[pupujuku]

Kuulge unicumihaid! Öelge suurusjärk, mis võiks maksta mosse 407, orig. 99%, tehase värv (kahevärviline), ilma roosteta eksemplar?
Pilti mul näidata kahjuks ei ole!

Pupujuku

[mossepower]

Noh oleneb kuhu müüa sellisele kirjelduse vastavana peaks ikka 50k normaalne olema, aga Eestimaal saab max 20-25k hea õnne korral.

[dad]

Pange aga kõva hind ette, siis saab jälle majla lollikeste najal.
Üks väga ilus ja heas korras M410 on siiani 110keeku eest müügis ja ei paista kuhugi liikuvat.
Arvestada tuleb sellega, et kui värv on tuhmunud, siis uus värv maksab ca 20-30keeku ... võib muiudgi ka rulliga värvida, saab odavamalt.

Mina hindaks seda 10-15keeku ja selle hinnaga oleks seda reaalselt võimalik müüa.

Dad.

[Väravamehaanik]

Pildi järgi saaks juba täpsemat hinda soovitada. Aga üldjuhul koosneb vana nõukogude auto hind kroom- ja polstridetailide väärtusest, st. kui lisaks korralikule kerele ja tehnikale on säilinud ka kroom ja polster tehase originaalis ja väga hästi, siis võiks selle asja eest küsida sama hinda võrreldava lääne päritolu autoga, näit. Opel Kadett või mõni sama vana euroopa Ford. Seega oleks keskmine hind 20.000 krooni.
Kui plastik ja kroom omavad väikseimaidki vigu, siis langeb korras mootori ja kere korral paratamatult hind 1000 kroonini. Nõukogude autode puhul on üldjuhul piisavalt ja odavalt saada tehnilise osa varudetaile ja remondikomplekte, puudu jääb alati ilu ja polstri vidinaid.

[pupujuku]

Polster ja kroom on nagu 2-3 aaasta vanusel zigulil! Krt teab kuidas siukest autot on suudetud niimoodi hoida!!

pupujuku

[valdo]

Krt teab kuidas siukest autot on suudetud niimoodi hoida!!

Ära sarvilist appi kutsu, vaid võta teadmiseks faktid, et niiviisi autot hoida ei ole mingi probleem. Juhiseid selliseks hoidmiseks:

1. Sõidad ainult suvel (mitte talvel). Siis ei saa kere soola. Ja üleüldse, enne 1970te algust/keskpaika ei olnud soolaga leotamine Eesti teedele üldomane - hobusereed tahtsid ka ju sõita, mis on palja (kõva)katte korral ju võimatu. Sool on viimase 25 aasta moeröögatus. Ja ilma soolata on ülipalju vähem roostet.

2. Ehitad kuiva (soovitavalt puitpõrandaga) ventileeritava garaazhi, kus auto enamiku ajast seisab. Kui aknaid teed vähe, ei tee neid või paigutad need põhjakaarde, ei lõhu ka päike kummi-/plastdetaile.

3. Peale tolmust/porist teed pidi sõitmist pesed auto korralikult puhtaks ja lased enne garaazhi ajamist tal väljas tuule käes ilusasti ära kuivada.

4. Põhja alla / koobastesse teed korraliku korrosioonitõrje. Veneaegne käigukastiõli (nigrool) segatuna bituumeniga on selleks väga hea ja sinna alla rooste reeglina ei roni. Minu Pobi on niiviisi 1960te lõpul tehtud ja kogu kere alaosa kui kõliseb

5. Suletud ruumidesse (lävekarbid jm) lased vana töötanud õli. Soovitavalt jälle ülikleepuv nigrool ja kuumalt. (Minu Pobi karbid on seda 1960tel täis lastud).

6. Vahel käid üle autokeemiaga. 1960-70tel oli seda küll saada harvem ja viletsamat kui nüüd, aga kui sellega nt kord aastas auto üle käidi, aitas ta siiski palju.

7. Sõidad vähe ja sedagi hädavajalikke otsi. Kuna 1960tel oli auto ostmine suursündmus (olid pikad ostulubade järjekorrad ja maksis palju), siis soetatud autosid tihti hoiti. Mõnda isendit on suudetud endiste aegade vaimus hoida meie aegadenigi.

Ja ongi kogu muusika. Ma olen surmkindel, et enamik uunikumiomanikke kätleb oma teraspruuti sarnaste põhimõtete kohaselt kaasajalgi