[valgeratsu]

Ma tõmbasin ta numbrimärgi läbi eteeninduse, ja pandi üllatuse ette:


Esmane registreerimine:
1982
Eestis registreerimine:
01.01.1982

Registreeritud uuena Eestis

Endine parteimersu või mingi auto mis meremees kunagi on toonud Eestisse? Numbrimärgi lühend IAP peaks viitama sellele et ta sai oma praeguse numbri veebruaril 1993.

[hundu615]

Kahtlaselt hästi säilinud kui see ka tõele vastab.

[sturmbannführer]

1982 a. ja uuena eestis.hmmmm.päris huvitav.vin-koodi järgi saab teada mis riiki uuena müüdi

[mossepower]

1982 a. ja uuena eestis.hmmmm.päris huvitav.vin-koodi järgi saab teada mis riiki uuena müüdi

Servise raamatu järgi (sakslasest) originaalomaniku info on ka eelmisel lehel olemas:

[DevilDeVille]

See on ARK-i süsteemne viga enne mingit aastat regatud autode puhul.

[Tuunikala]

Paraku ei ole tegemist mahhinatsioonide käigus ENSV liitu sattunud autoga, vaid olnud sakslasest omaniku käes alates 30.03.1982, millal teostati müügieelne ettevalmistus Saksamaal, Krefeldis, kui täpne olla.

1. hooldus tehti tal 1204km pealt kohalikus MB esinduses.

Järgnevad hooldused, 8700-155065 teostatud kohaliku mehhaaniku, Roland Schacheri poolt, alates 15.05.1983 (esimene märgitud kuupäev) kuni 01.03.1994. Pärast seda jälg katkeb (huvitava faktina koht on säilinud tänase päevani, kus seda autot ka remonditud oli). Tõenäoliselt arvele võetud 94 suvi-95, täpsemalt ilmselt Ida-Virumaal või kuskil sealkandis, kuulates inimeste mälestusi, kes väidetavalt oleks seda autot kuskil varem näinud.

Edasine jälg viitab selleni, et auto olnud vanemate inimeste omandis, vaadates aastast läbisõitu kuni aastani 2009, millal toimub ka esimene kajastatud omanikuvahetus.

Dokumentide järgi teada eelmine omanik ning ka üle-eelmine, lisaks on teada ka omanik aastast 2009-2018. Tema käest sain auto originaaltuled. Ning maha müüs, sest kahju oli sõita, liiga ilusti säilinud. Omanik pärast teda müüs väidetavalt maha asjade klaarimiseks, ning eelmine omanik pidas lehmalauta. Eeldan, et eelmisel lehel postitatud viimane pilt on tolle omaniku käes oldud ajast. Ning siis tuli ta minu kätte seisukorras, mis kajastub teema alguse piltidel.

Säilivuse koha pealt ma väga muud ei oskagi väita. Muudest detailidest, mis ma näinud olen, võin väita järgnevat:
Sidur on täielikult originaal. Summutit välja vahetatud osaliselt. Starter oli originaal kuni eelmise omanikuni, siis lendas pendiks laiali. Generaatoriga sama lugu. Need mõlemad originaalid olemas, tarvis lasta korda teha. Salong on originaalne, pole vahetatud. Varuratas originaal jne. Ilmselgelt ei ole tegemist musta numbri kandidaadiga hetkeseisul, aga ehk on ta selleni lihtsa vaevaga viidav.

Eks selle puhul kehtibki tõsiasi, et oma silm on kuningas.

Aga, siinkohal postitan ka küsimuse. Vajalik oleks akut kinni hoidvat kinnitust, see on kaduma läinud. Kaduma on läinud ka originaal veljevõti, varuratast kinni hoidnud kinnitus ning esmaabikarp.

[v6sa]

Veljevõtit, esmaabikarpi ja rattakinnitust küsi MB foorumist - meil neid vanu rümpasid jagub.

Aku kinnitus võta uus, ei maksa suurt midagi: originaali koodiga  A1236260242 asendav uus A9015410013 maksab Silberis ilma allahindluseta tervelt 22 €. Samasugune on kasutusel ka uuematel mudelitel, kuid kujus on väike erinevus.

[hotwing]

Ilmselgelt ei ole tegemist musta numbri kandidaadiga hetkeseisul, aga ehk on ta selleni lihtsa vaevaga viidav.

Lihtsat ei ole seal midagi. Seal on kaks varianti - kas ongi briljantselt säilinud originaal nagu näiteks Formika 07 või Tihhonovi 03, või siis pead auto pulkadeks võtma, restaureerima, ja siis käiakse sul viimase mutri ja seibini see üle, et kas on ikka õiged tähed mutril peal ja ega ükski voolik b-osa pole jumala eest.

Mersul muidu OEM osade saadavus vist tunduvalt parem kui mõnelgi teisel margil, ja auto on ka kadestamisväärselt hästi säilinud minu arvates.

[indreksirk]

Ilmselgelt ei ole tegemist musta numbri kandidaadiga hetkeseisul, aga ehk on ta selleni lihtsa vaevaga viidav.

Lihtsat ei ole seal midagi. Seal on kaks varianti - kas ongi briljantselt säilinud originaal nagu näiteks Formika 07 või Tihhonovi 03, või siis pead auto pulkadeks võtma, restaureerima, ja siis käiakse sul viimase mutri ja seibini see üle, et kas on ikka õiged tähed mutril peal ja ega ükski voolik b-osa pole jumala eest.

Mersul muidu OEM osade saadavus vist tunduvalt parem kui mõnelgi teisel margil, ja auto on ka kadestamisväärselt hästi säilinud minu arvates.

Väide ei vasta tõele. Musta numbrit ei ole loomulikult lihtne saada, kuid nii hull see olukord ka ei ole. Enne pulkadeks võtmist on mõistlik võtta ühendust musta numbri eksperdiga ning teha selgeks, kui põhjalikult ja mida on vaja teha. Iga omanik otsustab ise, kui põhjalikult ta teeb, kuid sellist nõuet, et ainult "briljantset" autot ei pea pulkadeks võtma, küll ei ole. 

Piltidelt nähtu ja auto remontimisel kasutatud võtted on valitud igati sobivana, et liikuda edasi musta numbri teel. On toimunud oluline arusaamade muutus säilinud värvkatte ning interjööriga sõidukite hindamisel. Originaalsena säilinud sõidukite puhul on kõrvalekalded "briljantsusest" lubatud eesmärgiga säilitada originaalsust. 

Mis puudutab B-varuosi, siis originaaliga ärvahetamiseni sarnane loetakse vanasõiduki mõistes originaaliks. Väiksemad kõrvalekalded märgitakse ära, kuid selleks, et auto oleks sõidukorras ja ohutu, ei pruugita isegi punkte korrigeerida. 

Seega soovitan konsulteerida lähedalasuvate ekspertidega - lähimatest soovitan Raivo Raju Maarjast ning Margus Siilbek´i Tartust. Kontakandmed Transpordiameti kodulehel

[zazik]

Tõenäoliselt arvele võetud 94 suvi-95, täpsemalt ilmselt Ida-Virumaal või kuskil sealkandis, kuulates inimeste mälestusi, kes väidetavalt oleks seda autot kuskil varem näinud.

Ida-Virumaa ja 1990-date keskpaik tundub väga loogiline. Umbes 1997. aastani (kindlasti mõni targem teab täpsustada) jagati numbrimärkide tähekombinatsioone vastavalt maakonnale. I-ga algavad kombinatsioonid olid Ida-Virumaa omad.

[Tuunikala]

Vahelduseks võib siis infot juurde jagada.

Hetkel on asjad edasi liikunud järgnevalt: plokk puuritud üle 1. remontmõõtu, väntvõll lihvitud 1. remontmõõtu. Kaas lihvitud, klappide juhtpuksid ja klapisääretihendid uued sees. Nukkvõlli saaks kasutada, aga ilmselt võtan teise mootori pealt või tellin uue, eks vaatan. Saaled kõik kohal, lisaks siis karburaatori vahetükk/tihend (MB-st tellitud), samuti tellisin ka uue õlivarda toru esindusest, kuna lihvimises öeldi et varda toru vaja maha lõigata, kuna kätte teda ei saa ning toru küljes ei mahu plokk pinki. Rahakotirauad lahti löödud, silm läks kergelt niiskeks hinda nähes, kuid teha pole midagi, tellitud sai. Mõni päev hiljem sain teada, et võtsid ainult jupi alt maha.

Uus toru jõudis aga kohale, sest tellimust tühistada ei saanud. Eks vaja nüüd plokist vana kätte saada ning uus külge lüüa.

Paraku aga on praegune olukord maailmas tekitanud huvitava olukorra. Mahle, Kolbenschmidti Nüreni ning teiste kolbe tootvate tehaste uksed on kinni. Esialgne tarne kolbidele oli aprilli lõpp, paar nädalat pärast tellimist oli juba maikuu lõpus tarne. Ilma kolbideta seda asja kokku panna ei saa kah.

Nüüd nad seisavad: plokk ja väntvõll õliga üle lastud, et rooste ei läheks, kaas ootamas oma aega, tihendikomplekt tolmu kogumas ning riiul, kuhu peale said ladustatud varuosad, ei naudi just raskust, mis tema õlule pandud. Lähipäevil plaan kõik asjad üle vaadata ning varuosade kogum liigutada töökojas kasutatava pinna pealt laoriiulite vahele.

Musta numbri mõte on veel püsima jäänud. Ise sealjuures mõtlen kas või seda, et kui saaks kätte komisjoni esialgse otsuse, mis on valesti, mis puudu ning mida vaja muuta. Ise leian vähemalt, et kui kellelgi on rohkem võimalusi, tahtmist ja aega, saab selle viia ka musta numbrini välja.

Endal jääb hetkeseisul enim puudu ajast selle juures, kuna pikalt küpsenud plaan avada Jõgeval autoremonditöökoda on jõudmas punkti, kus tööd on ees ning asjaajamine võtab juba täitsa palju aega. Kokku tahan ta panna ideaalselt siiski ning sõita tahaks ka. Aga kaugemale väga minna pole võimalik.

Positiivse/negatiivse poole pealt: kuna antud autoga tegeleda ei saa, olen tegelenud lollustega. Päästsin vanarauast kogemata lisaks ühe '98 aasta diisel Ford Escorti, millel peaks olema originaalne läbisõit 108000km, Eestis üks omanik, 1944 sündinud vanaproua ning igatepidi säilinud, mõttega üles teha. Paraku jäi see plaan tagaplaanile, kuna paar päeva hiljem soetasin hoopis 2003 aasta Ford Mondeo ST220-e, sedaankere ja sinise värviga, mis tundub Corrado seismise ajal huvitavama projektina. Ja noh, poleks sekkunud, oleks see auto lõpetanud lammutuses. Käesolevad siis numbrid 78 ja 79 mu omandis, mida ma saan lugeda selleks. Kel huvi, siis Escort on müüa, ei tahaks veel saata vanarauahundi hammaste vahele seda.

Eks muude tegevustena on veel nendele lisaks 12 vist läbi käinud, kuid need rohkem vanaraud, kui sõitvad autod paraku. Millest samas kahju, sest seal nimekirjas jälle omapäraseid masinaid, mida võiks omada. Enim mälestusi tõi Nissan Primera SRi, P10 platvormil. Aastal '98 istusin sellise auto 2-liitrise mudeli tagaistmel, kui väikevennal sai sünnitusmajas järgi käidud. Või B3 Passat, millesse sisse istudes ninasõõrmetesse tunginud lõhn ja võrkkestale kuvatud pilt salongist tuletas meelde meie vana pereautot, mis oli meil 98/99-2002, küll 2.0 DOHC mootoriga.

Kui leiaks kuskilt sarnased autod viisakas seisukorras ja ligilähedased nendele, mis mälestustes, siis peaks vist angaari muretsema endale. Sest paraku nendega nimekiri ei piirdu. (Oleksin nõus ostma tegelikult 1982 aasta E21-te, valget värvi, 1.5 mootori, katuseluugi ja sinise sisuga isendit, sellisest mälestused on sisse põlenud erinevaid mälupilte vahemikus '94-'97, ehk esimese kolme eluaasta jooksul. Paraku konkreetne auto lõpetas oma elutee paar aastat pärast müüki ümber puu, aga ehk leiab mõne veel.)

[valgeratsu]

Tõenäoliselt arvele võetud 94 suvi-95, täpsemalt ilmselt Ida-Virumaal või kuskil sealkandis, kuulates inimeste mälestusi, kes väidetavalt oleks seda autot kuskil varem näinud.

Ida-Virumaa ja 1990-date keskpaik tundub väga loogiline. Umbes 1997.  aastani (kindlasti mõni targem teab täpsustada) jagati numbrimärkide tähekombinatsioone vastavalt maakonnale. I-ga algavad kombinatsioonid olid Ida-Virumaa omad.

Ma tean siis nii palju, et esimene detsembril 1991 välja antud kombinatsioon oli AAB. Ei tea kohe, millistest tähedest vahele jäeti (päris kindel et Q ei antud) 
Oletan et erinevus oli iseenesest mõista esimene täht. IAC siis aga jaanuaril 1992 välja antud, IAD veebruaril jne.

[Tuunikala]

Peaks mainima, et viimasest postitusest on möödas omajagu aega, mistõttu mõtlesin, et on paras aeg mõneks uuenduseks.
Ei, W123 ei ole koos ning ei oma musta numbrit veel. Escort paraku lõpetas vanarauahundi hammaste vahel ning ST220 saab juba uut omanikku halliks ajada.
Vahepeal omatud autode arv on kasvanud üle 100, Fixus Jõgeva Autoteenindus kogub tuure. On tehtud ka otsuseid, mida normaalne inimene ei teeks. Ning alustakski nendest.
Mingi aeg tagasi, olles müünud maha ühe oma E53 X5-test, omasin raha mida oleks pidanud kasutama targasti. Coop-i aktsiad on tõusuteel, bitcoin kukkus vahepeal tänu Elon Muski tõdemusele: oleks saanud teha sellest rahast midagi suuremat. Aga see poleks sobilik sissekanne sellesse teemasse. Lisaks, toredam oleks ju midagi reaalset näha silme ees, mitte numbreid.
Aga, mõtlesin siiski hoida end tagasi. Midagi kasulikku saaks selle rahaga siiski teha, aga tööle sõitmiseks oli autot vaja.
Ning siis läksin ma vaatama 1000€-st W220 S320 Mercedest. Bensiinimootoriga, mitte diisliga...
Kahjuks/õnneks oli tegemist autoga, millelt poleks olnud isegi varuosi võtta. Ta oli.. Raibe. Pahtlist tiivakaared ning karpides augud, kuhu sai pea sisse pista, et hinnata kerekaitsevaha katvust küljekarbi sees.
Nii et: tegin targa otsuse ning jalutasin eemale. Täpsemalt kõrvale põllu peale, kust ostsin 2x sama summa eest endale hoopis 1996 aasta Jaguar XJ6-e, mis oli seisnud 2 aastat sama koha peal, Honda Prelude, PT Cruiseri ja nõgeste vahel..
Nagu mainitud, ma pole inimene, kes teeb finantsiliselt mõistlikke otsuseid.
Ning et panna kirss tordile, siis ostsin veel lisa 1000€ eest sellele autole doonori, mis oli seisnud vähemalt 7 aastat, pooleldi lammutatud salongi ning pahtlikihiga, mida isegi leedukad ei söanda plekile kanda.. Õnneks tegid poolakad seda nende eest.
Et poleks ainult jutt, siis viskaks esialgu pildi kõrvalloo peategelasest:

Tegemist siis '96 aasta Jaguar Sovereign (XJ6) mudeliga, täpsemalt siis X300 mudelipõlvkond. 3.2 R6, mis tootis kunagi 150-midagi kilovatti.
Ning ma poleks teda ausalt öeldes ilmselt ka ostnud. Aga esimene pilk autole pani tagasi vaatama. Vaatasin juba paar korda, kui küsisin omaniku käest, mis selle lugu on. Ning nagu paljud teised autod seal heinamaal: ei leidnud enam kasutust, kuid on väidetavalt liigutatud vahetevahel. Olles pessimistlik veidi selle loo osas, küsisin luba täkku peale panna, et proovida. Omanik lubas, panin täku peale ning auto käivitus koheselt. Mitte ainult, ta sõitis välja oma asemelt killustiku peale. Ükski pidur polnud peal, miski ei kisanud. Ainult kahtlane ketiliini hääl teatud pöördel. Kõik elekter töötas, ükski üleliigne tuli ei põlenud. Tavaliselt öeldakse: "Kui Lucas tuli, siis elekter läks". Siin seda ei olnud.
Järgmise päeva hilisõhtul sõitis auto treileri peale omal algatusel, ülejärgmisel päeval sõitis treileri pealt maha ning ülevaatusele. Ning nimekiri pole üldse pikk! Ning ilmselt oleks tal ülevaatus juba peal ka, kuid sellest hiljem.
Siin ka kiire pilt doonorist:

