai puurida täpselt ühe augu, peale seda vajas puur teritamist. Mul pole võimalik kõvadust täpselt mõõta, saan viilimise ja puurimise järel mõõtühikuna välja öelda "s*taks kõva".

Võllid-puksid
   

Töö ei ole lõpuni viidud, võlli treimine seisab ees. Keskmist mõõtu jama juhtus pressiga. 40t vene töökojapressil lõi silindri korgi vahelt tihendi välja. Oleks vaja ära remontida, praegu ei saa pressi kasutada. Proovisin korki võtme ja sabaga keerata, aga sellest ei tulnud midagi. Vaja korgile peale minev tööriist teha ning uuesti proovida.
Vasta
#6

Käisin ka seda roomikut vaatamas L-kaubanduses Soovis olnud kuulutuse peale. Tookord oldi nõus 3000.- ära andma.
Värske värvi võõba on kuidagi olnud mu ajule alati hoiatusindikaatoriks ja masina eeldatav aastaarv omakorda koos ilmselt varuosa probleemidega viisid mõtte loobumiseni.
Masin ise paistis jah tummine olevat võrreldes raudhobudega ja hind ahvatlev.
Nende igasugu lõppülekande laagrite seisundiga tasub hoolikas olla. Kui ikka miskine laager ära minestab, siis võib rahumeeli mõne korpuse kildudeks purustada ja vat siis tuleb kuldmune munema hakata.
Kas muidu mõned tänapäeva kummiroomikud sobiksid üks ühele alla?
Vasta
#7

No hind tuli tüki soodsam ja võibolla oleks veel võinud tulla, seda me muidugi ei tea. Kummiroomiku lehelt saadud info järgi minu arust leidus tänapäevaseid vasteid küll. Olen ka selles mõttes optimist, et saab tähikutele uued hammasvööd vajadusel teha, kui samm ei peaks klappima. Roomikplatvorme on väga palju liikvel, tahtmise ja veidi ka rahakoti asi. Kuigi välja pakutud hinnad üllatasid meeldivalt. 

Laagrid ei lähe heast peast peeti. Kui metallitükke või abrasiivi vahele ei satu, siis kulumisega läheb ikka pikalt. See laager oli normaalses korras. Kogu see majandus seal käib üleni õli sees. Reduktorisse läheb 10l õli sisse kokku. Krt mul FL6 käimarisse umbes sama palju! Põhimõtteliselt oleks vahetus õige olnud muidugi. Spetsid ei teadnud sellest tihendist aga midagi. Võibolla tellides mitme kuu pärast mitmesaja raha eest oleks saanud. Võtan riski. Kui korpus puruks läheb, joodan pronksiga kokku Smile

Ja mis varuosadest Sa räägid? Kümme küünt, keevitus ja tööpingid on asja nimi Smile
Vasta
#8

Kuskil nägin et laagreid külmutati, korpust soojendati ja laager kukkus peale seda ise auku sisse? Ise olen ka seda harrastanud, aga ei tea üldse kas nii sobib teha. Muidu lahe masin. Igal mehel peab oma tank olema...
Vasta
#9

Kena käula, perfektne teemapüstitus, au ja kiitus! Punktid kirja!

EDIT: sügavkülmikust võetud laagrite kuuma korpusesse panek on levinud võte, ilmselt kasutas ka tehas seda varianti.

Müün: keermetõrv, puidulakk, alumiiniumtorud.
Vasta
#10

Igati sümpaatiline junntükk.

_______________________
Koledate Kastikate Klubi
Vasta
#11

(11-08-2020, 22:37 PM)Marko Kirjutas:  Kena käula, perfektne teemapüstitus, au ja kiitus! Punktid kirja!

EDIT: sügavkülmikust võetud laagrite kuuma korpusesse panek on levinud võte, ilmselt kasutas ka tehas seda varianti.

Sama siitpoolt.

Kuidas priboor käru vedada tahab? Üle tõmbama ei kipu?
Vasta
#12

Ee, mõte on ikkagist koorem selga laduda, mitte kärumajandusega tegeleda. Sellest peakski tekkima põhiline manööverdusefekt ATV ees. Ei taha lubadusi anda ja kõiki (tõenäoliselt realiseerimata jäävaid) mõtteid avaldada, aga praegu oli lihtne plaan tekitada platele u 60-70cm pikendus tahapoole + toikad, et saaks kolmemeetrist välja vedada. Pikemate ja suuremate tüvede jaoks on mul teised riistad.

