[sven1]

Vana-Volgade teine laine on kohal.  Umbes 20 aastat tagasi algas esimne laine. Siis hakkasid Volga-mehed ka koos käima. Gaz 24 mehi peeti väheke imelikeks, et kas nad siis nüüd ei suuda üht päris vanakest elustada. Sättisin ka ise ühe Volga elule ja Voglade kokkutulekul õnnestus pälvida originaalsuse kategoorias II koht. Nüüd ei võtaks mustanumbri komisjon mind sellise hübriidiga jutulegi. Poldid, mutrid, materjalid jne - kõik valed. 1960. a Volga nägi välja nagu 1963. aasta oma ning olin ise veel suht rahul. Polnud ju siis neid kaitseraudu ja muud kusagilt võtta. Aja möödudes on ka Gaz 24-d soliidsemasse ikka jõudnud ja eks on neidki hoolsamalt renoveerima hakatud. Isegi olen kaks tükki teinud.

Aga nüüd see nn teine laine. Sel kevadel on meie käe alt juba läbi käinud üks teise seeria Volga. Vaevalt jõudsime selle ühest uksest välja lükata kui teisest uskest pressis selle loo peakangelane juba sisse. Tean, et ka Tartus tehakse praegu vähemalt kolme vana Volgat. Tegijaid aga on ju mujalgi.

Kuna selle Volga siht on must number, siis ajaloo ja entusiastide huvides püüan selle restaureerimise loo samm-sammult kirja panna. 

Auto senisest elust ka. Auto tänase omaniku isa ostis selle 1970. aastal Tartust taksojuhi käest. Taksojuht oli ta juba toona 3. seeriaks ümber ehitanud. Pereautona õppis tänane omanik 10-aastase poisikesena sellega sõitma, ise esiaknast vaevu välja nägema ulatudes.

Tegelikult on auto üpriski hästi säilinud. On näha, et omanik on autot hästi hoidnud. Võibolla liigagi hästi . Nimelt ühel Volgal võiks ikkagi mootor natuke õli tilkuda, et ülejäänud põhi saaks määritud. Sellel aga roostetab mootoritagune kõige rohkem. Oleme ta juba tükkideks lahti võtnud ja ära pritsinud. Õige pea läheb keevitusse. Nii see uus elu algab.