[kass]

Väga tuttav jutt. Tundub et neid tegelasi ikka jagus.
Meie kandis leiti peale sarnase pere ära kolimist 90-ndatel väidetavalt 70+ raami ainult hoovil asunud vana mõisa keldri riismetest. Mõisa tiigist ja mujalt veel omajagu juppe välja tulnud.

Hallooo!
Jah, nii see kahjuks omal ajal oli! Jalgrattamuuseumi teadusnõukogu liikmena veidi selgitan olukorda... XIX sajandi teisel poolel tekkis Eesti- ja Liivimaa kubermangus rahvuslik ärkamine koos liikumisega "jalgratas massidesse" ning ka ärksamad talupojad hakkasid endile tasapisi tallapresse soetama, kes vahetas lehmakondi vastu, kes meisterdas ise kättesaadavast materjalist. Jalgrattaga oli mõnus poes ja kõrtsis käia ning muidu ringi kihutada.
Aga ega mõisnikele selline asi loomulikult ei meeldinud, et matsirahvas nina püsti hakkas ajama ja väntsõõridega ringi kihutas, sinimustvalged lipud lenksu küljes rippumas, selmet et sõnnikuveol ja rehepeksul käed külge lüüa või mõisahärrat kevadkülvil aidata. Oli muidugi üksikuid erandeid, esimesena tuleb meelde keegi Lev Tolstoi Venemaalt, kes ise oli usin jalgrattur, sõitis ise ja teisi ka ei keelanud. Ja ega ta ise ka eriti mõisatöödest ei hoolinud, talle meeldis rohkem raamatuid kirjutada (internetti ja youtubi Venemaal sel ajal veel ei olnud, tegemist oli suhteliselt mahajäänud majandusega pooleldi agraarriigiga) ja selle tegevuse juures jalus tolgendavad talupojad pigem segasid...
Ja hakkasid reaktsiooniliselt meelestatud mõisnikud talurahva seast sirgunud jalgratturitele igate moodi käru keerama, kumme tühjaks laskma koos ventiilide ära võtmisega, konsumite ja kõrtside juures seisvate tallapresside  pihtapanemisest rääkimata. Seda tegevust nimetasid nad ise "ärandamiseks", hiljem levis see tegevus juba laialt ka maarahva hulgas, kes varem oli olnud aus ja rikkumata metsa- ja laulurahvas.
Oli lausa juhuseid, kui mõisnikud kasutasid talupoegade higi ja verega hinnaga teenitud  rublade eest ostetud jalgraste rekvireerimiseks vägivaldselt meelestatud kasakate jõukusid, seda on ka Eduard Vilde oma teoses "Mahtra sõda" põgusalt kirjeldanud.
Ja ärandatud ning konfiskeeritud jalgrattad võeti lahti ja jupid loobiti tiikidesse, vanadesse keldritesse või lihtsalt lepikusse laiali. Ja kui vaene talupoeg isegi leidis oma velo jupid üles, siis kokku ta seda enam panna ei osanud, sest erialakirjandust oli tollal vähe saada, eriti eesti keelset ja ega talupoeg tegelikult lugeda - kirjutada ei osanud, need oskused tulid alles hiljem koos Moskva ja Harkovi jalgrattatehaste toodanguga aastal 1940. Youtube ja wifi polnud samuti maarahvale kättesaadav nagu juba mainisin.
Aga selle mõisahärrade ja tsaaririigi jalgrattavaenuliku tegevuse ja maarahva rõhumise tõttu hakkas talupoegadel vaba raha üle jääma, sest jalgrattaid polnud lihtsalt mõtet osta ning nad olid sunnitud investeerima millesegi sellisesse, mida oli raskem ärandada - nad asusid talusid päriseks ostma. Muidugi polnud seegi jätkusuutlik tegevus, sest koos vabaduse, kirjaoskuse ja harkovi ning pensa jalgrataste saabumisega hakati ka rekvireerima neid ostetud talusid, maid ning metsi, aga see on juba teine teema.
Jah, nii oli....