Sama aasta, sama mootor, veidi teine värv. Seisnud vähemalt seitse aastat teadmata elektriprobleemi pärast, kaotanud osa juppe ning suures plaanis räbal. Aga siin on iluliiste ning vidinaid, mis teisel on ära. Ning lisaks ka üks päris suur vidin, milleni jõuame koheselt.
Igatahes, kes pole sõitnud XJ6-ga, siis soovitan. Ta on küll väike salongi poolest, kuid äärmiselt mugav ja stabiilne auto. Mootor on laisk, kuid suures plaanis töökindel ning küllaltki mõnusa väändega. Kast on küll iganenud, kuid toimib ideaalselt. Tunnistan ausalt, 100km/h kruusateel sõites avastad ühel hetkel ainult selle, et teeots, kust pidid alla keerama, on u. kilomeeter tagasi tuldud teed.
Ning pean tõdema, see oli tõeliselt nauditav kogemus. Kuniks, ühel hetkel otsustas üks kõige töökindlamatest Jaguari mootoritest teha nii:

Õnneks doonori oma nii pole teinud, ning läheb nüüd esimesel võimalusel vahele. Vähemalt on senikaua ilus vaadata, kuidas nad kõrvuti seisavad:

Aga, kui see nüüd kõrvale jätta, siis tuleme tagasi teema peategelase juurde.
Igatahes, suvi möödus siiamaani selliselt: otsisin kolbe, ei leidnud. Tegin iga mingi aja tagant uue tellimuse, mis siis tühistati. Siis mõtlesin: kui telliks õige hülsid ja kolvid orig. mõõdus. See võiks ju toimida.
Noh, Mahle otsustas ka sellele tellimusele vee peale tõmmata. Aga näpud sügelevad, midagi peaks ju tegema.
Siis tegin järjekordse targa otsuse ning ostsin doonori:





Tegemist siis 1982 aasta 2.3 diisliga. Ehk täiesti vale mootoriga masin. Lisaks veel täiesti mäda. Vana omanik tahtis ära keevitada ning tagasi teele aidata. Kui tal isa tagumise otsa üles tõstis, jõuti selgusele, et esimene kõva koht on ehk C-piilari alumine ots. Ning nii ta jõudis FB Marketplace-i.
Ja sealt leidsin ta mina. Sõitsime kohale, vaatasin üle ja ostsin ära.
Kuna musta numbri mõte pole veel kadunud, siis sellelt saan ma neid asju, mis muidu maksaksid totrat raha.
Stanged on sirged ja elus. Liistud on elus (mul mõned täksidega), armatuur on peaaegu terve (üks väga väike mõra ning kahjustus), sisu on sama värvi ja materjaliga: kõik mida vaja, on sellel olemas. Lisaks muidugi vajadusel erinevad poldid, mutrid jms.
Üllatavalt on sellel autol alles veel originaalklaasid kõik, kaasa arvatud ka esiklaas. Paraku on nad küll sinise tooniga, mis minul lisavarustusena puudub. Ning esiklaas hakkab vaikselt servadest piimjaks minema. Ei tea, mida komisjon arvaks sellest, kui need klaasid ette jõuavad.
Ilmselt kõige tähtsama uudisena siia lõppu: kolvid on tulemas järgmise nädala keskel. Kuskilt laost Saksamaal leiti 4 tükki, uued ja 1. remontmõõdus. Ehk on lootust veel enne augusti lõppu see peategelane sõitma saada. Ning üks kassidest ka veel, muidugi.
Kiitke-laitke, ärge ainult pika monoloogi eest maha lööge.

[The Lawbreaker]

Hea lugemine.

[TeeTL]

Kas jaagu "kahtlane ketiliini hääl" oli kohene tähelepanek või tagantjärele tarkus?
Kui miskit imelikku kosta oli, siis ilmselt oli nukaratas juba irdumas ja kõver?

[Peeter2]

Kuidas nende jaaguaride kered on, need ju tavaliselt üsna altid roostele?

[Tuunikala]

Põhimõtteliselt:
Ketiliini hääl oli kosta, kuid viitas loobuvale ketipingutile. Vahetasin tolle ära ning hääl kadus, ning pill käis kui siidi. Kuid järgmine käivitus käis kõlks ja kõik. Aga pole esimene kord, kui selline asi juhtub.
Rooste koha pealt: ma ei kurda. Jah, roostet esineb, kuid mitte midagi sellist, mille pärast muretsema peaks. Neil on omad kohad, kuid mitte midagi sellist, mis heidutaks. Sisemised karbid laias laastus, kuid on tehtavad.
Aga, mis postitus see oleks ilma uuenduseta.

