Leid otse maaseest, LVOVI tehase sääreväristaja V 902.
#1

Tere! Mõtlesin ,et jägan ka foorumlastele oma väga lahedat ja huvitavat  leidu maaseest, nimelt sai leitud , nõukaaegne sääreväristaja. Kahjuks vist ei saa kunagi teada, miks antud võrr komplektsena sisuliselt teeäärde seisma jäi ja kuidas ta nõnda märkamatult maasse kadus, nii , et keegi ei märganud. Üks kaasfoorumlane tahtis ära osta, seda kuid, kui foorumlastel on ettepanekuid, mida sellega edasi, teha siis võite märku anda, restaureeima oleks ilmselt seda liiast hakata.
   

   

   

   

   


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   

Omaette nokitseja.
Vasta
#2

Väga kunstiline, värvikas ja originaalne leid!
Hea veel, et originaaljuht ei olnud sambla alla lenksu külge jäänud. Kuigi tal ilmselgelt on olnud oma roll selles külilikukkumises Smile
On üsna kahevaheline olukord, kas soovitada seda loodusmuuseumisse või maanteemuuseumisse, aga ekspositsiooni peaks kindlasti jõudma just sellisel samblasel kujul!
Vasta
#3

(28-06-2021, 12:21 PM)TeeTL Kirjutas:  Väga kunstiline, värvikas ja originaalne leid!
Hea veel, et originaaljuht ei olnud sambla alla lenksu külge jäänud. Kuigi tal ilmselgelt on olnud oma roll selles külilikukkumises Smile
On üsna kahevaheline olukord, kas soovitada seda loodusmuuseumisse või maanteemuuseumisse, aga ekspositsiooni peaks kindlasti jõudma just sellisel samblasel kujul!
 Ilmselt leiaks koha ka Mootorrattamuuseumisse. Sarnane korralik isend ootab juba ees.

Kurtna Mootorrattamuuseum; külalistemaja,saun www.teearu.ee
Mootorite plokikaante remont; alumiiniumi keevitus, töötlemine. tel.5087150, Urmas Teearu.
Vasta
#4

Vägev leid. Veidi offtopicu teemal- V902 taastajatele pakun välja, et sama võrri raam koos esihargi ja porikatega on laka peal täitsa olemas. Ise taastama ei kavatse hakata, rikkaks ka saada ei taha. Kui kellelgi õnne tipust just täpselt midagi sellist puudu on, siis võtke ühendust.
Vasta
#5

See tuleks tükkis sambla ja mullaga akrüüli valada.

_______________________
Koledate Kastikate Klubi
Vasta
#6

Aitäh, ootame veel foorumlaste ettepanekuid! Smile

Omaette nokitseja.
Vasta
#7

(28-06-2021, 16:39 PM)DevilDeVille Kirjutas:  See tuleks tükkis sambla ja mullaga akrüüli valada.
Just.

Do'nt panic
Vasta
#8

Hallooo!
No sellega pole küll midagi teha, see on ju puhta toorest peast üles võetud!  Sad Teadagi, noorte asi, neil pole ju aega oodata ega kannatada... Oleks võinud vähemalt sügiseni maas hoida ning lasta küpseda, oleks saanud enam - vähem asja. Praegu on selline "original-paint, patina-restoration" olek, aga sõitma pole lootust saada, sest vasak pedaal puudub. Eks ta selle pärast maha pandigi, käima ju enam tallata ei saanud.
Või oligi juba sündides selline, kvartalilõpu palgapäevajärgne toodang - pedaalid otsas ja tervis kehva.
Järelvalmimisse ma ka eriti ei usu, ehh, oleks saanud normaalse asja...

   
Vasta
#9

pandi tuuri, sõideti kuni bens otsas, lükati võssa, ja unustati.
Vasta
#10

Pigem sõideti kuskilt t*ri konsumi juurest, kuni diisel mõjuma hakkas, kukuti külili, jätkati teekonda lihasjõul, hommikuks oli eilne meelest läinud ja sinna see võrr jäi
Big Grin
Vasta
#11

(29-06-2021, 17:12 PM)Jansa Kirjutas:  Pigem sõideti kuskilt t*ri konsumi juurest, kuni diisel mõjuma hakkas, kukuti külili, jätkati teekonda lihasjõul, hommikuks oli eilne meelest läinud ja sinna see võrr jäi
Big Grin

Kuigi ma neid tori kandi asju mehena, kes on vähe käinud, vähe näinud ja veel vähem aru saanud, ei tea, aga kõlab loogelisena!  Igatahes meil on küll  Tolli  metsa alune paksult võrri- ja velorappeid täis, sestap Ringhäälingu ja Jalgratta muuseumid ei ole huvitet! (Kui Tollimetsa karu kinni peetakse, siis võin neid sealt kolmekaupa pundis välja tirida ja siia vaatamiseks üles panna...)
Vasta
#12

(29-06-2021, 17:04 PM)diesel Kirjutas:  pandi tuuri, sõideti kuni bens otsas, lükati võssa, ja unustati.

Täeisti võimalik, voolik oli kraaniküljest lahti keeratud...

Omaette nokitseja.
Vasta
#13

90-nendatel sai korrastatud ühte vana ajahambast puretud talu. Seal olid nõgesed rinnuni aga niita neid ei saanud, sest kogu hoov oli mingit rauakolu täis. Sai siis hakatud seda kola hunnikusse laduma, et hiljem niita saaks ja siis tekkis ka mingi ülevaade sellest kola hunnikust. Seda pudru oli mingi kaks zilli koormat. Ja ennäe imet; enamus olid jalgrataste detailid. Just detailid, kõik eraldi, sadulad lenksud raamid rattad... Kui koormasse sai loobitud siis sai raamid üle ka loetud, aga enam ei mäleta, vist kolmekohaline see nummer ka ei olnud. Sai siis külapealt uuritud, et millest selline anomaalia ja miks kõik pulkadena? Naabrid siis rääkisid, et seal olla pesitsenud paadunud voki varas, kes peole läks küll jala, aga vintis peaga väntas koju alati kellegi vokiga, sest maa oli pikk ja ega õige mees ju jala ei käi. Tema elutarkus oli olnud, et "kes peolt lahkub viimasena, see läheb tavaliselt jala". No see talu asus muidugi maailma serval, mingi 10kilti lähima asustatud punktini ja 2kilti lähima naabrini. Eks kohalikud teadsid, kui ratas kadunud, kuhu otsima minna. Vend siis lihtsalt tegi voki pulkadeks lahti ja loopis mööda hoovi nõgestesse laiali. Ma tegelt arvan, et kui kellelgi on reaalselt huvi, seal vähe laiemalt ringi vaadata, siis kindlasti on seal neid vokke kindlasti veel, sest minust sai puhastatud ainult talu ümbrus, aga küllap neid vokke pilluti sinna võsavahele ja metsa alla ikkagi suures raadiuses. Mingeid rariteete minu silm seal ei näinud (ega ei osanud ka vaadata), tavalised nõukaaegsed külameeste vokid.

Triumph GT6, Corvair Spyder, Datsun 280Z, BMW E21, VW Buss
Vasta
#14

(29-06-2021, 22:14 PM)spitfire Kirjutas:  90-nendatel sai korrastatud ühte vana ajahambast puretud talu. Seal olid nõgesed rinnuni aga niita neid ei saanud, sest kogu hoov oli mingit rauakolu täis. Sai siis hakatud seda kola hunnikusse laduma, et hiljem niita saaks ja siis tekkis ka mingi ülevaade sellest kola hunnikust. Seda pudru oli mingi kaks zilli koormat. Ja ennäe imet; enamus olid jalgrataste detailid. Just detailid, kõik eraldi, sadulad lenksud raamid rattad... Kui koormasse sai loobitud siis sai raamid üle ka loetud, aga enam ei mäleta, vist kolmekohaline see nummer ka ei olnud. Sai siis külapealt uuritud, et millest selline anomaalia ja miks kõik pulkadena? Naabrid siis rääkisid, et seal olla pesitsenud paadunud voki varas, kes peole läks küll jala, aga vintis peaga väntas koju alati kellegi vokiga, sest maa oli pikk ja ega õige mees ju jala ei käi. Tema elutarkus oli olnud, et "kes peolt lahkub viimasena, see läheb tavaliselt jala". No see talu asus muidugi maailma serval, mingi 10kilti lähima asustatud punktini ja 2kilti lähima naabrini. Eks kohalikud teadsid, kui ratas kadunud, kuhu otsima minna. Vend siis lihtsalt tegi voki pulkadeks lahti ja loopis mööda hoovi nõgestesse laiali. Ma tegelt arvan, et kui kellelgi on reaalselt huvi, seal vähe laiemalt ringi vaadata, siis kindlasti on seal neid vokke kindlasti veel, sest minust sai puhastatud ainult talu ümbrus, aga küllap neid vokke pilluti sinna võsavahele ja metsa alla ikkagi suures raadiuses. Mingeid rariteete minu silm seal ei näinud (ega ei osanud ka vaadata), tavalised nõukaaegsed külameeste vokid.

Väga tuttav jutt. Tundub et neid tegelasi ikka jagus.
Meie kandis leiti peale sarnase pere ära kolimist 90-ndatel väidetavalt 70+ raami ainult hoovil asunud vana mõisa keldri riismetest. Mõisa tiigist ja mujalt veel omajagu juppe välja tulnud.
Vasta
#15

(30-06-2021, 00:14 AM)CORRADOg60 Kirjutas:  Väga tuttav jutt. Tundub et neid tegelasi ikka jagus.
Meie kandis leiti peale sarnase pere ära kolimist 90-ndatel väidetavalt 70+ raami ainult hoovil asunud vana mõisa keldri riismetest. Mõisa tiigist ja mujalt veel omajagu juppe välja tulnud.

Hallooo!
Jah, nii see kahjuks omal ajal oli! Jalgrattamuuseumi teadusnõukogu liikmena veidi selgitan olukorda... XIX sajandi teisel poolel tekkis Eesti- ja Liivimaa kubermangus rahvuslik ärkamine koos liikumisega "jalgratas massidesse" ning ka ärksamad talupojad hakkasid endile tasapisi tallapresse soetama, kes vahetas lehmakondi vastu, kes meisterdas ise kättesaadavast materjalist. Jalgrattaga oli mõnus poes ja kõrtsis käia ning muidu ringi kihutada.
Aga ega mõisnikele selline asi loomulikult ei meeldinud, et matsirahvas nina püsti hakkas ajama ja väntsõõridega ringi kihutas, sinimustvalged lipud lenksu küljes rippumas, selmet et sõnnikuveol ja rehepeksul käed külge lüüa või mõisahärrat kevadkülvil aidata. Oli muidugi üksikuid erandeid, esimesena tuleb meelde keegi Lev Tolstoi Venemaalt, kes ise oli usin jalgrattur, sõitis ise ja teisi ka ei keelanud. Ja ega ta ise ka eriti mõisatöödest ei hoolinud, talle meeldis rohkem raamatuid kirjutada (internetti ja youtubi Venemaal sel ajal veel ei olnud, tegemist oli suhteliselt mahajäänud majandusega pooleldi agraarriigiga) ja selle tegevuse juures jalus tolgendavad talupojad pigem segasid...
Ja hakkasid reaktsiooniliselt meelestatud mõisnikud talurahva seast sirgunud jalgratturitele igate moodi käru keerama, kumme tühjaks laskma koos ventiilide ära võtmisega, konsumite ja kõrtside juures seisvate tallapresside  pihtapanemisest rääkimata. Seda tegevust nimetasid nad ise "ärandamiseks", hiljem levis see tegevus juba laialt ka maarahva hulgas, kes varem oli olnud aus ja rikkumata metsa- ja laulurahvas.
Oli lausa juhuseid, kui mõisnikud kasutasid talupoegade higi ja verega hinnaga teenitud  rublade eest ostetud jalgraste rekvireerimiseks vägivaldselt meelestatud kasakate jõukusid, seda on ka Eduard Vilde oma teoses "Mahtra sõda" põgusalt kirjeldanud.
Ja ärandatud ning konfiskeeritud jalgrattad võeti lahti ja jupid loobiti tiikidesse, vanadesse keldritesse või lihtsalt lepikusse laiali. Ja kui vaene talupoeg isegi leidis oma velo jupid üles, siis kokku ta seda enam panna ei osanud, sest erialakirjandust oli tollal vähe saada, eriti eesti keelset ja ega talupoeg tegelikult lugeda - kirjutada ei osanud, need oskused tulid alles hiljem koos Moskva ja Harkovi jalgrattatehaste toodanguga aastal 1940. Youtube ja wifi polnud samuti maarahvale kättesaadav nagu juba mainisin.
Aga selle mõisahärrade ja tsaaririigi jalgrattavaenuliku tegevuse ja maarahva rõhumise tõttu hakkas talupoegadel vaba raha üle jääma, sest jalgrattaid polnud lihtsalt mõtet osta ning nad olid sunnitud investeerima millesegi sellisesse, mida oli raskem ärandada - nad asusid talusid päriseks ostma. Muidugi polnud seegi jätkusuutlik tegevus, sest koos vabaduse, kirjaoskuse ja harkovi ning pensa jalgrataste saabumisega hakati ka rekvireerima neid ostetud talusid, maid ning metsi, aga see on juba teine teema.
Jah, nii oli....
Vasta
#16

: )
nagu öeldakse, siis isegi kivirähk kahvatub sellise värvika ja täpse ajalookirjelduse taustal.
Vasta
#17

(30-06-2021, 11:27 AM)diesel Kirjutas:  : )
nagu öeldakse, siis isegi kivirähk kahvatub sellise värvika ja täpse ajalookirjelduse taustal.

Tänan! Kiviräha tüvitekstidega olen tuttav, absoluutne lemmik on "Kaka ja kevad", teisi pole lugenud. Aga Kivirähk pole teadlane, oma teostes kasutab ta palju hüpoteese, väljamõeldisi ja anonüümseid muinasjutte nagu ka teine Jalgrattamuuseumi teadusnõukogu liige ksf! Valdo. Mina, kui insener, ajaloolane ning ohvitser eelistan kasutada kindlaid fakte ja tõestatud infot, ehk siis internetipõhist teavet!
Jälgides tagasisidet tekkis kahtlus, et kõik ei võta minu kirjutisi piisavalt tõsiselt.
Näiteks krahv Lev Tolstoi ja jalgratas. Mis seal imelikku on? Kas arvate, et pikk habe ei võimaldanud sõita? See ei ole takistus, on omalgi olnud samasugune habe noorukina - nema problema nagu ütlevad meie lääne-slaavi kolleegid. Jah, nii on, Leo õppis jalgrattasõpdu ära 67 aastaselt raamatute kirjutamise kõrvalt.

https://zen.yandex.ru/media/id/5d66912ba...005f7a97cb

Ka kõik muu minu eelmises selgitavas ülevaates vastab minu arvates tõele, kui keegi leiab mingi faktivea, siis palun teada anda! Kui keegi arvab, et see kõik on virtuaalne okse, siis palun mitte teada anda, vaid see lihtsalt alla neelata!
Aga kuna kõik foorumi jälgijad paraku ikka veel ei oska lugeda, mis jälgijad, isegi moderaatoril on probleeme, siis lisan neile paar pilti Türi valla talupoegadest omavalmistatud jalgratastega, XiX sajandi teine pool, Järvamaa, Tolli mets - lihtsalt vaatamiseks.
[Pilt: qgw-2e-02fb.jpg]
[Pilt: qgw-2f-3fdd.jpg]
[Pilt: qgw-2g-06ce.jpg]
Vasta
#18

Nalja teed või?

Need pildid on pigem nagu ikka tulevikust. Meie tulevased tublid tehnikahuvilised talupojad. Või Sa pole veel kuulnudki? Nimelt nagu meie maakonnalehes kirjuti, võivad meie tublid linna ja maatüdrukud suhelda kellega tahes ja otsida endale sobiva päevitunud maapoisid elukaaslasteks. Ja see ei pidavat ka üldse meie asi olema. No egas ei huvita jah. Põhiline on ikka see, et oleks kes väntaks ja oleks kes lükkaks. Jala ei viitsi ju keegi enam käia.

T.
Vasta
#19

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta! Ja nalja las siin teevad need, kel huumorimeelega on enam-vähem korras...
vanasti oligi nii, et mõisahärrad ja -preilidprouad olid koledakahvatu nahaga ja maarahvas ilus tumeda päevitunud või muidu kerge paatinaga kaetud kestaga.
Muide, homme siirdun ise ka Peipsi äärde pääävitama, võimaluse korral külastan ka Iisaku Konsumit, ksf! Raudpats on mulle nagu nii 3 l Turbotiisliga sees, või oli see Doppeltpokk...

Muide, Türi Vanatehnika Varjupaik hoiab oma tehnikat niimoodi

[Pilt: qgw-2h-584e.jpg]
Vasta
#20

Mind huvitab, mis meetmeid on rakendatud viimasel pildil kujutatud isendi käivitamisel tekkida võiva hüdrolöögi vastu? Ise kasutaksin auku kolvis...
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne