Raskema vanatehnika soetamine
#1

Kuna siin on päris palju inimesi, kes on endale soetanud ajaloolise vanatehnika päriselt töö tegemiseks (ja siis kulutanud päris palju raha ja väga palju aega selleks, et amortiseerunud ja tegelikult vanarauavääriline aparaat veel korra elule äratada), siis võiks siia saada kirja kogemusi ja soovitusi, mida niisuguste aparaatide soetamisel silmas pidada.

Ilmselgelt on nad roostes, mõlkis ja kraabitud, aga välimuse parandamine ei ole ei keeruline ega ka liiga kallis. Aga mis on need asjad, mida hiljem parandada on kulukas ja keeruline?

Kuidas osta oma elu esimest bellarussi (jumzi, t-xx, jne)? Mida jälgida, kuidas asju proovida jne.
Vasta
#2

Kui on valida siis osta pigem kallim ja parimas seisukorras toorik mis turul võtta on, esmane kokkuhoid odava hinna näol on näiline.

Töötavat asja ei maksa remontida, läheb katki
Vasta
#3

Sama solen mina seda meelt, et vana vene tehnika puhul võtan odavaima saadaoleva masina. Niikuinii peab kapitaalremondi tegema. Smile Seda enam, et edaspidi on nö odavam/lihtsam tasa ja targu investeerida, kui kohe 5-10k välja käia korraga.

Aitan seadmete monteerimis ja demonteerimistöödel ning konstruktsioonide ehitamisel
www.ransar.ee
info[ät]ransar.ee
51934170 
Vasta
#4

Pole ju juppe enam kuskilt võtta

Töötavat asja ei maksa remontida, läheb katki
Vasta
#5

(07-01-2021, 15:06 PM)Laurts Kirjutas:  Pole ju juppe enam kuskilt võtta
Sõltub, mis tehnikat silmas peame. Aga traktorite vanu juppe leiab küll vabalt, va mõned spets detailid.

Aitan seadmete monteerimis ja demonteerimistöödel ning konstruktsioonide ehitamisel
www.ransar.ee
info[ät]ransar.ee
51934170 
Vasta
#6

Vene tehnikale juppe veel leiab. Aga tulevik on järjest tumedam.

Rusikareegel on ikka sama: osta nii kallis, kui rahakott vähegi kannatab. Sest paljudest väikestest praavitamistest kasvab kiiresti rasvane remondikulu. Kui remont pole just eesmärk sellisena aja viitmiseks või "isiklikuks arenguks".

Olen ostnud palju utiili, aga iga kord selge teadmisega, kuidas riketega edasi elada või neid kõrvaldada. Siin see võtmekoht ongi: odavat asja saab endale lubada vaid see, kes teab. Kes ei tea ja õppida ka ei viitsi, peab ostma teenust sisse tunnihinnaga, mis järjest tõuseb.  Kusjuures turul on palju jutumehi, kes oskavad küll hinda küsida, kuid kellel tunde kulub küsitud tunnihinna kohta palju. Õnneks on internet.

Mis on kodumehaanikule keerulised asjad: hüdraulika ja elektroonika. Hüdraulika puhul on kodumehaanikule murekohaks defekteerimiseks vajaliku rõhu ohutu tagamine mõõdetaval viisil. Kuna vajalikke drosseleid, manomeetreid ja üleminekuid pahatihti ei ole, siis kõhutunde pealt seal kaugele ei purjeta. Aga ilma õli vasakulemineku kohta võimalikult täpselt tuvastamata läheb remont ehku peale asju vahetades väga kalliks. Eriti vene tehnika korral, kus kindel saab olla vaid töötavana maha võetud nõukaaegse varuosa peale. Poekaup on täna puhas loto. Õnneks fifti-siksti võiduvõimalusega Big Grin

Elektroonika on aga raskesti mõistetav, sest madalapingelist elektrit inimene ei näe ega tunne. Eriti vahelduvvooluga käivates skeemides, kus pelga oomi seadusega kaugele ei jõua. "Sajajalgsete" hingeelu ma ei tunne ja seega ei saa endale lubada midagi keerulisemat, kui katkenud juhtmed. Kadestan inimesi, kes on viitsinud kindakirja lugemise endale selgeks teha...