Selline seis oli mul teisipäeva hommikul.

Ning selline seis oli teisipäeva õhtul. Kolvid, olgugi et polnud kohal puurimise ajal, sobisid ideaalselt.

Kolmapäeva hommikul oli mul seis selline. Kaas peal, uued tihendid ja poldid.

Ning kuna lõpp polnud kaugel, sai auto sisse lükatud ning valmistatud ette operatsiooniks.

Ning siin on ladu. MB mootor oli uuema mudeli pealt, mistõttu seda ei saanud kasutada muuks, kui puuduolevate poltide-seibide asenduseks. Ning Jaguari mootor ootab, millal uues elukohas saaks põksuma hakata.
Lisaks sellele majandamisele otsustas üks mu üheksast autost, et vajab käigukasti remonti.

Kuna see tähendas omakorda tõsiasja, et mul enam polnud sõidukit, kuna naine võttis ära viimase, mis sõidab, siis pidi asja kiirelt käiku lükkama. Veidi masendav mõelda ka, et 9-st autost, mis hetkel autopargis, sõidab ainult üks. Ning too ka poolenisti vigane.
Täna hommikul oli olukord järgnev:

Ning kuskil kella seitsme paiku oli hetk selline:


Ilmselgelt see tähendab ainult seda, et esimene käivitus polnud väga kaugel.
Esimese asjana sai muidugi käiatud tühja, et saaks õli igale poole liikuma. Avastatud sai seda, et õlikork ja filtrikorpus olid kinni keeramata. Need tehtud, sai jagajat kahe hamba jagu edasi liigutatud ning võtit antud. Ning poleks uskunud seda, aga pool pööret hiljem mootor käis. Ühtlaselt ja vaikselt, kui puuduolev summuti välja arvata.
Kuskil tunnike hiljem, vahetades naelrehvid suverehvide vastu, nööpides kokku viimaseid puudujääke, sõitis auto omal jalal välja töökojast. Märtsist alates seisnud, kuid käis.
Kindlustus tehtud ning GPS paigaldatud, sai esimene sõit ette võetud:

Ning 26 km läbitud.

Ning viimane meeleolupilt ka

Imelik mõelda. Ta käib ja sõidab. Ei kolise ega nagise. Kõrvalised hääled puuduvad. Käib kui siidi.
Nüüd polegi muud, kui teha sillastend, vahetada ära mõned liistud ning iluvidinad ning kõrvale panna kõik vajalik doonorist, et sellest viimane välja välja võtta.
Kellel huvi, võib muidugi avaldada ka ostusoovi. Kõiki autosid koguda ei suuda niikuinii, pean tõdema. Ning igapäevaselt ringi väisata selle autoga pole just mõistlik. Olgugi, et mugavuse poole pealt on raske leida vastast.

[DevilDeVille]

Mis sa kostad või kus sa pistad aga äraütlemataselt sümpaatiline tervik. Mingi sama puhveti V8 tomatiga aistevahele ja peaks sõidurõõmu jaguma maailmalõpuni.

[miniest]

Väge lahe pill, neid musta numbriga MB-sid w123 sedaane on  2 tükki olemas.(korraliku w123 kerega universaali  pole juba oma 6-7 aastat näinud) Sellel pillile vast seda taga ajama ei pea las jääda algne number külge, see siiski osa meie auto ajaloost. Läänest vöi mujalt tootud W123-st musta numbri kanditaat teha oleks vast möistlikum, et vältida selliseid numbreid nii vana auto küljes. (Euro logodega auto numbrid ennem 1990 toodetud autodel, näevad välja nagu hobuse sadul, sea seljas.)

Minu silmis on need kasslased sobilik vaid kasutada tagavara osadena. Öige Jaguar on ikka, sisu poolest selline.

[v6sa]

Mis sa kostad või kus sa pistad aga äraütlemataselt sümpaatiline tervik. Mingi sama puhveti V8 tomatiga aistevahele ja peaks sõidurõõmu jaguma maailmalõpuni.

Warum?

Raske V8 teeb sedaani tülikalt esikaaluliseks. Ning tagarehvide pidamist enam ei ole. Kui sinna just mingeid arutuid rulle ei topi.

Need asjad on meeldivalt tasakaalus sellisena.

Ma olen ametlikult kade