[Telc]

Jah, ei ole vaja kedagi hukka mõista, pigem on vahel raske mõista. Peale kurbi sündmusi tuleks nagu eluvaim sisse ja kohe vaja kõik peeneks teha..... Pole see meie asi, kuid, kui kuuled, näed, no ei pea omati kõrvu ja silmi peitma.   Ja me ei tea ju ka, mida kadunuke tegelikult soovis... siis kui elas, kõlbasid küll seisma ja oma aega ootama. Kas nüüd just selleks, et nüüd ära viia....

No kurat ma aru ei saa, kuidas kõikidel pärijatel peab olema jaksu ja raha kogu päritud manti hardalt säilitada. Enamus pärijaid elab tänapäeval ikkagi üle viiekümne kui vanemaid matma hakkab (ja üle  kolmekümne kui vanavanematest rääkides). Selles vanuses on mõistlikul inimesel oma eluvalikud tehtud ja ei ole vaja ka pahaks panna kui tee on isakodust oma elu peale viinud ja teine eriala valitud. Ja siis on sul ühel päeval pärast kurba sündmust üks veidi laokil majapidamine, mida otseselt vaja pole, aga omab sentimentaalset väärtust. Ja siis käid mõned suved ja niidad esiisade õunaaia puhtaks ja trimmerdad T-20-le sobivaks ratsitud hobuniiduki ja kartulirootori heina seest välja ja lõpuks jõuad ikka sinna, et kellegi Talupoja hingerahu nimel ei viitsi selle jamaga tegeleda, ilma milleta ka nagu päris hästi hakkama sai.
Ja vananevat rahvastikku arvestades pärib keskeltläbi pigem üks laps kahe vanavanema JA oma vanemate väikelinnakorterid, individuaalelamud, talud ja kooperatiivisuvilad. Ja lõpuks ongi kõigi nende laialiasuvate väheväärtuslike kinnistute haldamine üks Sisyphose töö, mille peale iga kinnistu külarahvas ka veel näpuga näitab ja tänitab, kuidas ikka laps laseb asjal laguneda.