4 x 4 Volga
#1

Talv sai läbi ja aeg ka talveunes viibivaid tehnika huvilisi tasapisi äratada tegudele, kuigi aeg selleks segase võitu. Pole teada, mis selle postituse peategelasestki saab. Momendi seisuga ta veel hea tervise juures ja ühes tükis aga olusid arvestades on kogu see värk savijalgadel. Võibolla jääbki see kogu jutt ainult " IN MEMORIUM". Aga parem nii kui mitte midagi. Huvilistele vähemalt mingigi ülevaade kadunud impeeriumi ühest salajasemast autost - autost, mida valmistati ühe mehe kapriiside rahuldamiseks. Tehti neid erinevatel andmetel 5-6 tükki aastal 1973 - 1974 ja mudeliks siis GAZ 24-95.
   
Ma arvan, et kõik 45+ aastased tundsid pildil ära meie kunagi "palavalt armastatud" seltsimehe ära. Just nimelt selle seltsimehe jahi kire rahuldamiseks see auto tehtigi. Uhkus vist ei lubanud seltsmehel istuda UAZ või NIVA autosse ja nii tuligi käsk Gorki autotehasesse valmistada sm-le 4x4 Volga. Muidugi tehase konstruktorid asusid suure vaimustusega asja kallale ja nagu Nõuka maal kombeks järgnes varsti kainenemine. Ülesanna osutus keerulisemaks kui loodeti. Kuna nõuded olid küllaltki ranged (mugavus, läbivus, kliirens) siis inseneridel oli mida kratsida. Tasapisi saadi kõigega hakkama, ainult vibratsioon oli tugevam kui seltsimees oleks soovinud. Lõpuks saadi see ka kontrolli alla ainult kiirus 80+ andis tunda aga metsa vahel sellist kiirust polnudki vaja arendada.
 Tegelikult on sellest autost säilinud ainult üks eksemplar ja asub see Gorki tehases. On ka teine, kuid see on erakätes ja omanik otsustas selle ümber ehitada, paigaldades sellele GAZ 24-10 kere. Üks auto on ka Moskva tehnikamuuseumis aga see on hiljem kellegi poolt ehitatud replika, mis osutus sõidu võimetuks, sest mööda pandi nii vedrustuse kui roolisüsteemiga. Nii ta sinna muuseumisse maandus. Käisime teda seal vaatamas ja vastutulelikud tädikesed tõid meile isegi vaiba alla panemiseks kui tahtsime alt pilte teha. Kommikarbil ja Vanakese pudeil oli ikka tädikestele suur mõju. Pärast selgus, et see kõik asjata. Pilt siis ka Moskva muuseumis olevast autost.
    .
Nüüd ka peategelasest. Jõudis see auto minuni vist 6 aastat tagasi Moskvast. Vene ärimees oli kuskilt ta endale saanud. Pass oli veel Nõuka oma ja auto ise ümber ehitatud tavaliseks aga kaasas olid originaal sillad, käigukast ja vahekast. Tahtis teda restaureerida jälle originaalseks. Kuna Venemaalt ta usaldatavat restaureerijat normaalse hinna eest ei leidnud, siis tahtis ta minu kaudu seda autot Ukrainasse saata tegemisele. Otse ta seda Ukrainasse viia ei saanud, sõda juba käis. Tõi ta siis selle auto tagavara osadena Eestisse, maksin tolli ja puha aga lähemal ülevaatusel selgus, et kere ikka nii läbi, et seda enam taastada ei tasu. Otsustasin 24-95 spetsiifilised jubinad ja mootori viia Ukrainasse ja osta doonor ning auto ümber ehitada. Doonori leidmine oli ka paras pähkel. Korraliku 1973 a. Volga leidmine osutus raskemaks kui arvata ja selliste autode hinnad olid seal ka päris krõbedad. Lõpuks ikka leidsime. Siis oli see auto vaja Ukrainas arvele saada. Selleks värviti auto roheliseks, pandi need sillad kuidagi alla. Aga nad ta registrisse said. Nõuka passi ikka aktsepteeriti. Siit algas juba tõsisem töö. Doonor võeti koost lahti, liivapritsiti. Selgus, et keevitust ikka omajagu. Sellest perioodist mul pilte suurt ei ole, polnud ju auto minu oma. Suurt ei salvestanud vaid saatsin Venemaale edasi. See 10K € mis idanaaber mulle andis oli kõik juba kulunud transpordi, doonori ja arvele võtmise peale ära ja uut makset peale ei tulnud. Jätsin töö seisma, kere oli keevitatud, krunditud. Siis tuli omanik uue plaaniga. Tehku mina oma kulu ja kirjadega auto valmis ja kui valmis ostab ta selle minult ära ja annab ka kopsaka preemia mulle. Muidu ei saa ta raha kanda, polevat alust. Noh, ütlesin OK. 24 veebruar 2022 muutis kõik. Lähemalt selle auto juurde järgmises postituses.
Vasta
#2

Lp. kaasfoorumlane Formika on eeldatavasti nõnda kaua elanud küll, et olla kursis NIVA valmimise ajaga. Paraku oleks sm. Leonid pidanud kärsitult kannatama kuni aastani 1977 ning oleks saanud ainult viis aastat selle linnamaasturiga jahilkäimise rõõme nautida. Suri ta ju aastal 1982.
Vasta
#3

(28-03-2022, 17:38 PM)rollfix Kirjutas:  Lp. kaasfoorumlane Formika on eeldatavasti nõnda kaua elanud küll, et olla kursis NIVA valmimise ajaga. Paraku oleks sm. Leonid pidanud kärsitult kannatama kuni aastani 1977 ning oleks saanud ainult viis aastat selle linnamaasturiga jahilkäimise rõõme nautida. Suri ta ju aastal 1982.
Kuna mul NIVA-t kunagi pole olnud, siis ei viitsinud sellisele pisiasjale tähelepanu pöörata. No siis oleks seltsimees kadund noorust pidand meenutama ja 4x4 Pobedaga jahile minema. Mudel oli vist M-72. Ja Mokvich 410 ka oli neljaveoline.
Vasta
#4

(28-03-2022, 18:01 PM)Formika Kirjutas:  
(28-03-2022, 17:38 PM)rollfix Kirjutas:  Lp. kaasfoorumlane Formika on eeldatavasti nõnda kaua elanud küll, et olla kursis NIVA valmimise ajaga. Paraku oleks sm. Leonid pidanud kärsitult kannatama kuni aastani 1977 ning oleks saanud ainult viis aastat selle linnamaasturiga jahilkäimise rõõme nautida. Suri ta ju aastal 1982.
Kuna mul NIVA-t kunagi pole olnud, siis ei viitsinud sellisele pisiasjale tähelepanu pöörata. No siis oleks seltsimees kadund noorust pidand meenutama ja 4x4 Pobedaga jahile minema. Mudel oli vist M-72. Ja Mokvich 410 ka oli neljaveoline.
Küll te piinate palavalt armastatud Leonid Iljitši. M-72 tegemine lõpetati 1958. aastal ja MZMA-410 1961. aastal... missuguste vrakkidega oleks gensek pidanud sõitma...
Vasta
#5

Peale liivapritsi selgus, et keevitada on päris palju ja see töö võttis kahel mehel 2 kuud. Selle sees ka esisilla, amortide, vedrude ja mootori kinnituste ümberehitused. Need olid vana kere pealt meil kõik ilusti maha pildistatud ja mõõdistatud. Muidugi midagi oli ka tava silla peale tagasi monteerides ka kaduma läinud. Pilte palju sellest keevituse ajajärgust pole. 
See töö sai antud kahele kodugaraazis tegutsevale vennale, ikka kokkuhoiu mõttes. Panen mõne pildi ka tollest ajast. Vähe neid on, sest keevitajad piltide tegemisega ennast suurt ei vaevanud.
   
   
   
   
   
   
Velgedena kasutati GAZ 21 15 tollisid, kuid laiendatud velgi ja rehvid GAZ 14 talve omasid. Rehvidega oli jama. Nende saamine oli tõeline kadalipp. Lõpuks saime 2 Eestist, 2 Ukrainast ja 2 leidis omanik Venemaalt. Kui tava autodel kinnituvad sillad vedrupaki peale, siis sellel mudelil kliirensi tõstmiseks vedrude alla. Stabilisatsiooni varras on ka tagasillal, mitte ees. 
Esisild on ümber keeratud Gaz 24 reduktor, millele otsa monteeritud UAZ poolteljed ja käändmikud. Hea, et see oli autoga kaasas. Selle ehitamisega oleks vist hätta jäänud. Poleks ju teadnud, milline täpselt olema peab. Rooli süsteem ka teistsugune, samuti käigukast ja vahekast. Kõige rohkem murdsime pead esivedrude osas. Igal pool kirjanduses mainiti, et UAZ omad aga need ei sündinud mitte kuidagi. Lõpuks käis omanik Gorkis ära, sai targemaks ja tuli välja M-72 omad ja need tõesti sobisid suurepäraselt. Panen mõned pildid neis agregaatidest, sealt näeb rohkem.
   
   
   
   
   
   
   
   
Eks see jutt natuke hüplev tule, sest palju aega möödas ja neid autosid ka omajagu olnud. Kui midagi segaseks jääb küsige, püüan meenutada. Homme pusin asjaga edasi.
Vasta
#6

Täna siis jutuks igasugu agregaadid. Eelneval kokku monteerimisel on kasutatud remontimata kaste ja sildasid ja mootorit. Sellest ei maksa ära ehmatada, kõik läbivad restaureerimise ja saavad uue värvkatte. Lihtsalt enne paika sobitamist polnud seda mõtet teha. Kuju ja vorm ju ei muutu. Küll võib uus värvkate saada kahjustusi sobitamise käigus. Aga piltidelt kõik ilusti näha.
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
Vasta
#7

Lähme siis edasi. Kere keevitatud, agregaadid paigaldatud ja uuesti demonteeritud. Algas ettevalmistamine värvimiseks ja värvimine ise.
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
Selleks korraks siis niipalju. Õhtul proovin veel ühe postituse teha.
Vasta
#8

Selline tähelepanek, et 1973-1974 aasta GAZ-24 ei tohiks kindlasti olla esitiibadel suunatulesid. See ikka 1976/1977 ja uuemate GAZ-24 detail.
Aga muidu ikka edu, järjekindlust ja võimalikult pehmet ja soodsat sõja käiku antud masinale!
Vasta
#9

Süütelukk liikus armatuuri alla 1974, 1973. aastal oli veel armatuuris sees. Väga äge ettevõtmine! Kahjuks ka võrreldes haruldasemate masinatega laiadele massidele suupärane järada ja jaurata, nii et palun jaksu ja kannatust.
Vasta
#10

(29-03-2022, 17:40 PM)mossepower Kirjutas:  Selline tähelepanek, et 1973-1974 aasta GAZ-24 ei tohiks kindlasti olla esitiibadel suunatulesid. See ikka 1976/1977 ja uuemate GAZ-24 detail.
Aga muidu ikka edu, järjekindlust ja võimalikult pehmet ja soodsat sõja käiku antud masinale!
Kurat, polnud jah, ega midagi tuleb viga parandada. Selliste vigade vältimiseks panengi neid projekte siia üles, ettargemad saaksid märkusi teha.
   
Vasta
#11

Eelmise postituse pilt sai spetsiaalselt otsitud, et näha milline nägi välja ratta kroomitud kilp. Eks nendega tuleb veel vaeva näha. Eritellimus, saada pole neid kusagilt. Mootor sai ka remonditud.
   
   
   
Tagatuled leidsime ka uued. Vanad olid katki. Panen pildi ka. Loodetavasti said õiged. Selle aastakäigu omi oli küllalt raske leida.
   
Auto sai värvitud ja algas kokkupanek.
   
   
   
Sellisena jäi ta garaazi Kiievi lähedal 24.02.22
Eilse seisuga oli alles. Rinne ka kaugemale nihkunud (c. 30 km.). Kui midagi drastilist ei juhtu, siis on lootust, et kunagi näeb seda aparaati Eestimaal ka.
Vasta
#12

Läks meelest mainida, et enne värvitöid sai auto ikka komplekteeritud ja proovisõidudki tehtud. Mootor oli ka tegemata ja hõredavõitu, nii et võimu vähevõitu. Tehti ka mõned videod. Tegelikult käidi ka maanteel. GPS-i järgi saadi 80 km/h kätte. Mingit häirivat vibratsiooni ei olnud. Hiljem prooviti aeglustiga, siis liikus maastikul palju paremini.

https://www.youtube.com/watch?v=D92dGLGVAI4&t=42s
https://www.youtube.com/watch?v=x8Mk-u9TwMI&t=2s
https://www.youtube.com/watch?v=OlZNrziYJr4
Vasta
#13

Kas video petab visuaalselt või tal peavadki tagarattad nii koopa esiserva ligi olema?
Vasta
#14

Hetkel vedrud suht kikkis, küll täisvarustuses komplekteeritud autol vajub õigeks.
Vasta
#15

Seda saab vist vedrust timmida ning need mõned sentimeetrid annab kardaan mängima.

Iseõppinud spetsialist - energeetika valdkonnas.
Vasta
#16

Lehtvedru puhul peaks vedrustuse käik olema suht lineaarne, seletaks nüüd keegi lahti, kuidas üles-alla liikumine saaks muuta ratta paiknemist koopa suhtes? Jah, olen kursis teatud lahendustel kiikede olemasoluga või näiteks kärulehel libiseva toepunktiga, kuid see on suurespiires siiski marginaalia ju?

_______________________
Koledate Kastikate Klubi
Vasta
#17

Esitiiba tasub kohe teha ka augud “Volga” kirjade jaoks. 
Lisaks on tagapõlle alumine ots uuema tüübi oma- süvenditega.  Samuti oleks tark eemaldada maalritööde ajaks c-piilari tuulutusresti kohal olevad katteplekid. Seal all tavaliselt rooste.
Veepump peaks olema hõbedast värvi. 
Siduri peasilinder on kaasaegne toodang- kork ja plastikpotsik veidi teistsugused.
Veidi netis surfates hakkab silma, et on kasutatud G21 ilukilpe keskel oleva “lisandiga”

Aga jõudu ja edu igatahes. Slava Ukraini!
Vasta
#18

Siin piisab keskkooli geomeetriast- pange näiteks ca vedru pikkusega peaaegu sama kaarega nöör põrandale, märkige nööri keskkoht ja ka otsi ühendava mõttelise sirge keskkoht. Fikseerida üks ots ja tõmmates teisest nöör sirgeks, on näha kui palju liigub sild vedru sirgenedes tahapoole.
Tagumised kiiged seal ei paistnud, aga esisilla puhul tundus üks asi kontrollimist väärt olevat. Nimelt paistis veel suht kaardus eriliselt koormamata esivedru kiige juba päris ettepoole max asendis olevat. Kui osutub, et vedru pikkus ületab kiige siruulatust, võib seal palju pahandust juhtuda.
Vasta
#19

Kõik märkused asjakohased. Kuna auto polnud plekitööde ajal minu oma, siis saatsin pildid edasi toonasele omanikule ja teda see kõik rahuldas. Eks tuleb nüüd vigade parandusi teha. Esivedrudega peaks kõik korras olema. Neid sai pinge alla tõmmatud ja mingeid probleeme ei täheldatud. Nagu eelnevalt kirjutasin, kirjanduses igal pool, et kasutuses UAZ vedrud. Nendega oligi see probleem, et vedru kokkutõmbamisel jooksis ratas liiga palju ette. See replika, mis Venes ehitati, on nüüd müüki pandud. Sellega on ikka täiega mööda pandud. Esisild tõsteti liiga kõrgele, kuna kasutati UAZ vedrusid ja minu arust on veljed ka 24 omad, et rattad oleks väiksemad. Ilukilbid on täitsa imelikud. Hind aga 70K €.
http://autobuy.ru/wpage/158152
Vasta
#20

See rattakilp, mis pidavat olema originaal, paistab olevat Gaz-21 kilbi nägu, mis on pandud väiksema velje peale ja kinnituseks on pandud mingi südamik?
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne