pupujuku Kirjutas:Krt teab kuidas siukest autot on suudetud niimoodi hoida!!
Ära sarvilist appi kutsu, vaid võta teadmiseks faktid, et niiviisi autot hoida ei ole mingi probleem. Juhiseid selliseks hoidmiseks:
1. Sõidad ainult suvel (mitte talvel). Siis ei saa kere soola. Ja üleüldse, enne 1970te algust/keskpaika ei olnud soolaga leotamine Eesti teedele üldomane - hobusereed tahtsid ka ju sõita, mis on palja (kõva)katte korral ju võimatu. Sool on viimase 25 aasta moeröögatus. Ja ilma soolata on ülipalju vähem roostet.
2. Ehitad kuiva (soovitavalt puitpõrandaga) ventileeritava garaazhi, kus auto enamiku ajast seisab. Kui aknaid teed vähe, ei tee neid või paigutad need põhjakaarde, ei lõhu ka päike kummi-/plastdetaile.
3. Peale tolmust/porist teed pidi sõitmist pesed auto korralikult puhtaks ja lased enne garaazhi ajamist tal väljas tuule käes ilusasti ära kuivada.
4. Põhja alla / koobastesse teed korraliku korrosioonitõrje. Veneaegne käigukastiõli (nigrool) segatuna bituumeniga on selleks väga hea ja sinna alla rooste reeglina ei roni. Minu Pobi on niiviisi 1960te lõpul tehtud ja kogu kere alaosa kui kõliseb
5. Suletud ruumidesse (lävekarbid jm) lased vana töötanud õli. Soovitavalt jälle ülikleepuv nigrool ja kuumalt. (Minu Pobi karbid on seda 1960tel täis lastud).
6. Vahel käid üle autokeemiaga. 1960-70tel oli seda küll saada harvem ja viletsamat kui nüüd, aga kui sellega nt kord aastas auto üle käidi, aitas ta siiski palju.
7. Sõidad vähe ja sedagi hädavajalikke otsi. Kuna 1960tel oli auto ostmine suursündmus (olid pikad ostulubade järjekorrad ja maksis palju), siis soetatud autosid tihti hoiti. Mõnda isendit on suudetud endiste aegade vaimus hoida meie aegadenigi.
Ja ongi kogu muusika. Ma olen surmkindel, et enamik uunikumiomanikke kätleb oma teraspruuti sarnaste põhimõtete kohaselt kaasajalgi
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.