Wandereri No 1 A remont.
#1

Kunagi ammu ta omale hankisin, teadmata freespinkidest muud kui nende hinnalisust ja vajadust selle järele.
Sai teisega kümmekond aastat toimetatud ja ega muid muresid polnudki kui enne tööd lasta õli emulsiooniruumist välja ja valada kasti tagasi.
Vahel see ka ununes, mis seal salata ja siis tuletasid hääled seda meelde et vala ikka sisse peremees!
Polnud ka kolhoosikord suutnud teda õli pidama sundida sest ilmselt vene süsteemi korraldused Saksa pingile ei kehtinud.
Tekkis aga tema järgi jälle vajadus sest tegu väga jäiga pingiga oma suuruse kohta ja tahaks sinna teha erilise pea kiilusoonte ja sisenuutide tegemiseks.

Pingi remont käimas ja ütleme, et Saksa ordnung on ikka nähtav.
Ei ole nagu vene pingil kus hammasrattad hambuvad kuis juhtub.
Siin on kõik millimeetri pealt sobitatud ja ainuke probleem ongi minevikus tehtud remont "kodumaiste"võtetega.
Kui ikka mingi asi ei hambu või kokku ei sobi, on see koht kellegi ema ja suure vasara abil ära remonditud.
Kuhugi on ära kadunud spindlivõlli pidur ja milline see olla võis võib vaid aimata sest tegu on rohkemast kui kahest jupist koosneva sõlmega.
Suur probleem ongi selle õlipidavaks saamine sest sel ajal sk-tihendeid ei tuntud ja mingi pidavus on saavutatud õli sattumise vähendamisega kriitilistele kohtadele.
Näiteks spindli laagrite õlitus käib ülevalt õlikannuga ja jääk jookseb lihtsalt välja.
   
See pole praegusel ajal kindlasti vajalik ja selleks sai spindli ots omale tihendipinna.
   
Siis mureks oli, et spindli esimeste laagrite reguleering ei püsinud sest mutter tuli lahti , aga miks ta tuli seda ei saanudki aru.
Oli ta ennegi tulnud ja selle vastu oli saksa täpsusega lahendusele tehtud lisaks ka veel läbilõige ja poldiga pingutus.
Seda aga ei jõudnud piisavalt kõvasti keerata sest mutter väga jäik ja sai auk puuritud et elastsemaks muutuks.
   
On ikka isu olnud seda sektorit sinna sisse viilida, aga sel ajal oli käsitöö odav.
Spindlivõll ise on väga hea materjal töödelda ja samas kõva ka ning kuna neljal laagril on ka nii jäik, et kuubikut 6mm laastuga võttes jäi teravate plaatidega pind ilma freesi jälgedeta.
Ettenihkekast aga on nagu käokell ja on loodud samas vaimus kui uuemate audide ketiajam.
   
Täna rohkem ei jõua, kuid varsti jälle.
Vasta
#2

Käisin mõtteid kogumas kuidas tihendada sidurivõll, mis pinki sisse tuleb ja see on paras pähkel sest võlli ots läheb mootoriruumi, kus peaks olema õlivaba ruum, mida ta hetkel kindlasti ei ole ja tihendit sinna ka ei pane ilma pinki teise pingiga töötlemata.
Originaalis on seal vedruga pingestatud koonusega seib, mis peaks teoorias lekkimise vähendamisega hakkama saama, kuid on juba kulunud koos pesaga ja sinna ei mahu ka midagi muud ära.
   
Muidugi lisaks kõigele ei tea ka kuhuni seal õlitase olemagi peab sest selle kontrollimiseks on pandud läbipaistev plastiktoru, mis kindlasti originaal pole.
Ilmselt peaks õli ulatuma sinna laagripessa sisse et tagumine laager ka õli saaks ja seega muud ei oskagi teha kui panna tagumine laager kinnine ja loota, et on abiks.
Siis teine õlitusprobleem on spindli esimese laagriga, kuhuni õli kuidagi ei jõua.
   
Jõuab ta pildil näidatud kohta õlitoosist, kuhu peaks ta jõudma õlikannust läbi torukese enne töö algust aga vedelikud ülesmäge ei jookse ja laagri sisemine rant jääb täpselt ette, olles 4mm kõrgem kui laagrite vahelise ruumi põhi.
Võibolla on seal olnud veel mingi vigur, mida pidi õli voolab aga praegu seal midagi pole ja inimesed kes teavad pole enam elavate kirjas.
Hetkel olid laagrid lihtsalt solidooli täis topitud mis oli ära kivistunud ja võibolla peakski sinna vaid plastne määre käima?
Ülevalt peaks siis sellise viguri kaudu õli laagriteni jõudma
   
Paiskõlitusele väga loota ei saa, kuna alla õlini on üle poole meetri.
Mõtlesin juba väikse kolbpumba peale et ei peaks kannuga majandama, ehk ülemise kaane külge näiteks pikk vasktoru alla õlini välja ja alla kuuliga klapp.
3mm vedrutraadi külge siis kolb kus on kuulklapp ja seda liigutades jookseb õli üle toruotsa üles õlitoosi, ehk nagu kaevu käsipump, mille kolb on vees ja seega ei pea väga tihe olema et toimida.
Veel saaks muidugi panna välise elektrilise õlipumba, mis võtab paagist õli ja kasti põhjast jookseb paaki tagasi läbi tühjenduskorgi.
See oleks kõige parem lahendus ilmselt sest saaks viia toruotsa iga õli vajava asjani ning sidurid lahutaks täielikult kui pole enam õli sees.
Leiaks kuskilt sellise pumba, kus ühes mootori otsas emulsiooni ja teises õlipump läheks kohe käiku, kuid sellist vist pole veel olemas...
Suur mõistatus on veel spindli pidur, mis on sotsialismi viljastavates tingimustes kaotsi läinud.
Teeks teise järgi aga oleks no mõni kirjelduski milline ta oli...
   
Kuidagi ta selle suure mutri ja laagri vahelisel pinnal peab olema ja ilmselt peab ta vastu mutri otspinda toimima.
Igatahes sidurihooval on lisahoob, mis peaks midagi tegema, kuid mida...
Pikemas perspektiivis oleks ilmselt kavalam panna eraldi 7 kw elektrimootor otse seda võlli vedama mis spindlivõlliga hambub ja nii jääks 2 käiku järgi 6 asemel, kuid sagedusmuunduriga ei jõuaks see mootor ilmselt aeglasemaid kiirusi katta mis tabelis.
   
Vasta
#3

Remont käib ja õlituse küsimused spindli juures otsustatud.
Esiotsa sai tehtud vall ette, et õli kohe plehku ei paneks vaid ka esimest laagrit külastaks ja üllatavalt isegi toimib.
Jookseb üle esimese laagri serva tihendi taha ja siis üle barjääri tagumisest laagrist minema.
   
Tagumisele laagrile sai aga tehtud soon, kust keerme vahele sattunud õli saab käigukasti joosta ja nüüd ei pressi ta keerme vahelt välja vähemalt nagu ennem.
   
Piisavalt kaua vaeva näha, siis ma saan ta ka õli pidama nagu treipingi sain kõiki sõlmi täiustades ja tihendades, ning ilmselt on mul ainus treipink 1A62 mis on aasta aega pealt puhas ja ka supordipõlles pole lekkeid ning kuhugi vaja õli lisada mujale kui juhtpindadele.
Sidurivõlli koostamine aga on paras peavalu sest kõik detailid on suuremat või vähemat vasarat saanud ja ilmselt ka kellegi ema mainitud.
Tegelikult on sel pingil kõik jupid käsitsi omavahel sobitatud ja selleks asjadele numbrid peale löödud et asjad ka liiguks.
   
Selle võlli peale lähevad näiteks 2 hammasrattaplokki ja liikuma jäävad nad ainult ühes asendis.
Seda teadmist on aga eiratud ja nii on usinad käekesed käia ja viiliga nuute seni töödelnud kui nad suvalises asendis sobivad...
Ilma viilimata liidetes on liikuvad hammasrattad võllil umbes 2-3 sajandiku lõtkuga ja käik sees spindlit keerates ikka üle 1 kraadi lõtku pole.
Peale sk-tihendite ei tuntud sel ajal kui see pink tehti ka stopperseibe ja seega kui kuhugi on vaja aste tekitada laagri ette on seal rõngas, mida hoiab kohal läbi detaili ja rõnga puuritud avasse löödud tiftid.
Kokku sobivad nad nagu ikka märkide järgi, mis on kohati kaduma läinud vasaraga mõjutamise käigus ja koostamine on aeganõudev kui peab viilima 3mm tifte, mis peavad avasse sobiva istuga minema, kuid lukksepatöö võtted tulevad meelde küll.
Sidurid ka hästi ei lahutanud ja ei saanudki sest siduri käpad on ka numbritega ja kokku pandud täiesti suvaliselt.
   
Paraku on keegi viilinud neid asju ja enam numbrite järgi asjad kokku ei sobigi...
Sai neid uuesti sobitatud ja viilitud ning saivad nad sobima küll.
Näis, kas 2 kinnist laagrit saavad niipalju tihedad et õli ei jookse elektrimootori elukohta.
Õlitaset muidugi ei tea, kuid teoorias peaks see olema sidurivõlli laagriteni et nood õli saaks ja sidurid õli kasti ülespoole ja ettenihete kasti viskaks, mis on kõik pukside peal sest siis ei osatud veel väikseid laagreid massiliselt toota ja kõik laagrid mis originaalid on jäänud on pingi numbriga ja igale poole ei sobigi ükski poe laager vaid vajab kerget kohandamist.
Näiteks see katkise separaatoriga laager on pingi numbriga ja 0,2mm peenem pealt.
Õnneks seest sobis ja paksus pole kriitiline ning treipink aitas.
Otsakaane peab vist uue tegema sest see on nii kõveraks taotud et ei oskagi teist enam parandada.
   
Ega ta tõesti hästi välja ei tule, mis seal salata kui lukustustift, mis läheb siduri laagri taga oleva seibi sisse välja võtmata jätta.
See lõigatakse läbi ja üks hammasratas läheb pooleks sest plokkhammasrattaid siis teha ei osatud ja need käivad kokku üksikutest hammasratastest, mis on viili ja kannatlikkusega omavahel sobitatud.
Paraku see tifti läbilõikamine mõjub täpsetele asjadele halvasti...
   
Miks see kaas aga väljastpoolt on selliseks pekstud ei oska arvata, kuna tift on juba läbi lõigatud ju...
Ilmselt on püütud tihendit õhemaks saada, kuna väline kaas jäi selle peale õhku.
Igav ei hakka igatahes niipea...
Vasta
#4

Spindel sees ja ei olnudki vaja suurt vasarat vaid piisas plastikust et täpsed asjad kokku panna.
Korra tundus, et on vaja suuremat vasarat aga põhjuseks oli laagri jäämine võlli astme taha.
Kolhoosikord on muidugi võlli ja hammakaid usinalt hävitanud sest hammakas läheb kasti ja spindlivõlli on väga raske kiilusoonega kokku panna.
Niimoodi ongi vasaraga üritatud uut kiilusoont sisse lüüa, kuid peale esimest sentimeetrit on aru saadud, et võimatu ülesanne on.
Tegelikult käib ülevalt hammasratta sisse pulk, mis fikseerib kiilusoone asendi ja spindli otsal on täpp, mis läheb laagripesa märgiga kokku ja paigaldub ilma vägivallata...    
Siin peaks olema spindli pidur ja mingi asi poltidega võlli küljes, kuid ära on ta kadunud ja milline ta on olnud võib vaid aimata.
Järgi tegema teda ei hakka ilma kui pole kasvõi piltigi näinud sest kuskil peab olema vedru mis ta peale tõmbab aga kus ja milline ei kujuta ettegi.
Siis tagumise kordisti karbiga tuleb madinat sest selle õlipidavaks saamine on suurem ettevõtmine.
Nimelt on ta alt ja ülevalt lahti miskipärast...
   
   
See on üks suuremaid möödalaskmisi selle pingi juures sest oleks selle kaane suurema teinud alt ja ülevalt oleks kõik kinnine olnud ja õlis töötanud.
Nüüd mõttepaus, kas keevitada kaanele need kohad juurde, teha vaheleht mis avad katab ja kinnitada paari kruviga korpuse külge või mätsida lihtsalt hermeetikuga kinni ja loota, et sai tihe.
Viimane variant ka töötaks, kuid on raske teostada, kuna laagrikaane kruvid on ka just kaane liitepinna alla sattunud.
   
Veel sai mõned tollmõõdus keermed taastatud meetermõõdu peale mis lahti olnud ja ära kulunud.
Näiteks sidurihoova poldi ava, mida loksutatakse iga lülitus loksus väga uhkelt ja ava sai omale keerme m16 ja sisse hülsi üleminekuga m12 peale.
Pealt keere nagu ikka teraga, 5 sajandikku plussis ja liimiga jõuga sisse ning igavene.
Keermetera teritust on harjutatud ning enam karvane keere ei tule ning ist saab ka paras kui alati sama keermepuuriga keermestada.
   
Laagrikaane teen ka uue ja selleks püüan leida kas malmtooriku mis 170mm välja annab või läheb rauast.
Messingit tänapäeval kasutada oleks vähe liiast sellise mõttetu koha peal...
Täpsust on selle kaane juures vaja sest kordisti telg läheb selle kaane auku, kuid loomulikult pole kaanel ja kestal märke kokku pandud et telg vabalt läheks vaid vasarat antud ja auk suuremaks lõigatud.

Võitlus jätkub...
Vasta
#5

(31-12-2020, 01:17 AM)2715 Kirjutas:  Spindel sees ja ei olnudki vaja suurt vasarat vaid piisas plastikust et täpsed asjad kokku panna.
Korra tundus, et on vaja suuremat vasarat aga põhjuseks oli laagri jäämine võlli astme taha.
Kolhoosikord on muidugi võlli ja hammakaid usinalt hävitanud sest hammakas läheb kasti ja spindlivõlli on väga raske kiilusoonega kokku panna.
Niimoodi ongi vasaraga üritatud uut kiilusoont sisse lüüa, kuid peale esimest sentimeetrit on aru saadud, et võimatu ülesanne on.
Tegelikult käib ülevalt hammasratta sisse pulk, mis fikseerib kiilusoone asendi ja spindli otsal on täpp, mis läheb laagripesa märgiga kokku ja paigaldub ilma vägivallata...
Siin peaks olema spindli pidur ja mingi asi poltidega võlli küljes, kuid ära on ta kadunud ja milline ta on olnud võib vaid aimata.
Järgi tegema teda ei hakka ilma kui pole kasvõi piltigi näinud sest kuskil peab olema vedru mis ta peale tõmbab aga kus ja milline ei kujuta ettegi.
Siis tagumise kordisti karbiga tuleb madinat sest selle õlipidavaks saamine on suurem ettevõtmine.
Nimelt on ta alt ja ülevalt lahti miskipärast...


See on üks suuremaid möödalaskmisi selle pingi juures sest oleks selle kaane suurema teinud alt ja ülevalt oleks kõik kinnine olnud ja õlis töötanud.
Nüüd mõttepaus, kas keevitada kaanele need kohad juurde, teha vaheleht mis avad katab ja kinnitada paari kruviga korpuse külge või mätsida lihtsalt hermeetikuga kinni ja loota, et sai tihe.
Viimane variant ka töötaks, kuid on raske teostada, kuna laagrikaane kruvid on ka just kaane liitepinna alla sattunud.

Veel sai mõned tollmõõdus keermed taastatud meetermõõdu peale mis lahti olnud ja ära kulunud.
Näiteks sidurihoova poldi ava, mida loksutatakse iga lülitus loksus väga uhkelt ja ava sai omale keerme m16 ja sisse hülsi üleminekuga m12 peale.
Pealt keere nagu ikka teraga, 5 sajandikku plussis ja liimiga jõuga sisse ning igavene.
Keermetera teritust on harjutatud ning enam karvane keere ei tule ning ist saab ka paras kui alati sama keermepuuriga keermestada.

Laagrikaane teen ka uue ja selleks püüan leida kas malmtooriku mis 170mm välja annab või läheb rauast.
Messingit tänapäeval kasutada oleks vähe liiast sellise mõttetu koha peal...
Täpsust on selle kaane juures vaja sest kordisti telg läheb selle kaane auku, kuid loomulikult pole kaanel ja kestal märke kokku pandud et telg vabalt läheks vaid vasarat antud ja auk suuremaks lõigatud.

Võitlus jätkub...
Miks peab keermetera teritama,need ajad möödas.Teritamise ajal tuleb keeret lõigata.Aga jõudu edaspidiseks.ning head aasta lõppu.
Vasta
#6

(31-12-2020, 08:16 AM)_rein_ Kirjutas:  Miks peab keermetera teritama,need ajad möödas.Teritamise ajal tuleb keeret lõigata.Aga jõudu edaspidiseks.ning head aasta lõppu.

See on tegelikult väga hea küsimus miks peab ja vastus oleks, et pole sellist udupeent tera ja plaate millega keeret lõigata...
Kindlasti tuleks see soetada, kuid valik on nii suur et silme eest võtab kirjuks ja ei valda ka neid välismaa teraplaatide tähistusi nii vabalt et õigeid asju õieti kasutada.

Muidu aga oli aastavahetusel rahulik hetk ja sai otsakaas ära tehtud.
   