Konkreetsed soovitused konkreetse masina kohta on juba hulga pikem teema. Russi ja põksinäksi kohta on sisukad teemad olemas, need tulekski kodutööks läbi lugeda. Mõttega. Kui seda ei viitsi/jaksa, siis on vara vana tehnikaga rinda pista. Jumpstükkide kohta on ka kiiduväärselt lugemist.

Kindlasti tuleb kasuks hangitava tehnika emakeele valdamine: nõukatehnikal vene keele, Valmeti puhul soome keele, Lanzi puhul saksa keele jne. Mitte kunagi ei hakka olema maakeelset infot kõigi nende pisikeste, kuid pahatihti eluliselt oluliste nüansside kohta. Aga masina kodumaalt kaevates ikka leiabWink

Igasugused kodukootud remondid tuleb mitmekordselt üle vaadata: paksu keevituse all võib olla endiselt pragu, teibitud juhtmestik võib rõõmsalt kärsata. Iga säärane mäda vajab lähemat uurimist.

Värskelt värviga üle pestud kraam on kahtlane - ajalugu ei paista välja ja haruharva liigub hästi tehtud kaupa. Enamasti on võetud pooltõbine ront, pestud kiiskava värviga üle (plägades tihti selle juures ära nii tihendid, klaasid kui kleebised) ja müüakse seda "kapitaalselt remondituna". Aga traktoril lõugab käigukast või autol paistab põrandamati alt asfalt...
Vasta
#7

Kõik eelnev on muidugi õige. Ei ole õigeid ja valesid vastuseid siinkohal. Kui vanemat tehnikat soovin kasutada töötegemiseks eelistan osta soodsalt mõne raipe ja selle enda käe järgi korda teha. Tuleb odavam kui osta kalli raha eest "heas korras" raibe....... ja see siis korda teha.  Big Grin Rolleyes

Aga muidu jah, mis välimuselt näeb välja korrad ja hoitud on seda ka tavaliselt sisult. Värvitud traktorite turg on selline põrsas kotis ja nõuab põhjalikumat süvenemist masinasse. 

Siit ei saa otsest vastust, sama mis kasutatud vs uus auto. Ei ole õigeid ja valesid vastuseid.

'Per cogo, non per mico' (Edasi kompressiooni, mitte sädemega)
https://www.facebook.com/Teedehooldus/
 Ulila Jäärada FB
Vasta
#8

Nõukatraktori soetamise kohta väike nimekiri.

Üldilme kõik sõlmed peavad olema küljes, sisaldama õli piisavalt (kui seda peab seal ikka olema) ja toimima ettenähtud viisil. Väikesed õlijäljed vanal masinal pole tingimata pahad, aga neil tuleb silma peal hoida. Kurjast on liigsed lõtkud ja eriti kalliks lähevad ovaalseks kulunud sõrmeavad. Astmeliseks kulunud sõrmed või suvaliste poltide asendamine kõvapinnaliste sõrmedega on lihtne. Ilma nõuetekohaste lõtkudeta ei taha asjad aga töötada. On väga vastik, kui igal kangil on pool meetrit lõtku.

Mootor peab käivituma nii soojalt kui külmalt kindlalt, kiiresti ja töötama kohe vahelejättudeta. Pragune ilm on hea indikaator: korras diiselmootori jaoks on -5 täiesti normaalne temperatuur. -20 on juba selline, mis eeldab talvekindlust (mida vanatehnikal pahatihti enam ei ole). Ei ole ka normaalseid hõõgküünlaid (kui pole just väga viimase otsa põksilisega tegu). Külm mootor kipub paratamatult suitsema, kuid see hele saba peaks soojenemisel mõne minutiga kaduma. Normaalne tööhääl on selgelt kuuldavate plahvatustega, kuid teravaid plakse, raginaid, vilinaid ega mütse ei tohi kuulda olla. Karterituulutusest ei tohi tulla suitsu ja sinna ei tohi mõne minutiga tekkida märgatavat (et täismees ei jõua pöialt peal hoida) survet.

