[IIIFFFAR]

Maa küll ei virise. Liialdamata, lapsest saati kuueteistkümnega metsas käind, pole küliti kordagi saand. Meite majapidamisse tekkis sääne apastraat mäletamistmööda vist 1985. Alul mind veel sanga ei lubatud, 11 olin vast, aga hiljem saand ikka palju-palju käidud. Esiti muidugi pidi õppima rooli õigesti hoidma, aga see sai siva selgeks kui paar korda pöidlad tagurpidi said...   Hiljem 1991 saime metskonda tulitera 16MG, sellega oli juba puhas lust kulgeda.
  Tolle vanema versiooni panen nüüdki igal kevadel käima, et Memmele uue talve puud ära tuua. (siinkohal taaskord tänud kaasvõitleja V6SA-le, kelt pooliku mootori kunagi sain kui endine katel kepsu küljepealt välja laskis. Naabrimees, vanakooli mehaanik lappis kahest ühe uue kokku, käib nigu kell, nüüd üle kümne aasta juba. Suurt põllu ja heinatööd juba aastaid ei tee, aga talvepuud teeb igal aastal ja väikese põllulapi kultiveerib   (tagarippes, muide) see sinder muidugi nõuab tähelepanelikkust, moto kapotet on üsna mitugi korda uuesti sirgeks taotud      mul sääl piirajat põle, räpakalt toimetades lükkab liig üles. Aga kokkuvõttes igapidi vinks-vonks pill, tuleval aastal peame koos 50. sünnipääwa.