[Tuunikala]

Peaks mainima, et viimasest postitusest on möödas omajagu aega, mistõttu mõtlesin, et on paras aeg mõneks uuenduseks.
Ei, W123 ei ole koos ning ei oma musta numbrit veel. Escort paraku lõpetas vanarauahundi hammaste vahel ning ST220 saab juba uut omanikku halliks ajada.
Vahepeal omatud autode arv on kasvanud üle 100, Fixus Jõgeva Autoteenindus kogub tuure. On tehtud ka otsuseid, mida normaalne inimene ei teeks. Ning alustakski nendest.
Mingi aeg tagasi, olles müünud maha ühe oma E53 X5-test, omasin raha mida oleks pidanud kasutama targasti. Coop-i aktsiad on tõusuteel, bitcoin kukkus vahepeal tänu Elon Muski tõdemusele: oleks saanud teha sellest rahast midagi suuremat. Aga see poleks sobilik sissekanne sellesse teemasse. Lisaks, toredam oleks ju midagi reaalset näha silme ees, mitte numbreid.
Aga, mõtlesin siiski hoida end tagasi. Midagi kasulikku saaks selle rahaga siiski teha, aga tööle sõitmiseks oli autot vaja.
Ning siis läksin ma vaatama 1000€-st W220 S320 Mercedest. Bensiinimootoriga, mitte diisliga...
Kahjuks/õnneks oli tegemist autoga, millelt poleks olnud isegi varuosi võtta. Ta oli.. Raibe. Pahtlist tiivakaared ning karpides augud, kuhu sai pea sisse pista, et hinnata kerekaitsevaha katvust küljekarbi sees.
Nii et: tegin targa otsuse ning jalutasin eemale. Täpsemalt kõrvale põllu peale, kust ostsin 2x sama summa eest endale hoopis 1996 aasta Jaguar XJ6-e, mis oli seisnud 2 aastat sama koha peal, Honda Prelude, PT Cruiseri ja nõgeste vahel..
Nagu mainitud, ma pole inimene, kes teeb finantsiliselt mõistlikke otsuseid.
Ning et panna kirss tordile, siis ostsin veel lisa 1000€ eest sellele autole doonori, mis oli seisnud vähemalt 7 aastat, pooleldi lammutatud salongi ning pahtlikihiga, mida isegi leedukad ei söanda plekile kanda.. Õnneks tegid poolakad seda nende eest.
Et poleks ainult jutt, siis viskaks esialgu pildi kõrvalloo peategelasest:

Tegemist siis '96 aasta Jaguar Sovereign (XJ6) mudeliga, täpsemalt siis X300 mudelipõlvkond. 3.2 R6, mis tootis kunagi 150-midagi kilovatti.
Ning ma poleks teda ausalt öeldes ilmselt ka ostnud. Aga esimene pilk autole pani tagasi vaatama. Vaatasin juba paar korda, kui küsisin omaniku käest, mis selle lugu on. Ning nagu paljud teised autod seal heinamaal: ei leidnud enam kasutust, kuid on väidetavalt liigutatud vahetevahel. Olles pessimistlik veidi selle loo osas, küsisin luba täkku peale panna, et proovida. Omanik lubas, panin täku peale ning auto käivitus koheselt. Mitte ainult, ta sõitis välja oma asemelt killustiku peale. Ükski pidur polnud peal, miski ei kisanud. Ainult kahtlane ketiliini hääl teatud pöördel. Kõik elekter töötas, ükski üleliigne tuli ei põlenud. Tavaliselt öeldakse: "Kui Lucas tuli, siis elekter läks". Siin seda ei olnud.
Järgmise päeva hilisõhtul sõitis auto treileri peale omal algatusel, ülejärgmisel päeval sõitis treileri pealt maha ning ülevaatusele. Ning nimekiri pole üldse pikk! Ning ilmselt oleks tal ülevaatus juba peal ka, kuid sellest hiljem.
Siin ka kiire pilt doonorist:

Sama aasta, sama mootor, veidi teine värv. Seisnud vähemalt seitse aastat teadmata elektriprobleemi pärast, kaotanud osa juppe ning suures plaanis räbal. Aga siin on iluliiste ning vidinaid, mis teisel on ära. Ning lisaks ka üks päris suur vidin, milleni jõuame koheselt.
Igatahes, kes pole sõitnud XJ6-ga, siis soovitan. Ta on küll väike salongi poolest, kuid äärmiselt mugav ja stabiilne auto. Mootor on laisk, kuid suures plaanis töökindel ning küllaltki mõnusa väändega. Kast on küll iganenud, kuid toimib ideaalselt. Tunnistan ausalt, 100km/h kruusateel sõites avastad ühel hetkel ainult selle, et teeots, kust pidid alla keerama, on u. kilomeeter tagasi tuldud teed.
Ning pean tõdema, see oli tõeliselt nauditav kogemus. Kuniks, ühel hetkel otsustas üks kõige töökindlamatest Jaguari mootoritest teha nii:

Õnneks doonori oma nii pole teinud, ning läheb nüüd esimesel võimalusel vahele. Vähemalt on senikaua ilus vaadata, kuidas nad kõrvuti seisavad:

Aga, kui see nüüd kõrvale jätta, siis tuleme tagasi teema peategelase juurde.
Igatahes, suvi möödus siiamaani selliselt: otsisin kolbe, ei leidnud. Tegin iga mingi aja tagant uue tellimuse, mis siis tühistati. Siis mõtlesin: kui telliks õige hülsid ja kolvid orig. mõõdus. See võiks ju toimida.
Noh, Mahle otsustas ka sellele tellimusele vee peale tõmmata. Aga näpud sügelevad, midagi peaks ju tegema.
Siis tegin järjekordse targa otsuse ning ostsin doonori:





Tegemist siis 1982 aasta 2.3 diisliga. Ehk täiesti vale mootoriga masin. Lisaks veel täiesti mäda. Vana omanik tahtis ära keevitada ning tagasi teele aidata. Kui tal isa tagumise otsa üles tõstis, jõuti selgusele, et esimene kõva koht on ehk C-piilari alumine ots. Ning nii ta jõudis FB Marketplace-i.
Ja sealt leidsin ta mina. Sõitsime kohale, vaatasin üle ja ostsin ära.
Kuna musta numbri mõte pole veel kadunud, siis sellelt saan ma neid asju, mis muidu maksaksid totrat raha.
Stanged on sirged ja elus. Liistud on elus (mul mõned täksidega), armatuur on peaaegu terve (üks väga väike mõra ning kahjustus), sisu on sama värvi ja materjaliga: kõik mida vaja, on sellel olemas. Lisaks muidugi vajadusel erinevad poldid, mutrid jms.
Üllatavalt on sellel autol alles veel originaalklaasid kõik, kaasa arvatud ka esiklaas. Paraku on nad küll sinise tooniga, mis minul lisavarustusena puudub. Ning esiklaas hakkab vaikselt servadest piimjaks minema. Ei tea, mida komisjon arvaks sellest, kui need klaasid ette jõuavad.
Ilmselt kõige tähtsama uudisena siia lõppu: kolvid on tulemas järgmise nädala keskel. Kuskilt laost Saksamaal leiti 4 tükki, uued ja 1. remontmõõdus. Ehk on lootust veel enne augusti lõppu see peategelane sõitma saada. Ning üks kassidest ka veel, muidugi.
Kiitke-laitke, ärge ainult pika monoloogi eest maha lööge.