Sidur ja jõuülekanne peavad töötama tühikäigul ja kergel veol mürata, vaid raskel veol võivad sirghammastega ülekanded häälitsema hakata. Sidur ei tohi libiseda, kuid peab lõpuni lahutuma. Seda näitab käikude lülitumine: kui töötava mootoriga lahutatud siduriga paigal seistes käik sisse panna, välja võtta ja nüüd mõnda teist püüda lülitada, siis ei tohi ragiseda ega krooksatada. Samas siduripidurita kastidel (mille sai MTZ80) võibki sooja kastiga kesta üle minuti enne, kui käigukasti võllid seiskuvad. Kõik käigud peavad lülituma ja ka vedama vahelejättude ja tõugeteta (puuduv hammas on avariiline viga!). Kui käik ei püsi sees, on kast sedapalju kulunud, et tuleb lahata. Fiksaatorivedrude vahetamine tugevamate vastu ei ravi seda vigaWink Jõusiirdevõll ei tohi väljalülitatuna pöörelda ja sisselülitatuna peab pöörlema kindlalt. No see on asi, mida harva viitsitakse (või üldse võimaldatakse) proovida. Rehvid on kulumaterjal ja siin ei ole suurt midagi vaadata. leket näeb niikuinii alles päevade jooksul, eriti tagarehvist.

Pidurid on traktorite nõrk koht. Pahatihti ei pea, hoovad takerduvad, katted on kulunud või õlised. Jaksitut pidurit ei ravi reguleerimine! Ettevaatust russlistega: kui pidur on tuim ja võtab järsku (hammustab kinni) on suure tõenäosusega vaja vahetada ka survekettad koos kuulidega. Aga võib õnnestuda ka puhastamisega elu sisse saada. Igal juhul mitte mugav ega kiire töö.

Hüdraulika on traktori põhitööriist ja see peab toimima ning ei tohi lekkida. Paratamatud on väikesed lekked kiirühendusmuhvidest, aga need pole suur mure. Mureks on sisemised lekked, mis väljenduvad koormuse all järele andvates või etteantud jõudu mittearendavates silindrites (kõik nõukatraktorid peavavad suutma end rippsüsteemiga üles suruda maast). Eriti valus on hüdrojaoturi sisemine leke, kuna seda on väga tülikas diagnoosida ilma stendita. Üldiselt on kõige lihtsam viis jagurit defekteerida välistada silindri leke. Enamus müüdavaid nõukatraktoreid on sisemiselt läbilekkivate jaguritegaSad Pumbad on harva probleemsed, pumba ajamid aga küll - vanematel traktoritel võivad need olla kaunis häälekad ja kuuleb seda hüdrosilindrit lõppu lükates ja kangi all hoides. Ettevaatust: pudedad voolikud ei pruugi kaitseklapi rõhule (enamasti 120 bar) vastu pidada!

Elekter on enamasti rohkelt modifitseeritud ja seetõttu siin mingit muud reeglit ei ole, kui toimimine. Kindlasti peavad olema töökorras kaitsmed - ilma nendeta võib huvitavaid valgus-, heli- ja lõhnaefekte saada. Igasugused mutrid, poldid jms kaitsmepesas on ohu märk. Reduktorstarteriga või käivitusmootoriga russil ei pea olema tankiakusid, originaalstarter-akulõhkuja puhul on soovitav väike tuumajaam istme taga.

Dokumendid on nõukatraktori väärtuslikeim osa neile, kel vaja liikluses toimetada. Veenduge, et teile pakutavad paberid ka reaalselt sellele traktorile kuuluvad, kuna paljude traktorite raaminumber on löödud või värvitud vahetavale mootorialusele pikitalale. T-16 raaminumber on esiprussil esimese kastitoe all. T-25 raaminumbri koha ütleb keegi teine.