Olid ikkagi pühad ja alla 200mm toorikut ei õnnestunud hankida ning järgi jäi sellest 170mm ja 3 ämbrit laastu.
Tegin kohe ka tehnoloogilised keermestatud avad, millest kaant maha tõmmata et ei peaks vasaraga lammutama hakkama.
Laagrile sai jäetud 2 sajandikku rohkem istu, et ta kindlasti kaane sees püsiks, kuna kaas on pehme ja ava kuluks kiirelt ära.
   
Pildil on ka kõik löögiriistad, mida on vaja läinud kui asi õieti koostada ja üht spetsiifilist torni, mis sai tehtud auto stabikavardast et ei peaks karastama hakkama ja pind sile tuleks.
Selle torni otstarve aga on lüüa kärn läbi kordisti kaane omatehtud kaanele et teljed ühtiksid.
Selleks on torn treitud 3 sajandikku alla mõõdu, et ta avas lõtkuta libiseks.
   
Siit avast peab telg minema kaane sisse, milleks seda tsentrit vaja ongi sinna.
   
Siis sama tsentsiga millega löödud sai kaas freespinki ja korralikult tsentreeritud, et ei tuleks koostamisel auku suuremaks taguda nagu vanal kaanel.
   
Pärast puuriga ava ette ja lendteraga mõõtu, jättes 1 sajandiku istu.
   
Ning ongi kaanel teljeava sees ning telg sobiva istuga paigas.
   
Nüüd veel sinna kaanele sissepoole õlitasku freesida, kust läheb kanal kordisti ruumi, et seal oleks õlitase kõrgem kui käigukastis ja hammasratas õlini ulatuks.
See aga tulevikus, kui jälle vaba hetk tekib.

Kes aga selle jama ära lugesid ja pilte vaatasid, neile head uut aastat!
Vasta
#7

Nauditav lugemine. Kiiduwäärne ettevõmine.

Nokiks selle kallal, et ist võib olla nii lõtk kui pingWink Ehk mida see "...kaks sajandikku rohkem istu." tegelikult tähendab?
Vasta
#8

(02-01-2021, 00:13 AM)v6sa Kirjutas:  Nokiks selle kallal, et ist võib olla nii lõtk kui pingWink Ehk mida see "...kaks sajandikku rohkem istu." tegelikult tähendab?
Vanasti oli ist ikka pinguga ja lõtk oli loksuga.
Praegu võib muidugi ka teisiti olla sest uued ajad ikkagi ja isegi sugusid on peale emase ja isase juurde tulnud.

Pingil on aga nüüd täiesti ametlikult kaas peal.
   
Tundus hea mõttena panna ta korralikult hermeetikuga paika ja loodetavasti peab ka õli.
Kordisti kotpust sai proovitud keevitada ja igaks juhuks ei hakanud neid vajalikke pindu juurde keevitama, kuna kippus lahti murdma ja pole vaja kaant ära rikkuda.
Õlituseks sai kaanele tasku freesitud kuhu peaks kastis ringi lendav õli seina mööda alla voolama ja siis augu kaudu kordisti korpusesse.
   
Asub ju see järgmise ruumi hammasratas kõrgemal kasti võimalikust õlitasemest ja muul moel sinna õli ei satuks.
Seestpoolt siis selline.
   
Pärast tuleb kast seest ilusti puhtaks teha ja prooviks hüdroõli sisse ning siis paariks tunniks käima et näha kas ja kuipalju see õli seal ringi lendleb ja kas ta on võimeline ka spindli laagriteni jõudma kui kasti ülaossa renn teha.
Pärast aga kui asi toimib ja lekkeid ei ole läheb automaatkastiõli sisse nagu treipingilegi.
Kui aga spindlile õli ei jõua, siis kas industriaal või hüdroõli, kuna tähendab see seda, et neid laagreid peab kannuga õlitama ja eraldi kannu automaatkastiõliga pole praktiline pidada.
Ilmselt aga hüdroõlil on paremad määrimisomadused kui industriaalõlil.
Vasta
#9

Vahepeal sai pink kokku ja õnneks ka kõik ümberehitused toimivad.
Õli tuleb ilusti tagumisse kordisti kasti ja hermeetilisus on isegi olemas.
Muidugi sai ka magnet pandud õlivanni põhja, nagu kõigile oma seadmetele olen pannud et metallipuru püüda.
Lasin tal diiselkütusega käia 45 min erinevatel käikudel ja lekkeid kuskil ei olnud mujalt kui keegi on puurinud lüliti kinnitamiseks ava läbi 25mm seinaga korpuse...
Kahjuks üles spindli laagritele ikkagi õli paiskamise teel ei satu ja neile peab esialgu kannust manustama.
Õli pumpamiseks mõtlesin välja tulevikuks sellise lahenduse, kus alla kasti põhja tuleb rullik õli sisse ja üles ka üks ning nende peale spetsiaalne rihm, mis võtab õli kaasa ja üleval lennutab tsentrifugaaljõud selle renni, kust see laagritele voolab.
Tuli ka suur ahvatlus treida spindli ots ümber ISO koonuse peale, kuid kõik muud riistad on morse peal ja seega pole väga suurt mõtet seda ette võtta.
Sellega saaks muidu pinki lammutamata hakkama sest on olemas vajalik treimise abivahend ja lihvimiseks vajalikud asjad et see ära teha.
Nüüd siis käib lisavarustuse ehitus ja selleks on kõigepealt vaherõngast vaja, mille sõbralik firma ka lõikas.
   
   
   
   
Käis pikk mõttetöö, kuidas pea keeramine lahendada ja mingi hetk tahtsin T-kujulist soont treida plaadi sisse ja sinna poldid nagu ikka, kuid siis tuli vallatu mõte freesida pilud et saab 45 kraadi keerata ja sellest peaks täiesti piisama mu tagasihoidlikeks vajadusteks.
Sängil on ka vajalikes kohtades 40mm paks sein ja sealt läbi pole vaja minnagi.
Saab veel ühed augud teha kui vaja 45 kuni 90 kraadi keerata.

Näis, kuna aega edasi teha on...
Vasta
#10

Vahepeal on tekkinud väike edasiminek.
Nimelt on tehtud pool tulevase pea korpusest.
   
Sobivat toru välismõõduga 200mm polnud saada ja sai suurem toru väiksemaks keeratud pressi all, kinni keevitatud ja üle treitud mustalt.
Siis sisse keevitatud laagrile kinnitusflants, kuid et asi niipalju kõveraks läheb et teises otsas flantsi ellipsisse tõmbab ei oleks uskunud.
Igatahes sai pingi äärikule istuv pind 1,5mm suuremaks treitud ja sinna keevitatud kohad mis tsentreerivad.
   
Lõpuks pidi tegema tera, millega sisse laagripinnani ulatuda sest see ju 280mm sügaval.
Mõõta sealt muidugi millegagi ei olnud ja mõõt sai üle kantud välimisest servast mille mõõt oli mõõdetav.
Selleks sai see üle treitud sobivale mõõdule, et oleks baas mõõtmiseks.
Nüüd mikromeetri seadepulk tera otsa ja kindla mõõduga pinna vahele, pind mõõtu ja loota, et sai õige...
Päris muidugi ei saanud sest jäi paar sajandikku plussi ja laager läks käega sisse, kuid lõtku õnneks ei jäänud.
Nüüd detaili pingist võtmata kõik pinnad lõplikku mõõtu ja kest valmis.
Laagriks sai äärikuga polditav laager valitud et vältida sügaval avas laagri istu treimist.
   
Pildil on kujutatud ka väntvõlli, kus iga auk annab eelmisest 8mm suurema käigu.
Väntvõlli kiiluga ei hakanud otsa panema sest siis oleks kinnitusmutter välja ulatunud või süvistades poleks saanud 50mm käiku.
Sai tema siis m30 keermega lahendatud et ise kerib kinni.
Muidugi ka lahti kui pink vales suunas pöörleb, kuid loodetavasti seda ei juhtu...
Kaasavedajaks sai treitud morse 4 koonusega jorn, mis spindlisse läheb ja veab seda võllijuppi.
   
Siis asi sobitamiseks kokku ja isegi sobisid kaugused.
   
   
Ja prooviks ka pingi küljes koos väntvõlliga.
   
Siia peale on vaja veel plaat keevitada, kuid koos sellega ta enam treipinki ei mahu ja loodetavasti ei kisu nii kõveraks, et ära peab viskama...
Sellest aga järgmine kord.
Loodetavasti keegi ei pahanda, et no on tropp, teeb ise pingile pea ja ei elavda majandust uut pinki ostes.
Vasta
#11

Vastupidi, kena on lugeda-vaadata, et keegi veel viitsib. Istu kontrollimiseks seal sügavikus laagri maketti ei viitsinud teha?

Müün: keermetõrv, puidulakk, alumiiniumtorud.
Vasta
#12

(25-01-2021, 00:34 AM)2715 Kirjutas:  ..............................................

Loodetavasti keegi ei pahanda, et no on tropp, teeb ise pingile pea ja ei elavda majandust uut pinki ostes.

No pole mingi ime kui keegi sellise deesiga lagedale tuleb. Siin muudest teemadest ju küll silma jäänud juhuseid kus keegi saab vastu muhku selle eest, et ise midagi teeb. 

Minu poolt igatahes 10 punkti.

Aquila captas non muscas.
Vasta
#13

Winge teema on küll!

Siin on suur vahe, kas tehakse ise midagi, mida uuena saab suvalisest poest "kümneka" eest või asja mida uuena leiab, kui üldse, siis heal juhul vaid kusagilt Euroopa keldrist hoolikalt õlipaberisse mässituna kirjadeta puitkastist, mille Eberhardt aastal 1941 tumedale tulevikule mõeldes koju tõi ja ära peitis. Ja mille tänased pärijad elegantselt jäätmejaama saadavad, kuna sel pole ei 4K ekraani ega 5G võimekust. Haisep ka veel...

Kasutatud asjade soetamise rõõmudest on nii ilmekalt kirjutanud M.R.
Vasta
#14

Vajadus selle seadme järele taob aegajalt jalaga sinna kohta, kus inimene ainsusest mitmuseks muutub ja seega on ka midagi juhtunud üle pika aja.
Nimelt vaatamata võitlusele viirusega lõigati välja üks plaat 30mm plekist (raskema rauaga majandajate väitel on alla 40mm plekk) ja paar klotsi 50mm paksust plaadist.    
Peale väikest töötlemist treipingis nägi asi tagantpoolt välja selline.
Muidugi sai pisut optimistlikult hinnatud treipingi sängi kaugust padrunist ja seepärast on 6mm nurki maha lõigatud.
   
Pealtpoolt aga peale külge keevitamist kujutab olukorda see skeem:
   
Need jooned kujutavad mahasaetavat osa et teha ruumi kepsule ja peale saagimist, puurimist, keermestamist jäi teda järgi niipalju.
   
Kes nüüd kohkus, et sellist porri teeb, siis see poldijupp seal vahel pole masina osa vaid kippus teine freesides resonantsi minema ja ajutiselt sai selle pulga vahele.
Pärast keevitamist käis ka lihvpingist läbi ja väga kõver ei olevat olnudki, kuid igaks juhuks, et kõik asjad oleks paralleelsed ja pärast mingi vajaduse tekkides ei peaks kahetsema et ei viitsinud seda teha.
Järgmiseks laagripukid välja freesitud 50mm plaadist.
   
Siis sinna sisse pronkspuksid 50X50X55 tihedamast pronksist ja kalibreeritud pindkarastusega võll, mis peaks hakkama tera hoidma ja ülesalla liikuma.
   
Selle võlli kõvaduse tõttu pidi sealt, kuhu keermed tulevad pealt "koore"maha freesima et keermestamine õnnestuma saaks ja tehtud ta saigi.
   
   
Selle alumise otsa lasen veel kergelt punaseks ja pistan sooja soolvette, et keermed omandaks piisava kulumiskindluse kasutuses.
Et see pulk seal sees ei pöörleks vaid teostaks ülesalla liikumist sai ta omale ka toed külgedele, mis veerevad lihvitud plaadi pinnal.
   
Pole kuigi vinge lahendus, kuid eeldatavalt toimib.
Nüüd veel keps ka teha ja mingi komplekt terasid ning võib ekspluatatsiooni anda, kuid see võtab veel hetke aega.

Ei tulnud just väga sisukas postitus, kuid see ongi selline sisutu tegevus - istuda töökojas ja viilida välja mingit arusaamatut vigurit.
Vasta
#15

Jutud rivis! Ei tulnud sisukas postitus... Rolleyes

Siit on enamusel meist õppida oi, kui palju.

Millise soolaga teed karastusvedeliku? Tavalise söögisoolaga?
Vasta
#16

Soolvesi tõstab kriitilist jahutuskiirust ja see ei sobi selleks konkreetseks otstarbeks.
Parem oleks õlisse kasta.
Millest see stossel tehtud on? Materjali mõttes siis.

Matemaatika ja mehaanika, see on puhas rassism, diskrimineerimine ja valgete ülemvõim
Vasta
#17

Selle võlli tegin ekskavaatori silindrivarrest, kuid mitte pehmest vaid tehase originaalist, mis on üsna kõva pealmised 3mm kroomikihi alt et kivikesed teda ära ei rikuks nii lihtsalt.
Samas nii kõva pole kui pindkarastusega võllide-sõrmede materjal.
Puurida teda saab hariliku puuriga, kuid keermepuuri jaoks on pisut kõva pinnakiht.
On ta muidu nõus ka kõvemaks karastuma aga soovis selleks äkilist jahutamist.
Metallide termotöötluses väga osav ei ole muidugi, seda tunnistan.
Proovijuppi katsetasin õlis, soojas ja külmas vees ning soolvees.
Kõvaduse mõõtmise võimalust pole ja õliga ei juhtunud midagi viiliga proovides, veega juhtus ja soolveega juhtus madalamal temperatuuril.
Vasta
#18

Mind just huvitas materjal stiilis C45 või 42CrMo4 või midagi muud.
Seega materjal on teadmata. Sellest tulenevalt oleks järsk jahutus
selline riskibisnes kuna detaili iseärasustest tingituna(keermetatud avad ja paigutus)
on oht karastuspragudele. Tõenäoliselt ei jää see varras ka sirge peale seda.
Ma eeldan et teed stoosimise abivahendit ja need keermetatud avad on tera hoidmiseks.
Lõikejõud on seal aga suureltjaolt piki telge ja tuleks tera lõikejõu vastuvõtmiseks toetada stosselisse.
Kas siis krae läbi terakehal stosseli otsa või tera toetab oma sabaga pesa põhja.
Kinnituskruvid on lihtsalt tera fikseerimiseks ja ei ole seal tarvis termotöötlust, silindrivars vast ei ole "lehmavaiarauast" tehtud.

Matemaatika ja mehaanika, see on puhas rassism, diskrimineerimine ja valgete ülemvõim
Vasta
#19

Vahepeal on tekkinud teatud edenemine, millest allpool.
Nimelt sai tehtud reguleeritav keps:
   
Koosneb see 14X1,5 parem ja vasakkeermega osadest, mis treipingis keermestatud ja karastuvast mutrimaterjalist vahejupist, mille sisse vasakkeere samuti teraga, mis pole sugugi lihtne arvestades sügavust ja läbimõõtu.
Pärast silmad keevitusega otsa ja väike karastus õlis sest termotöötluseta 40H üsna pehme.
Selline keerme pinnasiledus tuli.
   
Selline siis valmiskeps nõellaagritel sest all on ruumiga väga kitsas.
   
See keps väga tugev ei pea õnneks olema sest töötab tõmbele ja kui miski valesti läheb tõmmaku siis see pooleks.
   
Ja ongi pea mehaaniline osa valmis.
   
Võtsin kuulda targemate nõuannet ja ei hakanud seda tokki karastama, kuna päris pehme ta ikka pole ja neid kruvisid ei pea jõuga keerama.
Nüüd veel tera teha 20mm jämeduse kehaga ja võib katsetada.
Terakeha peab jäik olema ja parim oleks tera teha ühest tükist kiirlõiketerasest ja terituspingis välja teritada, kuid seda mul pole ja seega sai tehtud pindkarastusega võllist.
Kuidas aga sinna neljakandiline auk saada kui võll on viilist kõvem?
Ega ei saagi ja seega sai ots siledaks lastud ja pehmest materjalist detailile keere sisse ja pilu freesitud ning terakeha otsa keevitatud.
Auk sai nii neljakandiline küll!
   
Teraks aga 10X10mm kättesattunud kiirlõiketerase tükk ära teritatud ja esialgu käib küll.
   
Väike katsetus ka hammasratta peal ja täiesti toimiv asi tuli välja.
Jäikust on peal üllatavalt palju ja 0,12mm laastu võtta pole 10mm teraga mingit küsimust ning pind tuleb ka üsna korralik kui mujal teha lastuga võrrelda.
   
   
Jäikust on isegi niipalju, et kui laastu peale ei keera siis teine käik lõikab ka peent puru ja kolmas käik enam mitte.
Igatahes tulemusega rahul ja kui peale veel plekist kate ka tehtud saab võibki selle vajaliku töövahendi valmisolevaks lugeda.
Hinnaklass tuli ka üsna soodne kui oma tööd mitte arvestada, siis alla 300 raha.
Lähiajal tuleb teha 14mm liistusooni ja siis selgub palju laastu kannatab.
Prooviks võiks ka kõvasulamplaate proovida näiteks VK8 sest seda on tunduvalt lihtsam joota kui kiirlõiget ja eks näis, kas rikub serva ära või mitte.

Loodetavasti majandus elab ka selle põntsu üle et selline asi ise tehti...
Vasta
#20

Mina olen terade toorikuks kasutanud vana tsentripuuri keha.Käia ja tasalihvpingi abil mõõtu,töötab küll.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne