Vähestestel tekib silmade ette pilt nn. Naiste-Jawast, mille sadulasse saavad neiud seelikuga istuda ilma koera kombel jalga kergitamata. Tegemist siis Jawa 50 variandiga 555, aastast 1961. Ja et oleks kõik ausalt ära räägitud, siis tõesti pistis jõuluvana mulle paki dokumente pihku ja palus kingikotist välja võtta üsnagi komplektse sõiduriista. Teises kingipakis leidusid veel mõned puuduolevad või vahetamist vajavad varuosad. Ainuke pilt saigi tehtud otse esimese emotsiooniga, sest kohe sai hakatud talle "sisse vaatama".
Nüüd siis ajaloost juurte tasandil. Olin varateismeline ja mootoritega sõiduriistad hakkasid huvi pakkuma. tuttavad külapoisid sõitsid juba sääreväristajatega, kuid mina polnud isegi proovida saanud. Mäletan, et mangusin ühelt tuttavalt proovisõitu edutult, kuid paar päeva hiljem külapeo ajal see sõiduriist varastati. Hommikuse une katkestasid kannaatanute koputused uksele ja hakati aru pärima. Minul ei olnud selle vargusega mingit pistmist peale selle, et olin põgusalt pidu väisanud. Küllap isa taipas, et on tulud kätte aeg pojale tehnika hooldust ja remonti õpetada ja niii soetaski isa kasutatud Jawa 50. Ikkagi kickstart ja jalgkäigud, mitte mingi sääreväristaja! Kuna sellise sõiduriistaga kärutamiseks pidid juhiload olema, siis sooritas isa ka juhieksami ja soetas Salvo munakoore. Minu territooriumiks jäi külavahe ja ümbruskonna metsateed. Tehniliste probleemide tekkides tuli õppida ise neid lahendama. Keevitustöid käisin tegemas kohalikus töökojas, millest inspireertuna olen võtnud kasutajanimele lühendi MTJ. Varuosi ostsin tollasest Motopoest Tallinnas Pikalt tänavalt.
Saadud kogemuse tulemusena läksin sügisel Tallinna Pioneeridepalee auto-motoringi. Tollased noortekardid olidki ehitatud nende Jawade mootoritega. Mingil ajal jäin ringist kõrvale, sest sügisesel registreerimisel ei olnnud enam vabu kohti. Klassivennad, kes olid agaramad ja tublid, sõitsivad pärast kaheksanda klassi lõppu võistlustele juba Saksamaale (ikka sellesse idapoolsesse). Eks tegi ikka kadedaks küll ja meeles siiani.
Kui kaaslase hakkasid endale tõelisi Jawasid ostma ja lubasi taotlema, olin mina oma sõidihimu piisavalt saanud rahuldada. Ma ei viitsinud endale isegi lube teha. Load tegin palju hiljem, kui autojuhilubade olemasolu korral piisas ainult sõidueksamist.
Huvi selle sõiduriista vastu kadus kuskil perekonna tekkimise paiku, kuigi ka enda abikaasat olen saanud sellega sõidutada. Asemele tulid autod ja nende hooldamise ja remondiga seonduv.
Naiste-Jawa jäi maakoju, kus nooremad sugulased sellega sõita proovisid. Mingil ajal, kui aiatööriistade ehitamine oli hädavajalik, võttis isa sõidukilt mootori maha. Tööriista sellest enam ei tulnud, kuid ühe Kuldse Börsi kuulutuse peale pakkusin jäänukeid ühele Viljandimaa vanatehnikahuvilisele. Seega suurem osa läks uuskasutusse. Hiljem leitud varuosad viisin külakostiks Vana-Kolga Tsiklitalli, sest nendel oli siis ühe analoogse sõiduki taastamine pooleli. Hiljem leidsi veel üles bensiinipaagi, mille pärandasin motomatkajast sõbrale.
Nagu selgub, ei olnud mul siis veel mingit vanatehnika haigust tulnud, aga ma mäletan hästi seda päeva, kui üks tuttav vanapapi jutu sees poetas, et temal on kuuris vana Volga. Sellega olin saanud viirusest tabatud ja töökotta saivad lohistatud esimesed Volgad. Päris palju suvesid on nende vanasõidukitega ka üritustel kärutatud. Lõpuks tekkis nostalgiline visioon, et kodus võiks olla mälestuseks ka üks väike Jawa. Jagasin oma unistust ka sõpradega ja unistus täituski.
Esimeseks ettevõtmiseks oli mootorisse tuli saada. Avastasin, et sõiduk oli vist kuskil räästa all pikalt seisnud, sest paak oli seest krobeliseks roostetanud. Seega käivitamine toimus lehtri ja vooliku abil. Proovides selgus, et ka karbuss oli vett ja sodi täis. Peale puhastamist käivitus edukalt. Praeguseks on sõiduriistalt eemaldatud katteplekid ja alustatud hilisema värvkatte eemaldamist.
Enda üllatuseks avastasin, et sisuliselt kõik vajaminevad osad on Tšehhis või Slovakkias saadaval. Nimekirja olen koostanud, kuid tellimiseni pole veel jõudnud, ikkagi aastavahetus.
Jaa, tuleb meelde. Naabrimehel oli ka selline 70-ndate alguses. Aga mitte punane, vaid hallikas-sinine.
Kuna ise kärutasime sel ajal Riga 7-tega ringi, tundus Jawa ikka tõsisema tegijana. Käigud ja puha. Ei mäleta, kutsuti seda ka siis naiste-JAWAks või mitte.
Oli ka üks vanamees Gaujaga, kes muudkui kiitis, kui hästi tema säärekas käima läheb ja selle põhjuseks oli "JAWA küünal"
Edu projektiga!
Sügav kummardus õpikute autoritele
Lisatud pildil on mõned auto- ja mototehnika õpikud ja Jawa tehasejuhend ning varuosade kataloog. Juba teismelisena, olles saanud Jawa mopeedi, ehk nagu tehases seda kutsuti - kergmootorratta, tõi isa mulle Jawa raamatukesed. Need kinkis talle kolleeg Arseni Palu ise. Mäletan, et mootori kokkupanekul oli nendest palju abi. Muude remonditööde puhul oli abiks see Jawa pildiga õpik. Wana-Kolga Tsiklitalli eestvõttel on Arseni Palu panust meeles peetud.
Pildil olev Jawa varuosade kataloog, mille alles hiljem leidsin isa raamatukogust, kannab Ernst Antoni pühendust. Ernst Anton oli samuti isa kolleeg ja olen tema õppeklassis sõidutrenažöril "sõita saanud. Tema spetsialiseerus autoõpikutele ja 60date aastate alguses olid televisioonis tema juhitud autoõpetuse saated. Olles mõne vanasõiduki omanik, olen vanade autode kohta saanud abi just E. Antoni õpikutest. Mäletan, kuidas esimese GAz-21 soetamise järel otsisin sealt käsikäikude pilti.
Tänud meestele eestikeelse tehnikakirjanduse koostamise ja terminoloogia tutvustamise eest.
Nagu pealkirigi ütleb, saabus sõiduk jõulukingina ja selleks ajaks olid talvised vanatehnika korrastamise plaanid juba tehtud ja tööd käisil. Seega on kõik tööd mopo kallal tehtud muu töö kõrvalt. Nimelt tööd on pooleli VAZ-2106 korrastamisega (mitte restaureerimisega!). Sõiduki soetasin nostalgiast, sest alates 1974.a. on peres kellelgi alati mingi VAZ sõiduk olnud ja varuosasi oli jäänud endal ja sõpradel üllatavalt palju. Nii olengi sellega suviti sõitnud nii lustisõitudel kui ka lihtsalt igapäevasõidukina. Nüüd võtsin käsile karpide vahetuse ja uste aluäärte lappimised. Piirdun teadlikult värviparandustega.
Tuleohutuse tõttu ma õhtuti keevitustöid ei tee ja siis olen nühkinud Jawa detaile värvist puhtaks, sest ilmnes üsna rohkesti värvialust roostet. Olen alustanud tagumise kattepleki (?) mõlkide rihtimist.
Varuosad saabusid!
Vanatehnika taastamisel on puuduolevate või amortiseerunud osade saamine emotsionaalne sündmus. Jawa E-poodides surfates oliin üllatunnud, kui palju varuosi pakutakse ka minu sõidukile. Lammutamise käigus olin teinud endale loetelu vajaminevast. Esialgu ikkagi sooviga lihtsalt taastada vanema sõidukina, mitte musta numbri kandidaadina.
erinevates E-poodides olin võrrelnud veidi hindasid ja lugenud Jawa-meeste kommentaare tellimuste täitmise kohta. eelmisel nädalal tegin tellimuse, mille kohta saadeti mulle kiiresti ka arve. Esmaspäeva hommikul teatati, et raha on laekunud ja pakk antud kullerfirmasse. Neljapäeva hommikul oli kuller kastikesega ukse taga ja kaup käes nagu niuhti. Kui võrdlen enda aastate tagust kogemust Volga osade hankimisega Venemaalt, siis on need nagu öö ja päev. Usun, et alati ei pruugi nii lihtsalt tellimusega minna, kuid esimene kogemus oli väga positiivne. Tuli mõte võrrelda seda ostu ka Osta.ee oksjonitelt soetamisega ja tüli või suhtlemist müüjaga on ikka rohkem.
Enamus saabunud osasid jääb kõigepealt ootama sõiduki värvimist, kuid mõned olulised raamidetailid on selleks nüüd ka olemas.
Tasapisi olen mopo korrastamisega tegelenud. Detailidele on krunt peale kantud (v.a. raam). Probleemseks detailiks on olnud tagumine porilaud, mida ikkagi tahaksin kondliks kutsuda (?), sest porilaud on tal selle katte all veel eraldi. Rattaga külili käimisel saavad selle küljed kergesti kannatada. Eriti väsinud olekuga on nendel jalatugede ümbrus, nii oli ka minu enda kunagisel sõidukil. Peale selle kinnitub suur detail raami külge vähestest kohtadest ja vibratsioonist tekivad servadesse väsimuspraod. Kui keevitamisega said nii praod kui ka liigsed augud likvideeritud, siis pleki rihtimisega ma rahule ei jäänud ja valisin pahtliga tasandamise tee. Viimistlus pole veel lõppenud.
Eraldi probleemiks on sadula kinnitus, mis oli katkine. Juhtus aga nii, et uue sadula konstruktsioon ei võimalda ulatumist katteplekini. Otsustasin telllida uue istmeraami. Hea oleks aeg-ajalt mõne teise ratta pealt mõõte kontrollida, kuid üks selline on kuskil talvekorteris.
E-poodlemise varjukülg
Pärast esimest Tšehhist saabunud kaubasaadetist olin üllatunud, kui lihtne on selle mopo taastamine võrreldes varasema Volga-projektiga. Nüüd hakkan tundma teatud tühimikku, mida E-poest ostetud kaubad ei suuda täita. Hobitegevus ei tähenda minu jaoks ju endale hädavajaliku tarbesõiduki tegemist vaid teatud loominguilist protsessi. See protsess hõlmab esmalt vajalike osade otsimist-leidmist nii interneti avarustest kui ka otsekontaktide ja klubilise suhtlemise kaudu. Mäletan, et veel enne Vollga ostmist käisin Tagadi laadal, saamaks kinnitust, et GAZ-21 taastamiseks ikka pakutakse olulisemaid keredetaile. Lugesin nii eesti- kui ka venekeelseid foorumeid, milles autorid kirjeldasid oma probleeme sõidukite taastamisel. Võtsin paljudel meie meistrimeestel nööbist kinni ja küsisin nõu. Pea iga tuttav sai teada, millise hobitegevuse olen endale leidnud ja nii hakkasid tulema kõned varuosade pakkumistega. Päris mitemete papide garaažid olen selle käigus saanud päranduseks. Perekond imestas, et isal on tekkinud rida uusi tuttavaid. Mõned nendest on läinud kirikaiale, aga teistega suhtleme endiselt. Vanatehnikaüritustel käisin tükk aega lihtsalt vaatlejana, et võrrelda einevate sõidukite taastamistööde taset ja kujundada enda eelarve ja oskuste jaoks sobiv visioon. Otsisin vanad autoehituse raamatud välja ja ostsin puuduolevaid. Ma ei osanud isegi ette kujutada kui palju ma üldse hakkan autoga sõitma. Enda suureks üllatuseks hakkas mulle meeldima suvine vanasõidukiga liiklemine.
Naiste Jawa taastamise protsess on toimunud töökoja seinte vahel ja see töö meeldib endiselt, aga midagi olulist on puudu. Kas see on hasart või väljakutse, millest puudust tunnen, ei tea? Igatahes loen põnevusega, kui keegi on leidnud olulise detaili kuskilt Siberi pärapõrgust või lasknud meistritel valmistada replika.
Need mõtted said jagatud pärast järjekordse paki saamist kullelrilt ja töö läheb pisitasa edasi.
(Seda postitust muudeti viimati: 12-11-2021, 13:05 PM ja muutjaks oli MTJ juhataja.)
Pisut piinlik on Magnuse 500 cc teema asemele enda 10 korda pisema pōristajaga tulla. Aastaring on läinud sinnani, et tuleb vanasōodukitega eputamise asemel tubaste tegemiste juurde pöörduda. Kevadel pooleli jäänud projekt sai toodud töökotta tagasi.
Kuigi kevadel saivad detailid taastatud ja krunditud, siis siiani on lahendamata istme kinnitus ja iste ise. Rattale oli aretatud külge mingi omaloominguline sadul ja rikutud algsed kinnitused. Sain küll tellitud kaasaegse istme replika ja ka kinnitused, kuid iste ei sobitunud alusega kokku, suur pilu jäi vahele. Tellisin istmele originaalsele sarnase aluspleki, kuid ikka ei istunud kokku. Olin küll ise umbes 50 aastat tagasi enda sadulal nahka vahetanud, kuid üksikasjad ei meenu enam. Nii käisingi paari tuttava mopot vaatamas ja asi sai selgeks. Nimelt on originaalis sadularaami külge needitud paksust nahast pikendusrihm. Sadulakate ōmmeldakse kinni läbi selle rihma. Selge pilt. Rihm ja needid ootavadki juba.
Kahjuks ei õnnestunud praegu pilte laadida.
Tänud kaasamõtlejale Tõnn. Pean siiski ütlema, et tema viidatud sadul ongi mul olemas, aga lai pilu jääb vahele ja ka sadulaalusplekk on originaalist erinev. Panen paar pilti, kus on näha serva needitud nahkrihm ja läbiõmmeldud polstriserv.
P.S. Ehk keegi IT tundja annab nõu, kuidas tahvlist JPEG laiendiga pilte lihtsalt üles laadida, kuna süsteem eo tunnista JPEG laiendit vaid JPG d.
Tänud ilusa pildi eest. Teadmata selle musta numbriga mopo algupärast seisukorda, teeb kadedaks kui uueväärseks see on taastatud. Minu visiooniks on pigem hästi säilinud vanapoolne. Kindlasti ei hakka ma uusi kroomitud jooksusid panema (minul olid kunagi tsingitud) vōi mootorit klaaskuulidega tulistama, kuid puhastan-poleerin kindlasti. Siiski pean tunnistama, et sellise sadulaga pole ise nōus ja ka triibud on tōmmatud valedesse kohtadesse. Aga see on iga omaniku vabadus.
Selle projekti algmaterjalist tehtud pilti vaadates on küll keeruline kuidagi originaalset pinnakatet säilitada, kuna ratas oli üle värvitud ning seejärel ka värvist puhastatud kuni halja plekini. Kui aga juba plekkdetailidel on uus värv peal, siis paistab "säilitatud" pinnakate mootoril ning velgedel tavaliselt kontrastselt ebasobiv. Aga igaühel on oma valik ning õiget ja valet ei ole selles hobis olemas. Ma ei ole kindel, kas tsinkimise tehnoloogiat kodarate ja pöidade juures ikka kasutati. Mina olen aru saanud, et olid kas kroomitud või värvitud halliks (või hõbevärviga). Aga igaks juhuks absoluutsele tõele ei pretendeeri.
Sadula osas jagan praktilist kogemust. Tõnni pilt on kõige odavam replika, millel nii alusplaat, kui kattenahk on originaalist märkimisväärselt erinev. Selle ersatsi ohvriks langesin ka ise samasugust ratast taastades. Lõpuks sai siiski valmis rattal kasutatud koopia kattenahka ning alusporolooni, kuid originaalset alusplaati. Suurimad erinevused seisnevad selles, et sellisel koopial on sadula alumisse äärde õmmeldud lisariba ning neetide asemel kinnitatud nahk sadularaami külge klambritega.
Siin näidiseks pildid, kuidas näeb välja originaalse raamiga, aga koopianahaga sadul.
Veidi surfates õnnestus leida pakkumised sadulale, mis on originaaliga oluliselt sarnasem. Julgeksin isegi öelda, et pildi järgi isegi originaaliga äravahetamiseni sarnane.
Edu taastamisel ning aitäh selle eest, et lubad teistel kõrvalt vaadata seda protsessi.
Värvimisel juhin tähelepanu, et tehases jäeti plekkide ja poritiibade sisepinnad ning mittenähtav osa raamist lõppvärviga katmata. Originaalse värvkattega detailidel näeb sisepinnal nö krunti ning üle serva pihustunud lõppvärvi. Taastamisel on tavaline "viga" (erinevus tehasetehnoloogiast), et detailid värvitakse igalt poolt tumepunaseks.
(16-11-2021, 13:37 PM)MTJ juhataja Kirjutas: P.S. Ehk keegi IT tundja annab nõu, kuidas tahvlist JPEG laiendiga pilte lihtsalt üles laadida, kuna süsteem eo tunnista JPEG laiendit vaid JPG d.
vaatasin nn workaroundi otsimise asmel probleemile endale otsa. Nüüd on foorumil ka .jpeg tugi. Max failisuurus 800kB.
Head jõuluaja jätku ( ),
Teet
Foorumite vanarahvatarkus: "üks troll suudab rohkem arvata, kui sada tarka teada"
Uued jõulud on ukse ees, kuid uhkustada pole nagu millegagi. Õnneks sain tööga kännu tagant lahti ja endale rahuldavalt sadula paika. Sellest tulenevalt lammutasin kohe ratta laiali ja asusin raami ja esiharki puhastama roostest ja tarbetust värvikihist.
Paar pilti istmepõhjast.
(20-11-2021, 15:22 PM)MTJ juhataja Kirjutas: Täna tõin laenuks ühe originaalina säilinud mopo, mille järgi saaksin rahuldavalt taastada enda oma.
Selle näidiseks võetud ratta omanik on tore mees ning andnud võimaluse ka teistele taastajatele originaalsena säilinud sõidukist eeskuju võtta. Just seetõttu ei olegi vaja iga masinat restaureerida või musta numbri alla panna. Taastatud masinaid saab alati teha ning taastamist vajavaid masinaid ikka leiab. Aga tehase originaalis, kuigi teatud kahjustustega, sõidukeid rohkem juurde ei tule. Taastatud rataste malliks võtmine tähendabki seda, et järgmine on samasuguste erisustega tehase tööst nagu eelmine meister tegi. Edu
Midagi on vahepeal edasi liikunud. Kuna mootor tuksus proovimisel ilusasti, siis polnudki selle pärast muretsenud. Hakates mootorit puhastama ja poleerima, avastasin sidurikojast paar üllatust. Esiteks oli sidurikett sedavõrd kulunud, et kulutab karteri külgi. Teiseks olis sidurivedrude stopperid ilusasti kinni tinutatud. Kas see on mingi turvalisuse pärast tehtud või on mõni stopper asendatud, kuna kaant on seest mingi asi kraapinud. Mul ongi kalduvust üles korjata teiste poolt ära tarvitatud asju.
Siis kui olin lahti võtnud esihargi, selgus , et sellega on korralikult puusse pandud ja torud kõverad. Sõidetud oli lausa ilma puksideta, sest muidu ei saadud neid liikuma. Nii tuligi tellida ka uus esihark.
Lõpuks sai võetud kaenlasse originaalvõrvi bensupaak ja lastud värvipoes segada õiget tooni värv. Paraku pildimasin ja valgus jätavad sellest tuletõrjeauto mulje. Nüüd tuleb endale selgeks teha, kuidas need kuldsed tiibud sinna peale joonistatud saavad.
![[Pilt: _vyrp11_51102561a--800.jpg]](https://www.jawaparts.com/fotky6872/fotos/_vyrp11_51102561a--800.jpg)
![[Pilt: _vyrp11_52104430a--1000.jpg]](https://www.jawaparts.com/fotky6872/fotos/_vyrp11_52104430a--1000.jpg)
![[Pilt: Screenshot_2021-11-16-14-05-55-411_com.g...s.docs.jpg]](https://1.bp.blogspot.com/-uV4lj2LZICQ/YZOe8hJqXJI/AAAAAAAAB-A/x737qEPyz14e0SCE51lRuwnTaH3VtvQSwCLcBGAsYHQ/s1600/Screenshot_2021-11-16-14-05-55-411_com.google.android.apps.docs.jpg)
),