Kabiin ja muud plekid: tore, kui on säilinud kasutuskõlblikuna, kuid harva on need midagi meeldivat. Väikese kabiiniga MTZ-80/82 kütteseade on sigavõimas ja seda tasub säilitada.

Ülalolev nimekiri on väga lühike meelespea, mida kontrollida. 10-15 minutit kabiinis ja ümber traktori peaks olema piisav, et pilt ette saada. Vana ja väsinud traktor ei peaks maksma üle vanarauahinna, kuna kaalule tuleb see ju ka saada. Heas korras masina eest võib ju küsitud hinda maksta, kui nostalgialisa selle välja kannab.
Vasta
#9

Ma nüüd küsin vastu nimekirja parajasti poppide Sisu kandilise kabiiniga kallajate ja  Volvo "kuuetonniste"  väikekrusade kohta. Lingid on vaid viited näidetele, mihandseid ma mõtlen.
Vasta
#10

(07-01-2021, 16:40 PM)v6sa Kirjutas:  Ma nüüd küsin vastu nimekirja parajasti poppide Sisu kandilise kabiiniga kallajate ja  Volvo "kuuetonniste"  väikekrusade kohta. Lingid on vaid viited näidetele, mihandseid ma mõtlen.

Raam, raam ja veelkord raam. Kui raam roostes ja mõrane siis saab üsna kiirelt sõidukeelu peale. Üldiselt kui lasta ülevaatuspunkis tehnokontroll teha siis enamjaolt läheb ostusoov üle...  Iga aastaga järjest raskemaks läheb poolpiduste masinatega liiklemine.

Esisilla käändmikud ja muu põhjaalune seisukord annab eelnevast elust palju infot. Mootorite pärast ei muretseks, need elavad tarakanid ja tuumasõja ka üle.

'Per cogo, non per mico' (Edasi kompressiooni, mitte sädemega)
https://www.facebook.com/Teedehooldus/
 Ulila Jäärada FB
Vasta
#11

Eesti rahva omapära on see keegi vanatehnikat  aga ka üldiselt  muud tehnikat odavalt ei müü. Isegi vene aegse tehnika  mis on sisuliselt vanaraua seisundis  ,  tahetakse enamasti ikka mitmekordset vanaraua hinda . Küll aga leidub laias valikus ja odavalt igatsugu tehnikat Soomes ja teistes Põhjamaades. Toomine on muidugi kulukas aga kui odavalt kätte  saab siis tihti tuleb ikka hind odavam kui Eestist ostes. Näiteks selline töökorras kopaga traktor FORD MAJOR 120  aastast 1964 maksab   vaid 1500 euri. Toomine Norrast maksab veel teist samapalju ja umbes 3000 euroga ongi käes väärt masin millega saab tööd teha kah .


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   

NB.-Riigiaparaadi hammasrattad ja väntvõll vajaks kiiremas korras remonti.
Vasta
#12

Vanaraua hinnaga enamjaolt ei müüda, sest on kuulda juhtumeid, kus ostetakse vanaraua hinnaga ja isegi pisut alla ja lähebki vanarauaks. Ilmselt siis tasub asi ära, kuna hulgikokkuostjatele teised hinnad ja tingimused....
Seega, kui asi silmale armas, ei tohi odavalt müüa. Ainult teatud juhtudel, kui ostja isik tuntud ja on omale teinud nime mis tõestab, et mees ka õiget juttu ajab ja asi läheb headesse kätesse. Vanemal põlvkonnal on teine suhtumine ja soovitakse, et asi läheb asjaks, mitte vanarauaks.

T.
Vasta
#13

Vana asja üles upitamine on muidugi igati tänuväärt asi- iseasi millisesse konditsiooni ja millise aja jooksul. Aga kuidas ja mil viisil,
ning mis see kõik rahaliselt/mitterahaliselt maksma on läinud.
See on nagu maratonijooks- mina ei läheks, sest ma tean, et ma jõuaks pärale!

Lisan veel postituse millega igati päri (ma loodan autori heakskiidule)- teema on ju paeaegu sama.
https://forum.automoto.ee/newreply.php?t...yto=512398
Vasta
#14

Enamik argumente on küll ära öeldud, kuid silma paistab üks fenomeen.

Nimelt on üks vana ütelus: (näita mis tehnika sul on, siis ütlen kes sa ise oled) Ehk s.i.t.a peal olles oled ise ka s...t.

Mind paneb alati imestama inimeste entusjasm, kes tahavad osta vanaraua hinnaga ronti ja siis seda remotnida. NO krt kas Teil pole midagi vaba ajaga teha või mis?
Äkki prooviks tööl käimist?  (siia alla ei käi tahe õppida, kuidas miski asi töötab)

Endal tekib kogu aeg selliste teemade juures küsimus. Miks kuradima pärast siis vanaraua platsid vanu autosid täis on? miks keegi neid üles ei peksa nagu vene ajal? vaid joostakse kohe uue järgi? 

Olen ise neid ronte traktoreid üles peksnud rohkem kui sõrmi kätel ja lõpptulemus on see, et ilma vastava varustuseta on vabal ajal (loe enamjaolt talvel) inimese tervise rikkumine.
Lõpptulemus on ikkagi ront. Olgugi, et mingites tingimustes on ta kasutatav.  Kuid lõpptulemsu on ikka see, et vaatad silmad lahti, kus midagi vähetöötanud hästihoitud on saadaval. Erandina jah võib pidada mehi, kes taastavad plekikosu originaal seisu. (sealgi endal alati tekib küsimus, väljast ilus kuid seestpoolt kuidas tugevusega lood on, sest teadagi kahelt poolt sirge plekk on tugevam kui ribadest kokku keevitatud j.u.n.n)

Hästi säilinud isenditega  ongi viimasel ajal hapuks läinud. Enam ei tunne nn head toorikut ära, mida ehitada. Vene aeg on kaugel minevikus ja masinad on enamjaotl jäätud lageda taeva alla, kuna omanikel on kuurid puhta paska täis.  Tuleb oodata vaid aega, kus vanad eest ära kaovad ja noored koristama hakkavad (kanister bensiini tikud + vanametalli kopagaga tuha seest metalli väljaotsimisega), sest oleme ausad seda paska on liiga palju mida pole vaja ning samal ajal pole võimalik enam enamikul lookas riiulitelt asju üles leida, kuna varuosa koormat tuleb vaadata mitte tüki kaupa vaid meetriga mõõta.

Minu kogu küsimus teema autorile on see: kas sa tahad õppida kuidas tehnika toimib. Võtta ront ja uputada sinna 5x ostusuurune rahahunnik, või tahad ka järgmise 5a jooksul juba mõnd tööd masinaga teha? 

Kui viimast tahad, siis võta nii korralik kui vähegi leiad. Paranda ja hoia masinat.  Arvesta, et hoidmise all mõeldakse, et tehnika hoiustamine toimiks sarnaselt,  kuidas sa enda ämma hoiaksid Big Grin  (proovi toda kord lumehanges paar päeva hoida)

Kui aga tahad õppida ja tehnikat tundma õppida/ ulmerahasid kulutada remondile, siis võta viimane ront. Osta kõrvatroppe, et ei peaks kuulma naise vingumist ,kes soovib et mees tegeleks ka muuga, kui vana õlise pasa remondiga.

On suur vahe, kas elada aastas 1980 või nostalgitseda aastat 1980.
Vasta
#15

(10-01-2021, 11:33 AM)unimüts Kirjutas:  Nimelt on üks vana ütelus: (näita mis tehnika sul on, siis ütlen kes sa ise oled) Ehk s.i.t.a peal olles oled ise ka s...t.
See nüüd küll paika ei pea. Inimesi ei saa selle järgi lahterdada ja üldistada ega sildistada.
Vasta
#16

Igati nõus!
Lumehanged koos paraja külmaga aitab parasiitidest lahti saada- meil siin lõunaosariikides vähemalt. Big Grin

Müüd teemasse- toon kolm elulist näidet projektide osas!

Hea tuttav on 25 aasta jooksul kokku krabanud 11 ameeriklast, millest töös on neli- sõitma ei ole saanud ühtegi. Roosteussi autodel niiparasjagu,
et pensionifond mädaneb enne ära kui pinsile jõuab.

Teine näide. Muidu igati norm.naabrimees taastab Bobikut- tohutu töö ja vaev mis sinna alguses praktiliselt raam ja rattad autolaadsesse asjandusse kulutatud on. Nüüd seisab lageda taeva all, aknad alla kukkunud. Isegi võõrad küsivad minu käest: "Kas sa oled auto peale vihane"!

Kolmas - enda Taat ostis kolm aastat tagasi T-40AM´i, nõukaajal tubli "kolhosnik" olnud ja nüüdsel ajal juhutöid teinud traktor- nn. turuvarblane.
Traktorit oli seisma võimalik jätta ainult käiguga, ükski tuli ei töötanud, õlid olid sellised nagu neid ei oleks viimased kümme aastat keegi vahetanud jne.
Aga TÜV oli (ei tea kuidas see saadud oli), värske pangega värvitud värv oli ja kui veel õuepeale ka tasuta ära toodi- no mis "hing ihaldad" veel.
Paari aastaga on tast ikkagi masin saanud, aga võib ka turu krõbedaima hinnaga osta, aga ikkagigi "räime" otsa komistada.
Vasta
#17

Seda remonditööd ei saa päris ühtemoodi ka vaadata. Kui minu palgatöö on täies mahus arvuti taga + inimestega suhtlemine ja probleemide lahendamine ning vajalike ebamugavuste läbi surumine...siis mutrivõtme või trelliga tegevus ... närvid ainult puhkavad.

Aga kuna ma olen laisk, siis ma pigem remondiks midagi, milleset lõpptulemusena ka vajalik asi saaks. Päris mõttetut tööd ei viitsi isegi mina teha.

PS. Seda ameeriklaste fenomeni eestis ei ole ma veel läbi hammustanud - iga hunnik s*tta, mis on ameerikas toodetud maksab täiesti arusaamatut raha. Oleks ta jaapanis või euroopas toodetud, läheks ta selles seisukorras täiesti emotsioonitult üle kaalu, ca 180 eur tonn.
Vasta
#18

(10-01-2021, 14:06 PM)Mahno Kirjutas:  Seda remonditööd ei saa päris ühtemoodi ka vaadata. Kui minu palgatöö on täies mahus arvuti taga + inimestega suhtlemine ja probleemide lahendamine ning vajalike ebamugavuste läbi surumine...siis mutrivõtme või trelliga tegevus ... närvid ainult puhkavad.


Mis sa arvad, et teisel on mehaanik olemine põhitöö ve? ikka tehakse seda hobi korras.  Lihtsalt küsimus on pigem selles, et kas   keevitad masinale "puitpõhja" asemele uut plekki või poleerid vahaga originaalvärvi all olevat kapotti.  
Kas istud enda õliste vanade teksadega istmele, millele maandudes tavott kanni vahelt üles pressib, või kannad originaal nahkistmele kuivamis vastast õli peale?  Mõlemad tööd kuuluvad hobimehaaniku valdkonda.

See t40am teema on hea huumor. Ostmine toimus vist pimedas ja täis peaga. Ega ilma asjata öelda, et ülevärvitud masinaga tuleb olla eriti ettevaatlik. Samas ta näeb hea välja ja joppamise korral võib ka hea ehitustooriku saada. Eestlastele kahjuks läheb jah peale ülevärvitud masinad. Endalgi oli kogemus, et ei loe ükski remont ega tehniline seisukord - loeb vaid ilu.

Väljas seismise kohta. Enamik tehniak seisab väljas, sest kuurid paska täis ja koristamis plaanid tulevad -30 kraadiga ja need lükatakse iga aasta suve peale kui pole kellegil aega. Ehk teisisõnu enda järel pasamägede tekitamine on eestlasele kombkeks.  Ega muidu paljud lapsed ei kirjuta notaris kirja, et loobuvad vanemate elu ajal pärandist suurte pasamägede tõttu. Sest nende likvideerimine läheb kulukamaks, kui väärtuste väljasorteerimine vanarauast.

On suur vahe, kas elada aastas 1980 või nostalgitseda aastat 1980.
Vasta
#19

(10-01-2021, 16:01 PM)unimüts Kirjutas:  
(10-01-2021, 14:06 PM)Mahno Kirjutas:  Seda remonditööd ei saa päris ühtemoodi ka vaadata. Kui minu palgatöö on täies mahus arvuti taga + inimestega suhtlemine ja probleemide lahendamine ning vajalike ebamugavuste läbi surumine...siis mutrivõtme või trelliga tegevus ... närvid ainult puhkavad.


Mis sa arvad, et teisel on mehaanik olemine põhitöö ve? ikka tehakse seda hobi korras.  Lihtsalt küsimus on pigem selles, et kas   keevitad masinale "puitpõhja" asemele uut plekki või poleerid vahaga originaalvärvi all olevat kapotti.  
Kas istud enda õliste vanade teksadega istmele, millele maandudes tavott kanni vahelt üles pressib, või kannad originaal nahkistmele kuivamis vastast õli peale?  Mõlemad tööd kuuluvad hobimehaaniku valdkonda.

See t40am teema on hea huumor. Ostmine toimus vist pimedas ja täis peaga. Ega ilma asjata öelda, et ülevärvitud masinaga tuleb olla eriti ettevaatlik. Samas ta näeb hea välja ja joppamise korral võib ka hea ehitustooriku saada. Eestlastele kahjuks läheb jah peale ülevärvitud masinad. Endalgi oli kogemus, et ei loe ükski remont ega tehniline seisukord - loeb vaid ilu.

Väljas seismise kohta. Enamik tehniak seisab väljas, sest kuurid paska täis ja koristamis plaanid tulevad -30 kraadiga ja need lükatakse iga aasta suve peale kui pole kellegil aega. Ehk teisisõnu enda järel pasamägede tekitamine on eestlasele kombkeks.  Ega muidu paljud lapsed ei kirjuta notaris kirja, et loobuvad vanemate elu ajal pärandist suurte pasamägede tõttu. Sest nende likvideerimine läheb kulukamaks, kui väärtuste väljasorteerimine vanarauast.
Räägid enda põhjal või oled muulane?

Kes oskab, see teeb - kes ei oska, see õpetab!
Vasta
#20

(10-01-2021, 16:56 PM)metsakohin Kirjutas:  Räägid enda põhjal või oled muulane?

Ei saa täpselt su küsimusest aru.

Enda põhjal olen aru saanud, et vene tehnikat tasub kodu vedada ainult siis, kui ta on hästi säilinud. Noore ja rohelisena jah sai kõike sitta veetud, kuid sellega tööd ei saanud teha ja lammutamisest ka suurt tulu ei saanud välja arvatud lägastatud hoov.  

Endal on tänaseks päevaks vanametallist hoov puhas. Kõik masinad kuuris/garaazis esimesest päevast alates. (ka auto) Tehnika hoitud ja korras, keera võtit ja tuld ka puhaste riietega.

Mees kes veab end roostekäkiga mu hoovile, saab sama suhtumise osaliseks. Korraliku uue masinaga külastaja aga respekti ja seal on lootust, et midagi head on mehel veel seljataga ja et mehega tasub tegemist teha. Esimesele soovitan aga head teed ja tutvusi otsida poetagant joodikutega, kellega hea meenutada häid aegu...

On suur vahe, kas elada aastas 1980 või nostalgitseda aastat 1980.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne