[Lauri_L]

Loodan, et serverid on taas jalad alla saanud ning et kuvatavate fotodega tekib edaspidi minimaalselt probleeme.

Ootamatult tekkisid mõningad täiesti vabad päevad, kus sain taas rahulikult garaažis toimetamas käia - krohvimise tööd olid selleks hetkeks juba lõppenud. Paari tunni kaupa mina teha ja jupitada ei suuda. Alguses ei saa minema ja siis ei saa pidama ning asjad jooksevad muudele töödele-tegemistele selga. Sellepärast valin alati suuremateks tööetappideks täis päeva. Ühesõnaga võtsin käsile ja panin viimased kolm ust (siseuksed) paika ära. Tegelikult tuleks alustada pisut teisel teemal ning allolevast fotost. Hakkasin sättima töövahendeid valmis ning üritasin esimese ukse tööpaigani lohistada. Oli paganama ebamugav, sest raske uks - tõsta kuidas tahad - vedas põranda kile lohistades kaasa. Olin täitsa unustanud, et põrand peaks kattekile all juba ammu "valmis" olema. Oli teine seal juba üle kolme kuu kivistunud. Tekkis kohene hasart ning pärast mõningast võitlemist koormakatte eemaldamisel ja kokkupakkimisel nägi põrand esimest korda täies ulatuses päevavalgust. Foto annab võrdlemisi kesise ülevaate, kuid tulemus oli päris hea. Sile nagu beebi p**u. Kalded olid kenad, trapid olid kenasti uputatud ning teravad servad puudusid. Käisin hoolega kogu valu üle ning vähemalt esialgu ühtegi silmale nähtavat pragu ei tähendanud. Tekkis hea emotsioon tööd jätkata.



Alustasin ukseavade ja sinna eelnevalt ankurdatud metallraamide ettevalmistamisest. Eemaldasin sealt krohvimistöödest jäänud katteteibid ning puhastasin pinnad krohvi ja nakkekrundi jääkidest.



Lävepaku alused pinnad kraapisin puhtaks ning mõnest kohast ka pisut lihvisin. Sai hea ning tasane, et oleks edasi parem toimetada.



Mis puudutab ukseavade, aknaavade ning muid käe-jala ulatusse jäävaid nurkasid, siis krohvimisel pandi neisse kõigisse sisse tugevduseks metallnurgad, et millegagi kergemalt pihta minnes suuremaid hambaid sisse ei lõhuks. Kui eelnevaid ja ka järgnevaid fotosid lähemalt uurida, siis on näha, kus lihvimisel on mõningates nurgakohtades kergelt hallikas profiil natuke näha. 



Tuleuste lengide konstruktsioonid on teraselhest painutatud ning nende sees on lisaks tugevdustele ja kinnituskohtadele isolatsioonimaterjal. Silma järgi ütleks, et tegemist on pressitud kivivillaplaadi laadse tootega. Minule tarnitud ustel oli lengides see vill kenasti ja tihedalt paigas. Küll oli väheke teine teema roostevabast terasest valmistatud lävepakkudega, kus villaplaat sees nähtavalt loksus ning tundus üleüldse kesine olevat. Ilmselt see lõpptulemusele olulist mõju ei oleks avaldanud, kuid otsustasin teha pisut omaloomingut ning lävepaku aluse osa täiendavat tihendada keraamilise isolatsioonivillaga. Vill oli mul varasemalt juba valmis ostetud eesmärgiga kasutamiseks mujal garaaži tuletõkkekonstruktsioonides. Seega sai sealt mõningad ribad lõigatud.





Kuivalt paika proovitud lävepaku alune isolatsioon nägi välja selline. Tegemist 13mm paksuse villaribaga, mille andis veel üksjagu kokku pressida. Lõikasin ääred veel pisut kitsamaks, et riba lävepaku süvendisse istuks ning sinna ka paigaldamise ajaks kinni jääks. Mõte oli ikkagi kogu asi koos villaga paika tõsta, mitte seda hiljem kuhugi vahele sokutama hakata.



Järgmine etapp oli lengi ajutiselt paika tõstmine, loodimine ning kerge fikseerimine kiiludega. Tegin seda selleks, et saaksin metallraamidele ära märkida kinnituskruvide augud. Pärast märkimist võtsin lengi uuesti maha. Metallraam oli mul tehtud võrdlemisi paksu seinaga (4mm) nelikanttorust. Puurisin sinna täpsed augud ning keermestasin M8 poltidele sobivaks. Lävepaku kinnituskohtadesse, mis asus hoone alumise betoonist sidumisvöö peal, puurisin augud ankrutele. Seejärel tõstsin kogu kupatuse taas paigale, loodisin uuesti ning lasin poltidega raamidesse kinni. Poltidena kasutasin sise-kuuskantpeaga polte.



Ja selline sai lõpptulemus... Allolev foto suurest ruumist vaadatuna ning foto pärast seda teiselt poolt vaadatuna.





Järgmisena võtsin käsile kahe ruumi vahel asuva kitsama ukse...



Ning viimasena teine kahest laiast uksest. Kõik kolm ust jäid (endalegi üllatuseks) käima üsnagi veatult. Sulgusid nii kergesti kui kergesti tihenditega uks võiks sulguda ning avanesid linki ilma üleliigset jõudu kasutamata vajutades. Kindlasti tekib vaatajal küsimus, et mille pärast uks on tihendatud sellises koguses vahuga ja miks vaht punakas-roosa on. Vaht on punakas-roosa sellepärast, et tegemist on spetsiaalse tuletõkkevahuga - need ongi seda värvi. Miks seda sealt niivõrd palju välja punnitab (kergelt üle doseeritud) on sellepärast, et tegemist on varjatud konstruktsiooniga (ehk katteliistu aluse osaga) ning sellise paigaldise kohta peab tegema kaetud tööde akti. Akt aga nõuab fotosid, et ülevaataja (PA esindaja) saaks ilma konstruktsioone avamata selle heaks kiita. Ja et fotodelt oleks kenasti ning üheselt näha, millega on tegemist, sai vahtu pandud nii, et hiljem kaheti mõtlemist ei tekiks. Lisaks fotodele läksid kaetud tööde aktile lisaks ka fotod vahupudelist ning tootjapoolne sertifikaadi koopia.



Kui uksed olid vähemalt 24h tahenenud, panin paika sulgurid ning pimedad (katted) kruvide aukudele.



Märkuseks tulevastele esmakordsetele uksepaigaldajatele märgin ära, et enne vahuga mängimist on mõistlik värvitud/viimistletud lengile peale tõmmata teibi riba (all fotol oranž), et kleepuv liimvaht värvi ära ei rikuks. Lisaks on hiljem palju lihtsam liigset vahtu maha lõigata, sest teip kaitseb värvipinda mehaaniliste kahjustuste eest, mis võivad lõikamisel tekkida.





Lõpptulemus jäi kaugelt vaadatuna nagu alloleval fotol. Hea, et sai halli ruumi pisut värvi toodud. No ja pärast esimesi sõõrikuid traktoriga ümber tugiposti uue põranda peal tõi naeru näole küll



Töökoja ruumid said samuti pärast krohvimise lõpetamist ning uste paigaldamist hoopis teise näo. Ruum on ruumi moodi ja vaikselt tekib juba tahtmine kola sisse kandma hakata.



Sorteeritud ehitusjääkidest (aknast näha) kandsin kokku jaanilõkke. Et on tore pidupäeval põlema panna, ühelt poolt nautida vaatemängu ja teiselt poolt üleliigsest lahti saada. Paraku suure hooga sai kokku kantud liialt suur hunnik ning vaadates garaaži ja lõkke vahelist vahemaad, tikku enam läita ei julgenud. Nokk-kinni-saba-lahti... Eks tuleb oodata sügiseni, kui ilmad jahedamad ja niiskemad. Siis saab ehk jaokaupa vaikselt ära põletatud.