Meil ka nüüd Ukrainas käidud, autod koos varustusega kohale viidud ja üle antud. Reisikirja kirjutas see kord neiu R
Sel korral viisime Ukrainasse 10 autot. Kui enamus alustas teekonda laupäeval, siis kolm startisid juba reedel ja üks ühildas perereisi koos autode viimisega ning plaanis enne Poola kauneimaid paiku külastada. Paraku läks nõnda, et Siguldas andis Transit otsad, ning sellega edasisõit enam võimalik polnud. Vend otsis töökoja ja kuna autot laupäevaks valmis polnud võimalik saada, jättis ta meiega sõnumite vahendusel hüvasti ja reisis perega rongidega Poola suunal edasi. Reedel aga selgus, et auto siiski saab õhtuks valmis ja läks asjaajamiseks, kes selle Vennale Varssavisse kätte toimetab. Positiivne oli tõdeda, et pakkujaid sõitmiseks oli küll, aga kõige parema lahendusena sai Transiti rooli reedene Corollaga startija, olles kaasa võtnud oma proua, kes siis samuti rooli sai istuda.
Transit jõudis Vennani ja meiegi olime selleks ajaks juba teel. Meie konvoi, 5 autot, alustas sõitu laupäeva varahommikul, kell 7 oli Pääskülast start. Esimese peatuse tegime Riias, kus tuli peale võtta 2 kasti droonijuppe, ning toimetada Kaunasesse. Riias me pikemalt ei venitanud ja söömispeatuse tegimegi Kaunases. Plaan oli jõuda esimeseks õhtuks Lublinisse. Seega alles pool teed oli läbitud. Lublinisse jõudsime umbes kümne paiku õhtul, jättes seljataha tuhat km sõitu. Kohtusime seal ka Vennaga ning hakkasime palavikuliselt öömaja otsime. Nastik küll pisut mossitas, et piirile ei läinud, aga mõistis ka, et tegelikult ära magada ja hommikul edasi sõita pole sugugi paha plaan.
Öömaja oli uhke. Selle ees olevas toidukohas toimus kellegi suurejooneline sünnipäev või midagi seesugust ja kui me öösel kell 4 otsustasime siiski akna avada, sest toas puudus igasugune õhk, siis viimased pidulisel olid alles lõpetamas. Öömajja jõudsid ka viimased startijad, Rene01 ja sõber M. Nemad alustasid oma sõitu kell 12 Pärnust ja kohale jõudsid 12 öösel kohaliku aja järgi. Peatusi olid nad teinud minimaalselt, sest soov oli meiega liituda.
Teisel hommikul võtsime üsna rahulikult. Piirile jõudsime kell 11.30. Piiripunktiks valisime Uhrinivi, mida kaudu ületasime piiri Nastikuga ka jõuludel kahe bussiga. Ja kuna tol korral seal kõik nii kenasti läks, sai seetõttu see valituks. Mina läksin kõige ees, minu järgi kohe neli autot ja Transit. H1 koos Nastiku juhitud Navaraga jäid veel tõkkepuu taha. Peab tunnistama, et piiripunkti ületus oli ütlemata tore ja kiire. Sain oma Rangeriga Ukrainasse kell 12.18. Seega mul läks kokku alla tunni. Kohe olid teised järgi ja H1 ning Navara said samuti piiripunkti sisse. Sõitsime lähimasse linna tankima ning kui H1 ja Navara kohale jõudsid, võtsime suuna Kiievi peale. Piiril läks 8 autoga aega poolteist tundi, mis mulle kirjeldatud varasemate kogemuste põhjal, oli super tulemus. Lisaks veel juurde kena suhtumine, mis liiga tavaline just pole. Reedesed startijad said piirilt üle päev varem. Corolla sai tunniga samast piiripunktist ja Telci juttu olete juba lugenud.
Vaherepliigina pean tunnistama, et minuga on autode transportijad alati väga viisakad ja uksi avatakse igal pool. Nii ka sel korral lasti mul terve tee reisijuhiks olla, milline ääretu usaldus, olen selle eest väga tänulik.
Kui Kiievisse suuna võtsime, näitas maps 500 kilomeetrit sõitu. Nastik andis teada, et tema Navara võib vabalt 130 km/h sõita. 120 ei sobivat, sest siis väristab. Võtsin kiiruse üles, hämmastavalt sirge tee läheb Kiievisse, nagu joonlauaga tõmmatud. Küll aga on need teed üsna konarlikud ja peagi andis Vend teada, et tema sellise kiirusega kûll kohale ei jõua ja võtsime hoo pisut maha. Suure raputamise peale otsustas tõesti Transiti spidomeetri näidiku seier otsad anda. Aga seda mingiks suuremaks probleemiks pidada ei saa. Kell kümme õhtul olime kõik rõõmsate ja näljastena hotellis. Kes asus tubadega tegelema, kes läksid lähimat kauplust otsima, sest piimhape oli ju peale kaht päeva ja 1600 km sõitu laes..
Öösel äratas mind õhuhäire signaal, mille peale ma Nastiku üles äratasin, kes kinnitas, et ei ole midagi, kui on, siis saab ta Ukraina sõbralt sõnumi. Selle vestluse käigus lõppes ka õhuhäire ja sai edasi magada. Kuna ma olin päris esimest korda Kiievis, siis pean tunnistama, et olin pisut ärevam kui muidu ja üksi olemist vältisin maksimaalselt. Hommikul äratas mind taas õhuhäire, ja ka hotelli kõlarist tuli info varjumiseks. Aga samalaadse arutelu käigus, nagu öösel, jõudis õhuhäire vaikida ja kõlarist kinnitati ka, et sai läbi. Hommikusöögi ajal on kõikidel umbes üheksa paiku seisak mälestamaks, seda mäletasin juba Lvivist.
Teise päeva võtsime rahulikumalt. Külastasime linna ja käisime isegi Dnepri jões ujumas. Seda muidugi väikese kahtlusega, sest väga palju inimesi jões polnud ja vesi tundus ka hägune, aga värskendav oli see siiski. Sõja tõttu pole rannahooaega Ukrainas välja kuulutatud. Ja üldse uurisime, miks jõel ühtki paati ringi ei sõida ja kohalikud selgitasid, et ikka sõja tõttu, et turvalisust tagada. Ilmselgelt.. Ujumas käidud suundusime funikulööriga sõitma, aga teel sinna toimus õhuhäire ja sinna jõudes oli see seetõttu ka just suletud. Kui mina ise olin õhuhäire ajal üsna pinges, siis kohalikud olid rahulikuma olemisega ajal. Usun, et küllap neil omavahel liigub info rohkem ja siiski 5 aastat sõjaolukorras elamist..
Peale lõunasööki läks üks seltskond kohalikku linnamelu nautima ja teine seltskond, kuhu kuulusin ka mina, suundus Ukraina sõbraga kohtuma. Teekond sinna kulges trammis, mis on elamus omaette. Selgus, et piletihinnad on siin kallimaks läinud, üldse ka kütus on siin umbes samas hinnaklassis kui Eestis. Toit ja majutus muidugi märkimisväärselt odavam. Juba trammis nägin pommitatud hoonet ja juba tõusis klomp kurku. Kui trammilt väljusime, oli terve tänava jagu maju, mis olid lööklaine tõttu kannatada saanud ja seal kõndides ei saanud ma enam pisaraid tagasi hoida.. need olid tavalised kortermajad, kus elasid inimesed. Sihtmärgiks oli tööstushoone, aga kannatavad ju kõik.. Selle rünnaku kohta rääkis ka meie Ukraina sõber, kus ta kuulis raketi tulekut, mis läks aina valjemaks, kuni ta enam ei jõudnud kuskile varjuda, kui lihtsalt seina taha, akendest eemale, kuni käis kõmakas..
Ukraina sõber näitas oma tootmishoonet, kus ta välja kolimas on, sest kõrvalhoonet ähvardas raketirünnak. Ning viis ka uude kohta, mis oli enne raketi tabamuse saanud ja sinna keegi teine väga ei kipu ruume rentima.
Päev sai õhtusse üsna kiirelt ja teistega kohtusime juba õhtusöögil Rebernyas, mis on traditsiooniliseks toidukohaks meile saanud. Õhtu läks nii ladusalt, et nii mõnigi omandas poola keele ning kes teab mida veel. Hotelli tagasi minek oli juba laulu saatel ja mapsi antud 40 minutist kujunes tund 15ks. Hotellis istusime veel mõne hetke lobbys, kui väljas algas õhuhäire ning kuulsime nelja kõmakat, mis arvati olevat õhutõrje rakettide väljalasked. Igal juhul olin mina max ärevil. Sel korral andis ka Ukraina sõber teada, et olge koridoris. Hommikul saime teada, et raketi tabamuse sai eelmisel päeval nähtud kõrvalhoone..
Teine päev Kiievis toimetas igaüks omasoodu, kuniks kell 12 kogunesime, et autod lõpp-punkti kohale toimetada. Autod jätsime Kiievisse tulles parkimismajja, kuhu neie järele läksime. Parkimismaja tasu oli oodatust oluliselt suurem, aga tuli leppida ja maksta. Teised võtsid suuna äärelinna kokkulepitud sihtkohta, mina ja Nastik viisime pakid Nova Poshtasse ning suundusime ka teiste juurde. Üle kuue rea teed ületades, et vasakule keerata, on väljakutseline sellest olukorrast terve autoga pääseda või vähemalt tõotab see suuremat sõimu ja signaalitamist. Ometigi imestan, et me seda kahe autoga suutsime nõnda teha, et keegi isegi signaali ei lasknud ja me koos püsisime. Aga pakid ise said kenasti saadetud.
Lõpp-punktis tegime paar iluvõtet autodest ja nii need ükshaaval ära minema hakkasid. Sel korral olid kooliõpilased autodele võtmehoidjad pununud, igaühel tegija nimi peal. Väga armas kingitus nende poolt. Aitäh!
Käisime siis veel Dnepris ujumas ja grupp jagunes taas kaheks. Ühed sõitsid vaatama kullatud wc-potti Janukovõtši villasse ja meie seltskond läks otsima karmoškat ja külastama minu palvel Maidani, kuna me sinna varem ei jõudnud. Karmoška otsingud kujunesid keerukaks, sest tegemist on, küll mitte algselt, aga siiski vene pilliga ja see pole praegu Ukrainas väga populaarne. Ja nii nagu Vend mulle varem ütles, kujuneski Maidani külastus üsna depressiivseks ja kurvaks, nähes kogu seda lippude merd, pildid juures..
Ahsoo - üks kogemus ka juures - metroo. Päris sügaval ja päris lärmakas.. aga kohale jõudsime.
Peale pikka karmoška otsingut kinnitasime kõhtu ja seadsime sammud rongijaama poole. Minul igal juhul oli uudishimu väga suur, sest pole kunagi öörongiga sõitnud. Mina, Nastik ja Mux sõitsime edasi Užgorodi mägesid vallutama ja teised rongiga Varssavi, kus viis lennuk juba koju.
Öörong pakkus mulle tõesti elamuse. Esiteks ei maganud ma silmatäitki. Kui korraks ka tuli mõte magamisest, siis võttis rong tuurid nii üles ja väristas ning hüpitas nõnda, et ma olin täiesti kindel, et sõidme rööbastelt maha. Nastik nimetas seda hellitavalt ema süles kussutamiseks, kui meeldivalt õõtsutab lapsekest magama. Kui see on ema süles suigutamine, siis kutsuge lastekaitse, ausõna..
Aga kohale me jõudsime. Saime maršutkaga, mis pigem küll oli viisakas buss, kenakesti Lumšorisse, kus peatusime öö. Kuidagi juhtus nõnda, et ma olin matkajuht ka ja valisin välja teekonna Lumšorist Polonina Runale, 1480 meetrit, ja tagasi. Algselt küll mõtlesime sihtkohaks teise külakese valida, aga seal paistis, et ööbimist pole ja tagasi Užgorodi saamine oli samuti kaheldav. Seega tegime edasi-tagasi mägimatka ja olime ise väga rahul. Alustasime hommikul kell 7 ning tagasi jõudsime 14:30 - üle ootuste kiired olime. Aga samas ega me suuremaid peatusi ei teinud ka. Kokku oli tõusu 1279 meetrit ja edasi-tagasi 25 km, mille läbisime 7 ja poole tunniga. Enne tippu jõudsime parkimisplatsile, kus seisis valge Žiguli, mida noormehed kohe uudistama kippusid. Aga üldse käis seal tipus agar tuuleparkide ehitamine. Ning olemas olid autoteed, mida kaardilgi veel näha polnud.
Õhtuks jõudsime tagasi Užgorodi, kus me taas ööbisime. Kuna seal pole komandanditundi, olid poiste ootused ööelu suhtes suured, kuid seda seal küll eriti polnud. Isegi ööklubis Maximus, oli täielik vaikus.
Järgmine päev oli vaja veeta aega kuni öise rongini, mis väljus Tšopist. Sinna tuli meil ka kuidagi saada. Tehisaru arvas, et terve päev meil Tšopis küll midagi teha pole ja otsustasime jääda veel päevaks Užgorodi. Linnale saime kena tuuri peale teha ja tõdeda, et kallis turistikas, kui välja jätta toit.
Tšoppi sõitsime küll vaid 20 minutit, aga see-eest oli taas elamust küll. Tegemist oli siis nn platskaart vaguniga, ehk terve vagun oli voodikohti täis, aga seinad puudusid. Ja voodid olid igas seinas. Lisaks lõi hubasust hämar valgus ja tuult tegi allkorrusel olev proua lehvikuga. Trööstitust suurendas vagunis rindel käinud sõdurid, kes olid tõenäoliselt haiglast välja saanud oma vigastustega..
Tšopis oli ooteaeg poolteist tundi. Selle sisse jäi ka passikontroll. Kui passikontroll pidi avatama kell 00:00, siis ka veel 15 minutit hiljem ei toimunud midagi. Küll aga oli saba juba 10 minutit varem peauksest välja. Tund aega järjekorras seismist ja avaneski passikontrolli uks. Samal ajal kassid kräunusid ja vaene koerake niuksus ja ulgus ning üks üleväsinud lapsuke nuttis. Paarkümmend minutit hiljem olime läbinud passikontrolli. Ja jõudsime saali, kus jätkus kasside kräunumine, koerakese niuksumine ja ulgumine ning üleväsinud lapsukese nutt.. rong oli kenasti juba ette sõitnud, kuid siiski hoiti uksed kinni. Mina viskasin põrandale pikutama, samal ajal Mux avastas seinalt lõuatõstmiskangi, mida Nastik suurima hea meelega katsetama läks selja venituse eesmärgil. Sest ega need vanad kondid pole enam nagu noorel nugisel ja mägimatk andis seljale tunda (kaks ja pool lõuatõstet tegi ka siiski ära). Tunnike teises saalis läks nagu viuhti (väikese irooniaga) ja saimegi rongile. Meie kupee oli kuuekohaline, aga voodiasemed tehtud neljale. Nastik küll viskas silma kinni, aga pikka pidu polnud, sest juba 15 minuti pärast olime Ungari piiril. Kui esimesena astus sisse passikontroll, siis üsna pea tuli ka toll, kes uuris, kas meil alkoholi, tubakat või narkootikume on. Ei olnud. Ja nii siis taaskord, heitsid Nastik ja Mux õndsat und magama.
Nastik ütles, et öörongiga sõit on ka nagu ajamasinaga - õhtul paned silmad kinni ja kui uuesti lahti teed, siis oled uues kohas. No mina, kui selleks ajaks juba kogenud öörongiga sõitja, ei saanud sõbagi silmale. Ja kuigi ma hoidsin silmi kinni küll, siis kogu ajamasinaga sõit oli mul hästi kuulda ja tunda. Kuigi sel korral, peab siiski mainima, et lastekaitset kutsuma ei peaks.
Hommikul, kui kell oli piisavalt palju, et varsti võiks hakata kohale jõudma, selgus, et oleme ajagraafikust 2 tundi maas. Aga kuna meil oli lennukile kena varuga aeg, siis see meid ei morjendanud ja edasi liikus kõik juba nagu lepase reega.
Emotsioonid peale Ukrainas käiku on alati segased - ühelt poolt on nii tore olla Ukrainas, sest Ukraina on vägev. Teisalt aga on õhuhäired, ärevus, kurbus ja lõputu soov, et see sõda otsa saaks. Mul oli see kolmas kord autosid viia, aga esimene, kus enamusel autodel olen ka kättpidi juures olnud. Ja muidugi mu Ranger, mille tean, et on juba jõudnud sinna, kus see väga vajalik.
Aitäh kogu pundile ja laseme ikka edasi nii kaua, kui see õudus lõppeb!
