07-01-2021, 16:20 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-01-2021, 16:53 PM ja muutjaks oli v6sa.)
Nõukatraktori soetamise kohta väike nimekiri.
Üldilme kõik sõlmed peavad olema küljes, sisaldama õli piisavalt (kui seda peab seal ikka olema) ja toimima ettenähtud viisil. Väikesed õlijäljed vanal masinal pole tingimata pahad, aga neil tuleb silma peal hoida. Kurjast on liigsed lõtkud ja eriti kalliks lähevad ovaalseks kulunud sõrmeavad. Astmeliseks kulunud sõrmed või suvaliste poltide asendamine kõvapinnaliste sõrmedega on lihtne. Ilma nõuetekohaste lõtkudeta ei taha asjad aga töötada. On väga vastik, kui igal kangil on pool meetrit lõtku.
Mootor peab käivituma nii soojalt kui külmalt kindlalt, kiiresti ja töötama kohe vahelejättudeta. Pragune ilm on hea indikaator: korras diiselmootori jaoks on -5 täiesti normaalne temperatuur. -20 on juba selline, mis eeldab talvekindlust (mida vanatehnikal pahatihti enam ei ole). Ei ole ka normaalseid hõõgküünlaid (kui pole just väga viimase otsa põksilisega tegu). Külm mootor kipub paratamatult suitsema, kuid see hele saba peaks soojenemisel mõne minutiga kaduma. Normaalne tööhääl on selgelt kuuldavate plahvatustega, kuid teravaid plakse, raginaid, vilinaid ega mütse ei tohi kuulda olla. Karterituulutusest ei tohi tulla suitsu ja sinna ei tohi mõne minutiga tekkida märgatavat (et täismees ei jõua pöialt peal hoida) survet.
Sidur ja jõuülekanne peavad töötama tühikäigul ja kergel veol mürata, vaid raskel veol võivad sirghammastega ülekanded häälitsema hakata. Sidur ei tohi libiseda, kuid peab lõpuni lahutuma. Seda näitab käikude lülitumine: kui töötava mootoriga lahutatud siduriga paigal seistes käik sisse panna, välja võtta ja nüüd mõnda teist püüda lülitada, siis ei tohi ragiseda ega krooksatada. Samas siduripidurita kastidel (mille sai MTZ80) võibki sooja kastiga kesta üle minuti enne, kui käigukasti võllid seiskuvad. Kõik käigud peavad lülituma ja ka vedama vahelejättude ja tõugeteta (puuduv hammas on avariiline viga!). Kui käik ei püsi sees, on kast sedapalju kulunud, et tuleb lahata. Fiksaatorivedrude vahetamine tugevamate vastu ei ravi seda viga
Jõusiirdevõll ei tohi väljalülitatuna pöörelda ja sisselülitatuna peab pöörlema kindlalt. No see on asi, mida harva viitsitakse (või üldse võimaldatakse) proovida. Rehvid on kulumaterjal ja siin ei ole suurt midagi vaadata. leket näeb niikuinii alles päevade jooksul, eriti tagarehvist.
Pidurid on traktorite nõrk koht. Pahatihti ei pea, hoovad takerduvad, katted on kulunud või õlised. Jaksitut pidurit ei ravi reguleerimine! Ettevaatust russlistega: kui pidur on tuim ja võtab järsku (hammustab kinni) on suure tõenäosusega vaja vahetada ka survekettad koos kuulidega. Aga võib õnnestuda ka puhastamisega elu sisse saada. Igal juhul mitte mugav ega kiire töö.
Hüdraulika on traktori põhitööriist ja see peab toimima ning ei tohi lekkida. Paratamatud on väikesed lekked kiirühendusmuhvidest, aga need pole suur mure. Mureks on sisemised lekked, mis väljenduvad koormuse all järele andvates või etteantud jõudu mittearendavates silindrites (kõik nõukatraktorid peavavad suutma end rippsüsteemiga üles suruda maast). Eriti valus on hüdrojaoturi sisemine leke, kuna seda on väga tülikas diagnoosida ilma stendita. Üldiselt on kõige lihtsam viis jagurit defekteerida välistada silindri leke. Enamus müüdavaid nõukatraktoreid on sisemiselt läbilekkivate jaguritega
Pumbad on harva probleemsed, pumba ajamid aga küll - vanematel traktoritel võivad need olla kaunis häälekad ja kuuleb seda hüdrosilindrit lõppu lükates ja kangi all hoides. Ettevaatust: pudedad voolikud ei pruugi kaitseklapi rõhule (enamasti 120 bar) vastu pidada!
Elekter on enamasti rohkelt modifitseeritud ja seetõttu siin mingit muud reeglit ei ole, kui toimimine. Kindlasti peavad olema töökorras kaitsmed - ilma nendeta võib huvitavaid valgus-, heli- ja lõhnaefekte saada. Igasugused mutrid, poldid jms kaitsmepesas on ohu märk. Reduktorstarteriga või käivitusmootoriga russil ei pea olema tankiakusid, originaalstarter-akulõhkuja puhul on soovitav väike tuumajaam istme taga.
Dokumendid on nõukatraktori väärtuslikeim osa neile, kel vaja liikluses toimetada. Veenduge, et teile pakutavad paberid ka reaalselt sellele traktorile kuuluvad, kuna paljude traktorite raaminumber on löödud või värvitud vahetavale mootorialusele pikitalale. T-16 raaminumber on esiprussil esimese kastitoe all. T-25 raaminumbri koha ütleb keegi teine.
Kabiin ja muud plekid: tore, kui on säilinud kasutuskõlblikuna, kuid harva on need midagi meeldivat. Väikese kabiiniga MTZ-80/82 kütteseade on sigavõimas ja seda tasub säilitada.
Ülalolev nimekiri on väga lühike meelespea, mida kontrollida. 10-15 minutit kabiinis ja ümber traktori peaks olema piisav, et pilt ette saada. Vana ja väsinud traktor ei peaks maksma üle vanarauahinna, kuna kaalule tuleb see ju ka saada. Heas korras masina eest võib ju küsitud hinda maksta, kui nostalgialisa selle välja kannab.
Üldilme kõik sõlmed peavad olema küljes, sisaldama õli piisavalt (kui seda peab seal ikka olema) ja toimima ettenähtud viisil. Väikesed õlijäljed vanal masinal pole tingimata pahad, aga neil tuleb silma peal hoida. Kurjast on liigsed lõtkud ja eriti kalliks lähevad ovaalseks kulunud sõrmeavad. Astmeliseks kulunud sõrmed või suvaliste poltide asendamine kõvapinnaliste sõrmedega on lihtne. Ilma nõuetekohaste lõtkudeta ei taha asjad aga töötada. On väga vastik, kui igal kangil on pool meetrit lõtku.
Mootor peab käivituma nii soojalt kui külmalt kindlalt, kiiresti ja töötama kohe vahelejättudeta. Pragune ilm on hea indikaator: korras diiselmootori jaoks on -5 täiesti normaalne temperatuur. -20 on juba selline, mis eeldab talvekindlust (mida vanatehnikal pahatihti enam ei ole). Ei ole ka normaalseid hõõgküünlaid (kui pole just väga viimase otsa põksilisega tegu). Külm mootor kipub paratamatult suitsema, kuid see hele saba peaks soojenemisel mõne minutiga kaduma. Normaalne tööhääl on selgelt kuuldavate plahvatustega, kuid teravaid plakse, raginaid, vilinaid ega mütse ei tohi kuulda olla. Karterituulutusest ei tohi tulla suitsu ja sinna ei tohi mõne minutiga tekkida märgatavat (et täismees ei jõua pöialt peal hoida) survet.
Sidur ja jõuülekanne peavad töötama tühikäigul ja kergel veol mürata, vaid raskel veol võivad sirghammastega ülekanded häälitsema hakata. Sidur ei tohi libiseda, kuid peab lõpuni lahutuma. Seda näitab käikude lülitumine: kui töötava mootoriga lahutatud siduriga paigal seistes käik sisse panna, välja võtta ja nüüd mõnda teist püüda lülitada, siis ei tohi ragiseda ega krooksatada. Samas siduripidurita kastidel (mille sai MTZ80) võibki sooja kastiga kesta üle minuti enne, kui käigukasti võllid seiskuvad. Kõik käigud peavad lülituma ja ka vedama vahelejättude ja tõugeteta (puuduv hammas on avariiline viga!). Kui käik ei püsi sees, on kast sedapalju kulunud, et tuleb lahata. Fiksaatorivedrude vahetamine tugevamate vastu ei ravi seda viga
Jõusiirdevõll ei tohi väljalülitatuna pöörelda ja sisselülitatuna peab pöörlema kindlalt. No see on asi, mida harva viitsitakse (või üldse võimaldatakse) proovida. Rehvid on kulumaterjal ja siin ei ole suurt midagi vaadata. leket näeb niikuinii alles päevade jooksul, eriti tagarehvist.Pidurid on traktorite nõrk koht. Pahatihti ei pea, hoovad takerduvad, katted on kulunud või õlised. Jaksitut pidurit ei ravi reguleerimine! Ettevaatust russlistega: kui pidur on tuim ja võtab järsku (hammustab kinni) on suure tõenäosusega vaja vahetada ka survekettad koos kuulidega. Aga võib õnnestuda ka puhastamisega elu sisse saada. Igal juhul mitte mugav ega kiire töö.
Hüdraulika on traktori põhitööriist ja see peab toimima ning ei tohi lekkida. Paratamatud on väikesed lekked kiirühendusmuhvidest, aga need pole suur mure. Mureks on sisemised lekked, mis väljenduvad koormuse all järele andvates või etteantud jõudu mittearendavates silindrites (kõik nõukatraktorid peavavad suutma end rippsüsteemiga üles suruda maast). Eriti valus on hüdrojaoturi sisemine leke, kuna seda on väga tülikas diagnoosida ilma stendita. Üldiselt on kõige lihtsam viis jagurit defekteerida välistada silindri leke. Enamus müüdavaid nõukatraktoreid on sisemiselt läbilekkivate jaguritega
Pumbad on harva probleemsed, pumba ajamid aga küll - vanematel traktoritel võivad need olla kaunis häälekad ja kuuleb seda hüdrosilindrit lõppu lükates ja kangi all hoides. Ettevaatust: pudedad voolikud ei pruugi kaitseklapi rõhule (enamasti 120 bar) vastu pidada!Elekter on enamasti rohkelt modifitseeritud ja seetõttu siin mingit muud reeglit ei ole, kui toimimine. Kindlasti peavad olema töökorras kaitsmed - ilma nendeta võib huvitavaid valgus-, heli- ja lõhnaefekte saada. Igasugused mutrid, poldid jms kaitsmepesas on ohu märk. Reduktorstarteriga või käivitusmootoriga russil ei pea olema tankiakusid, originaalstarter-akulõhkuja puhul on soovitav väike tuumajaam istme taga.
Dokumendid on nõukatraktori väärtuslikeim osa neile, kel vaja liikluses toimetada. Veenduge, et teile pakutavad paberid ka reaalselt sellele traktorile kuuluvad, kuna paljude traktorite raaminumber on löödud või värvitud vahetavale mootorialusele pikitalale. T-16 raaminumber on esiprussil esimese kastitoe all. T-25 raaminumbri koha ütleb keegi teine.
Kabiin ja muud plekid: tore, kui on säilinud kasutuskõlblikuna, kuid harva on need midagi meeldivat. Väikese kabiiniga MTZ-80/82 kütteseade on sigavõimas ja seda tasub säilitada.
Ülalolev nimekiri on väga lühike meelespea, mida kontrollida. 10-15 minutit kabiinis ja ümber traktori peaks olema piisav, et pilt ette saada. Vana ja väsinud traktor ei peaks maksma üle vanarauahinna, kuna kaalule tuleb see ju ka saada. Heas korras masina eest võib ju küsitud hinda maksta, kui nostalgialisa selle välja kannab.