Muidu on see plate väga stabiilne, raskus on kõik ju allpool. Lisaks metalllindid, mis on vahetult maapinnaga kontaktis. Oma 90+ kg-ga plate serval õõtsutades mina seda riista kõikuma ei pane. Põhimõtteliselt on juhtimisvahendid küllaltki tundlikud ja saaks käru vedada (manööverdada) vabalt. Massi ning jõudu on väiksema käru suvalisse asendisse tõmbamiseks-surumiseks igati piisavalt. Need müügikuulutusest laenatud pildid jätavad veits vale mulje, tegelikult on roomikud umbes ATV ratta kõrgused, st mitte väga väikesed. Kliirents on madalavõitu, aga pole vaja siis igasse mülkasse metsa lõhkuma ronida. Vintsi trossil on pikkust küllalt, vajadusel saab tüve eemalt välja tõmmata.
Vasta
#13

(11-08-2020, 18:32 PM)meli666 Kirjutas:  Värske värvi võõba on kuidagi olnud mu ajule alati hoiatusindikaatoriks ja masina eeldatav aastaarv omakorda koos ilmselt varuosa probleemidega viisid mõtte loobumiseni.

Seda konkreetset maalritööd tuleb kiita. Ma kahte asja - sedasinast ning suvaliselt üle lastud õlist pellarussi - päris samasse potti ei paneks. Arvan, et paremini saab ainult siis, kui masin täielikult lahti võtta, puhastada ja uuesti värvida. Kõik logod-juhendid on ilusti peenelt välja teibitud ning värv püsib peal. Mina nii hästi poleks osanud üle värvida.

Ahjaa. Nende põnevate tihendite kohapealt sain targemaks. Märksõnaks on "kassett-tihend". Kahjuks pole nii targaks saanud, et teaks, kust neid saada. Tihendi- ja laagrimees saatis 72x40x10 mõõdule päringud välja, aga vastust ei tulnud. Spetsiifiline värk, tõenäoliselt peaks kellegite ekskavaatori-remontijatega ühendust võtma. Selleks aga pole praegu lihtsalt aega. Rummud lähevad kokku tavaliste simmeritega ja rullikud, kus ka kassetid sees, jäävad lahti võtmata.
Vasta
#14

Vanema  MB609D tagasilla käbi tihend.Uuri Moduaatorist.
Vasta
#15

Üldiselt oleks targem kaagutada siis, kui midagi valmis on munetud. Praegusel juhul peale roomikute paigaldamist, sest tehtavate töödega on võimalik lihtsasti puusse panna. Roomikutega aga näikse ikka veel aega minevat. Oleme tööde järjekorra ja loogika läbi mõelnud, võtame siiski riski ning vaatame, mis vahepeal toimunud on.

Valmis on saanud roomiku edasiseks pingutamiseks vajalikud mõlema poole teepikendused.

Pikendus
   

Tööpinnad tegime 30x50mm ristlõikega 355 terasest. Tööpinnad on toetatud 6mm paksusest lehest välja lõigatud tugedele. Olgu öeldud, et töö käib kodustes tingimustes hobikorras, kus erinevate võimekate seadmete muretsemine pole mõttekas. 30x50 on aga juba selline materjal, mida relakaga ei ole eriti mugav lõigata. 

Piilume, millise vahendiga lõikus käis.

Lõikaja
   

Tõenäoliselt on mõnele see aparaat tuttav. Tegemist on isetehtud robustse sihka-sahkaga, millel pole mingisugust peent hüdraulilist tagastuse tõstet vms. Mootor ajab reduktorit ringi ning see kannab käpa abil raamile kulgliikumise üle. Raamile on lõikamise ajaks pandud lisaraskuseks jurakas rihmaratas. Lõikaja alla on pandud plastist kast, kuhu voolab lõikevedelik. Vedelikku annab ette freespingilt laenatud emulsipump, mis on kasti külge väikse pitskruviga kinnitatud. Vedelikku juhitakse läbi pesumasina vooliku, mille pronksist tila on traadiga improviseeritud statiivi külge kinnitatud. Masina lahendus on üpris teravmeelne: reduktori korpusele on tehtud tugi, mis toetab raami ühelt poolt. Teiselt poolt toetub raam laagrile, mis on reduktori väljundvõllile asetatud. Mõte on hea, aga eks see tulemus pole siiski niiväga täpne, raamil on lõtkud. Põhimõtteliselt, kui lõige välja mõõta, siis saab üpris täpselt lõigata nii 1mm sisse. Kui nii täpselt pole aega passitada, siis sobib riist hästi mõni mm siia-sinna toorikute lõikamiseks.

Lõikevedelikuna kasutame miskit veega segatud spetsõli. Õli on Itaaliast pärit ning sellega tehtud emulss jahutab saetera hästi, ühe teraga olen teinud paarsada lõikust kindlasti. Lõpuks läks tera liiga nüriks ja sai välja vahetatud. Efektiivsuse mõttes oleks tulnud tera kiiremini ära vahetada, aga tahtsin näha, kui palju saab. Sellise isetehtud riista kohta sai ühe teraga ikka üpris palju. "Päris" emulsiga on ka selle poolest hea lõigata, et rooste ei lähe niiväga midagi. Arvestades, et 450mm auguvahega veneaegseid terasi on mul saadud pärandvarana üks ports ning neid on ka ala 2 eur/tk juurde ostetud, siis on varu päris pikaks ajaks. Lõikuse omahind on masina maksumust ning jooksevkulu arvestades ikka s*taks odav.  Võrrelda siis, kui minna kuskile butiiki sae alla, kus on küsimus, kas üldse löögile saab ja milline summa lõikama motiveerib? Enamasti alla 10-15eur per lõige väga ei kipu motiveerima.

Tulemuseks neli klotsikest + jääk.
   
Vasta
#16

Faasitud klotsid rihtisin masina küljes siini alumist tööpinda arvestades välja. Välja rihtimine oli kõrgema keerukusega ülesanne, sest nõudis hoolikat järgi mõtlemist, millist baaspinda kasutada. Kuna masin on elu näinud, siis pinnad on pihta saanud ja kulunud, pole liiga paralleelsed ega sirged. Valisin alumise pinna kuna ülemine, põhiline tööpind, on algselt moodustatud pleki peale keevitamisega. St tootja on ette näinud, et pealmine tööpind võib kuluda ning siinile pleki peale pannud. Pleki saab keevitusest lahti lasta ning asendada ning sellega tööpinna taastada. Minu jaoks loob niisugune lähenemine võimaluse pikendatavat siini peale keevitatava pleki valikuga vana siiniga täpselt passitada.

Peale klotside-tugede välja lõikamist, kohale asetamist ning punktimist järgnes kõige mõnusam osa, suure vooluga kinni keevitamine. Voolu suurust ma täpselt ei tea, sest aparaat oli päris pika kaabli taga, mis tegi pingelangu. Nominaalpingega oleks jaotis andnud miskit 270A. Kohapeal äkki siis ~240A. Keevituseks poolautomaat, sest muud ma ei oska. Ma valmistasin pinnad ette küllalt suure hoolega. Kuna keevitatav metall on roostes vana, siis paraku ei ole võimalik roostepesi lõpuni puhtaks saada. Tugeva vooluga laskmisel aga keedab päris mõnusalt roostet pooridest pinnale välja ja õmblused jäid täitsa rahuldava kvaliteediga, mitte-poorsed. Läbikeevitus oli pleki teiselt poolt jälgitav. 

Et jääks võimalus tükke kohapeal sobitada, valisin klotsi ristlõike 30x50 laiuse suhtes varuga. Ülejääv osa oli peale kohale asetamist vaja maha lõigata. Relaga seda ei tee, appi tuli "vana hea" atsilõikus. Vana hea jutumärkides seepärast, et vanast pole palju järgi. Hea on ta küll ja mitte juhuslikult. Kõige suurem töö oli balloonide kohale vedamine, lõikus ise käis pitskruvide ning improviseeritud joonlaua toel suts ja valmis.

GasiQ D75 ergo
   

GasiQ peaks olema mingi Elga kaubamärk. Oma väiksuse ning ergonoomilisuse juures on võimalik lõigata kuni 50mm ja eraldi spets düüsi juurde tellimisel kuni 100mm materjali. Kodusteks vajadusteks peaks piisama. Riistale võib igal juhul musu anda, on mind korduvalt aidanud umbsete laagrisaalede jms välja lõikamisel. Temaga võib muhedasti näiteks poldi pealt mutri maha põletada, sõltuvalt olukorrast ei pruugi polt ise punasekski minna.
Vasta
#17

Väike kõrvalepõige pressimise teemal. Pressi silinder sai korrastatud. Lisasin korgi soones olevale 6mm O-rõngale peale 4mm O-rõnga. Need koostöös tihendavad kolvi tagasiliikumise surve ilusti ära.

Silindri avamine ei ole keeruline, kui on olemas hea abinõu. Abinõu sai kaalult raskevõitu, seega ei ole päris õige öelda, et oli kerge töö. Abinõu sai valmistatud ühest torujupist, mis oli kunagi varutud. Ots üle treitud, et korgile peale mahuks, avad poltide jaoks ning küljele tugi koputamise jaoks. 40t pressi silindri korgi avamiseks piisas 5kg vasaraga väiksest koputamisest täiesti.

Pildike abinõu treimisest
   

Nüüd väike jutt teemal, millel oleksin soovinud ise abi saada.

Kokku saanud pressiga tegin ära ühe hädalise töö. Nimelt olid mu FL6 tagumised õhkpadjad väga läbi ning vajasid vahetamist. Vahetuseks olid varutud nn "kotid" ehk kummist torud, mis käivad kannu otsa ja ülemise plaadi vahele. Ma ei ole kunagi õhkpatja varem vahetanud. Kogenud sõber ei osanud kotivahetuse kohta ka rohkem öelda, kui pidi "oisa k.rat" olema. Tegelikult ei ole. Kui tead, kuidas teha ja abinõud on olemas, on vahetus vähemalt sellel autol suhteliselt lihtne.

Panen paar pildikest, sest ma ise otsisin netist ja YTst, aga mingit mõistlikku õpetust koti vahetuse kohta ei leidnud. YTs on õpetused, kuidas püstaku polte lahti keerata, püstakut vahetada ja polte uuesti kinni tõmmata. Poltidega oli jama küll, kuna nad olid kõvasti soolvett saanud, aga üldiselt pole pelgalt poltide keeramise õpetusega midagi väga peale hakata. Kott tarnitakse avatud toruna ning enne kasutamist tuleb sellele volt sisse rullida, sest õhkpadja töö ongi sisuliselt koti kokku-lahku rullimine. Voltimist käevahel ei tee. Voltimiseks on vaja õhusurve sisse lasta ning siis kott jõuga kokku suruda. Täispikkuses kott koos kannuga auto alla ei mahu. Seega sai töö tehtud ära pressi all. Paras surve püstoliga sisse ning pressiga kriitilisest punktist kokkupoole vajutada, sealt edasi saab käega vajutades volti mööda kokku suruda.

Komponendid
   

Voltimata püstak
   

Volditud püstak
   

Peale voltimist võib püstaku kaenla võtta ja mõnusasti autole raamivahele torgata.
Vasta
#18

Peategelase juurde tagasi tulles saab öelda, et pöiad on võllidele asetatud. Võllide korda saamiseks tuli kõigepealt korrastada otsad ja tsentriavad. Need tehti ära lüneti abil. Seejärel treiti puksialune pind, mis oli ränk töö kuna liitusid kolm halba asjaolu: löökkoormus, rooste ja pinna suur kõvadus. Roostet eemaldasin omast arust traatharja abil väga hoolega, aga treimisel tuli teda pooridest tera nürimiseks ikka veel piisavalt. Kui oleks kogu töö moodsate terikutega teinud, oleks üpris kalliks maksma läinud, sest plaadike on 5 eur/tk ja neid ikka kulus. Esimeste läbimite juures jagus ühte otsa paariks korraks. Õnneks oli mul olemas sobiva kujuga veneaegseid terikuid ja need sobisid esimeste läbimitega lõhkumiseks väga hästi. 

Veneaegsed terikud olid tegelikult kunagi petukaubana saadud. Nad peideti arvu täis saamiseks õigete plaatide vahel mulle kaasa hoopis teise terakehaga, kuhu nad kuju poolest ei sobi. Üldiselt teatavasti pididki varastatud asjad kõige paremini kestma, ilmne tõestus sellele väitele.


Võll on üles mõõdetud tihendialuste pindade pealt
   

Saledaks treitud võll eraldi puksidega
   

Puksid peal. Üks puks mõõdus ja teine veel ei ole
   

Valmis võllid
   

Pöia puksid olid eelnevalt korrastatud mitte konkreetsesse mõõtu vaid liugepinna olukorda silmas pidades. Selle tõttu on iga võllikael ise läbimõõduga. Tegemist on liugelaagriga, seepärast jätsin nii aksiaal- kui radiaallõtkuks 0,2mm.
Vasta
#19

(10-09-2020, 17:09 PM)vanaain Kirjutas:  Vanema  MB609D tagasilla käbi tihend.Uuri Moduaatorist.

Tänan viite eest! Tellisin viidatud tihendid Moduaatorist. See on tõesti veidi parem kui tavaline simmer. Tal on 3. kaitsev lisahuul + krae. 

Peaaegu olin neid paigaldamas, aga selle tihendi markeering pani mind korraks järele mõtlema. Internetis kaevates sain targemaks, et tegelikult tuleks siiski kasutada kassetttihendit, sest need on espetsiaalselt mõeldud rasketesse oludesse. Teiseks sobivad kasutamiseks liugelaagrites, kus on veerelaagritest suuremad lõtkud. Sain veel teada, et mõõdus 40x72 kassetti lihtsalt ei valmistata.

Minu arust oleks ikkagi õige kassetti kasutada. Seega tuleb minna üle mõõdule 45x70, millega Corteco 12015392B on lahedalt igas teises autopoes saada. Mõtlesin võllile vahele teha kapron- ja kojale teraspuksi.
Vasta
#20

Vahepealse ajaga oleme edenenud niikaugele, et kõik veermiku tükid on põhimõtteliselt omal kohal. Lindid on käsitsi peale tõmmatud, otsad ühendamata. Peab mingi abivahendi sinna saama, niisama käsitsi käib lindiotste kokkuvedamine üle jõu. Abiks saab olema siis kas mingi tõmmits või väiksem kett-tali, pole veel otsustanud. Oleme tehnikaühiku nimetanud "ATVks", aga juudas, kui rängad on talle alla käivad 250mm laiusega lindid! No napilt suudab nihutada, pealevenitamine ka paari lüli haaval. Pole ju mingi lindimees ka.

Ära toimunud tegemistest. Paigale sai sätitud ülejooksurataste tihendus. Tööd oli palju, sest välja tulid treida võrdlemisi täpselt 72/70mm ja 45/40 puksid. Pöiale ja võllile vastu olevad pinnad jätsin mõned sajandikud pingu, tihendile vastu olevad pinnad jätsin enamvähem nulliga, sest tihend pingutab ise. Suuremate pukside jaoks hankisin venkude käest kena paksuseinalise 355 torujupi, ei pidanud õnneks täismaterjalist tegema. Sisepuksidega vedas samuti, mul oli täiesti juhuslikult kodus 60mm ümar kapronijupp 30mm avaga. See visati mulle kunagi Sossi mäel asunud plastikufirmast põhimõttel "küll sa midagi leiutad" kauba peale. Vedeles leiutamist oodates umbes kümmekond aastat riiulis.


Rõngad - keskel abinõud, paremal puksid
   

Lisaks puksidele oli vaja ükshaaval välja mõõta ja valmis teha ka pressimise abinõud. Varasemast kogemusest teadsime, et suurema tihendi haamriga paika tagumine ei pruugi päris õnnestuda. Liiati siis veel kassetikas, mis tuleb korraga paika saada nii pöiale kui võllile. Seega suhtusime asja täie tähelepanuga, mis kiire valmis saamise suhtes muidugi jälle kaasa ei aidanud. Valmis sai spetsjomm astmega punn, mille abil pandi tihend välispuksi sisse. Punn pidi avaldama survet tihendi välisservale ning ühtlasi fikseerima tihendi asukoha kõrguse suhtes. Lisaks sellele pandi punnile treitud randile toetuma siserõngas, mis pidi avaldama survet tihendi siseservale. Punni ja rõnga eraldi tegemine polnud algselt taotluslik, aga kukkus materjalide tõttu nii välja ja vist päris hästi kukkus, sest siserõngas annab punni suhtes veidi ujuma ning saab natuke omale sisepuksi suhtes kohta otsida.

Tihendi välispuksile asetamine
   

Koostatud torn
   

Kokku pandud "topsi" vajutasime ratta pöia sisse sisepuksile. Kokkuvõttes pakub kasseti ja puksidega tulemus rahuldust. Ja mis siis, et ostsin kokku portsu ebavajalikke tihendeid ning kulutasin ekstra aega treimisele ja pressimisele. Isegi, kui mingitel asjaoludel tulemus ei sobi, oleme endast parima andnud.

Sisepuksiga pöid enne pressimist
   

Tops enne kohale pressimist
   

Tulemus
   

Last but not least korrastasime ära määrdekorgid. Kui võlli otsast määret sisse lüüa, siis peab sõlmest õhk või vana määre kuskilt saama välja tulla. Selle jaoks on pöida puuritud kanal, mis suletakse määrdekorgiga. Originaalkorgid on pinda nö "uputatud", neid saab või peaks saama kuuskantvõtmega välja keerata. Uputatud seepärast, et sodi või kõrred ennast taha ei haagiks ning ümber pöia ei keriks. Tegelikus elus läheb korgi 6mm sisekuuskant p.ska täis ning on liiga jõuetu, mille tõttu üks kork oli seest ümmarguseks keeratud. Täitsa tunnistan, et uputatud variant on parem, aga määret lisada on siiski ka vaja. Selle pärast jookisin korkide otsa veneaegsete 8mm kuuskantpoltide pead, mis on suhteliselt väikesed, tugevad ning mida peaks olema suhteliselt hõlpus puhastada.

Enne jooki
   

Peale jooki
   
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne