Potipõllunduse vajalikkusest ja (metalli) taaskasutuse kahjulikkusest
#21

jäägu haruldase ilmselt kitsamaks lõigutud lintidega traktori hüpoteetiline päästmine omaette rohelise muru meenutamiseks ning olgu Laari, kapitalismi, naabrimehe jms kirumiseks testrubriigi teema. Muidu kõige universaalsem süüdistatav on vast elu ise: päeva lõpuks on tema olemasolu kõiges jamas süüdi Smile

Foorumite vanarahvatarkus: "üks troll suudab rohkem arvata, kui sada tarka teada"
Vasta
#22

(09-06-2021, 13:16 PM)Mahno Kirjutas:  Ei taha, et pealinna jookseks. Tahan, et kohapeal ka mõistlikku tegevust oleks ja noored poe taga autos õhtuti telefoni sügamas ei käiks.

Aga mis loogikat sa otsidki tegevusalast, mis ammu toetustega pekki ja ebaloogiliseks keeratud on.
Ilmselt poleks toetusi vajagi, kui kõik oleks õiglase hinnaga.
Ja ärgem unustage ka seda, mis peapõhjus oli- seltskond kes võttis üle (loe röövis) talupoegade ja ettevõtlike inimeste poolt rajatu. Algul muidugi suure vihaga võeti "kulakutelt" kõik ära ja et küll meie oleme paremad peremehed! Tegelt kestis ju asi senikaua, kuni see vana rasv kandis, pärast lasti laguneda kõik ja tassiti laiali. Ja jälle p. se õhtal. Teised jälle süüdi! Big Grin
Vasta
#23

See on kõigile kaupmeestele kahjulik, et me teeme sitast saia ja paneme ka uuele saiale sooja värsket sitta juurde. Big Grin 
Nagu just kuulsin ühe Võrumaa mehe käest, et oli oma asjaga remondis käinud ja poest olla soovitatud kohe uus osta. Siin on ilmselt asi selgemast selgem. Praegu on sellised ajad, et paljud enam asja ei jaga ja neile on alati hea soovitada uut asja osta. Paljud lähevadki õnge. Ja kui raha ka peaks olema, mis siis nutta, võtke aga uusi asju. Toungue Kellel aga käed otsas ja mõistust jagub, see võib ikka lihtsama vaevaga ära elada.
Vasta
#24

Siin teemas kritiseeritakse nn potipõllumehi kes veel viitsivad oma paaril või paarikümmnel hektaril põldu pidada. Aga paljud ei tee seda  sellist põlluharimist üldse raha pärast vaid see on hobi ehk mõnus vaba aja tegevus  mis on levinud põhjamaades ja lääne-euroopas . Majanduslikult ei tasu selline asi muidugi enam ammu  ära kuid tähtis on ka emotsioon et saab  näiteks traktoriga mööda põldu uhada ja vaadata kuidas vili kasvab . Enamus eestlasi sellest  muidugi sellest aru ei saa sest nad on liiga materialistliku mõtteviisiga et sellist elustiili mõista .

NB.-Riigiaparaadi hammasrattad ja väntvõll vajaks kiiremas korras remonti.
Vasta
#25

Omast kogemusest võin öelda, et vanaraua hinnast väga ei sõltu kas see traktor või kombain jõuab sinna. Suhtumine määrab, kombainidega ma ei oska võrrelda, aga endal paar t40-t ja isegi kui vanaraua hind oleks 600 või 1600euri tonnist, ikka ei jookseks neid sulatusahju ajama. Peale homset tuleb ka päev kus hein niita, vaguajada või lumilükata. Hetkekasum on tulevikus pigem kahjum.

Ei näe mina põhjust milleks hukka mõista need pärijad kes pärivad omale talud kuskil lõuna eesti metsade vahel koos tehnikaga aga ise elavad tallinnas korteris. Müüd ju asja parimale pakkujale, pole metsllihundi süü, et tema paremat hinda suudab pakkuda.
Igasugused tingijad, broneerijad ja muud sellised nähtused on nagunii suutnud eraisikule müümise huvi väga väikeseks kahandada.

Edit: Küsimus suurelerigile, kas keegi teab kedagi kes kasvatab vilja kasutades selleks venetehnikat? Külv/koristus. Kui jah siis mis tehnika ja kui suurel alal?
Vasta
#26

Jah, ei ole vaja kedagi hukka mõista, pigem on vahel raske mõista. Peale kurbi sündmusi tuleks nagu eluvaim sisse ja kohe vaja kõik peeneks teha..... Pole see meie asi, kuid, kui kuuled, näed, no ei pea omati kõrvu ja silmi peitma. Big Grin  Ja me ei tea ju ka, mida kadunuke tegelikult soovis... siis kui elas, kõlbasid küll seisma ja oma aega ootama. Kas nüüd just selleks, et nüüd ära viia....
Tuleks kiita neid, kes taipavad pakkuda enne vanametalli viimist tehnikat. Ja ma ütleks, et kui ongi kuskilt veel midagi head saada, ei tohiks viiekat näpuvahel väristada... jätab suht viletsa mulje. Big Grin  Sellest need külajutud...

T.
Vasta
#27

(13-06-2021, 17:43 PM)Talupoeg taluja Kirjutas:  Jah, ei ole vaja kedagi hukka mõista, pigem on vahel raske mõista. Peale kurbi sündmusi tuleks nagu eluvaim sisse ja kohe vaja kõik peeneks teha..... Pole see meie asi, kuid, kui kuuled, näed, no ei pea omati kõrvu ja silmi peitma. Big Grin  Ja me ei tea ju ka, mida kadunuke tegelikult soovis... siis kui elas, kõlbasid küll seisma ja oma aega ootama. Kas nüüd just selleks, et nüüd ära viia....
No kurat ma aru ei saa, kuidas kõikidel pärijatel peab olema jaksu ja raha kogu päritud manti hardalt säilitada. Enamus pärijaid elab tänapäeval ikkagi üle viiekümne kui vanemaid matma hakkab (ja üle  kolmekümne kui vanavanematest rääkides). Selles vanuses on mõistlikul inimesel oma eluvalikud tehtud ja ei ole vaja ka pahaks panna kui tee on isakodust oma elu peale viinud ja teine eriala valitud. Ja siis on sul ühel päeval pärast kurba sündmust üks veidi laokil majapidamine, mida otseselt vaja pole, aga omab sentimentaalset väärtust. Ja siis käid mõned suved ja niidad esiisade õunaaia puhtaks ja trimmerdad T-20-le sobivaks ratsitud hobuniiduki ja kartulirootori heina seest välja ja lõpuks jõuad ikka sinna, et kellegi Talupoja hingerahu nimel ei viitsi selle jamaga tegeleda, ilma milleta ka nagu päris hästi hakkama sai.
Ja vananevat rahvastikku arvestades pärib keskeltläbi pigem üks laps kahe vanavanema JA oma vanemate väikelinnakorterid, individuaalelamud, talud ja kooperatiivisuvilad. Ja lõpuks ongi kõigi nende laialiasuvate väheväärtuslike kinnistute haldamine üks Sisyphose töö, mille peale iga kinnistu külarahvas ka veel näpuga näitab ja tänitab, kuidas ikka laps laseb asjal laguneda.
Vasta
#28

(13-06-2021, 23:47 PM)Telc Kirjutas:  
(13-06-2021, 17:43 PM)Talupoeg taluja Kirjutas:  Jah, ei ole vaja kedagi hukka mõista, pigem on vahel raske mõista. ...
... Enamus pärijaid elab tänapäeval ikkagi üle viiekümne kui vanemaid matma hakkab (ja üle  kolmekümne kui vanavanematest rääkides). Selles vanuses on mõistlikul inimesel oma eluvalikud tehtud ja ei ole vaja ka pahaks panna kui tee on isakodust oma elu peale viinud ja teine eriala valitud. ...
Ma siiski panen pahaks, ei hoolita vanematest ja jäetakse nad üksi isakodusse elama, oma ego ja karjäär on niiii tähtis!
... Oli ka mul elu ja töö, eriala kodunt kaugel aga kui vanemate tervis viletsaks läks tulime perega tagasi neid toetama, olles tsutt üle kolmekümne matsin mõneaastase vahega vanemad ja siis jäi elamine minu peale. Minu esivanemad on selles kohas elanud üle kolme sajandi ja siis jätta koht lagunema? Ei. Naine oli esialgu väikeste lastega talviti Tartus, kus lapsed koolis käisid, laste kasvades tuli ka minu juurde ära.
Vasta
#29

(14-06-2021, 08:18 AM)honkomees Kirjutas:  Ma siiski panen pahaks, ei hoolita vanematest ja jäetakse nad üksi isakodusse elama, oma ego ja karjäär on niiii tähtis!
 ...

Õige mõte, aga...

Kust lapsed selle ego ja karjääri saavad?

Meie (ehk vanemad) selle mõtte neile pähe paneme. Ühtepidi arusaadav - ikka tahad, et neil oleks parem. Aga teisipidi - kui nad ei näe neid rõõme ja (väikesi) muresid, siis neil ei teki ka sidet.
Vasta
#30

Meil läks veidi lihtsamalt, vanaisa ütles u. 85 aastaselt et varsti lähevad toidained nii kalliks et poest enam osta ei jõua ja te peate ise kasvatama hakkama ja ma ostan selle jaoks korraliku traktori. Müüs kaks T-75 ja Jumzi maha, paar atra ja suuremat rauakola läks vanarauda ja ostis uue Dongfengi. Kui praegu ise seda teeks siis oleksin süüdi et esiisade tehnikat ei väärtusta  Big Grin
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne