[Mahno]

Tänan kiire vastuse eest.

Muide, osade piltide kuvamisega on mure, sest pilte serveeriva serveri (www.taskulambid.eu) nimi ei lahene korrektselt.

[Lauri_L]

Tänan kiire vastuse eest.

Muide, osade piltide kuvamisega on mure, sest pilte serveeriva serveri (www.taskulambid.eu) nimi ei lahene korrektselt.

Mis sellist asja põhjustada võib? Võib-olla laheneb iseenesest kuidagi? Minul jooksevad küll hetkel kõik fotod korrektselt.

[Necro]

Tänan kiire vastuse eest.

Muide, osade piltide kuvamisega on mure, sest pilte serveeriva serveri (www.taskulambid.eu) nimi ei lahene korrektselt.

Miskit ei meeldi talle jaa. Tööarvutist vaadates blokeerib veebilehe ära, väidab et malware (kahtlen selles). Telefonis näitab ilusti. Arvatavasti miskine tööarvuti poolne kala.

EDIT: Viskasin oma telefoniga hotspoti üles ja pildid laevad ilusti ära. Arvatavasti tööl toodetav internet ei seedi neid pilte.

[taavi]

Küsimustevoorule jätkuks küsin ka. Kas keegi veel siinse teema pildimaterjali ei näe? Ma olen küll ühest silmast pime ja teisest ei näe, aga varasemalt olid pildid täitsa nähtavad.

sama siin

[Mahno]

Kas "töökoht" on mõni riigiasutus?

[Lauri_L]

Loodan, et serverid on taas jalad alla saanud ning et kuvatavate fotodega tekib edaspidi minimaalselt probleeme.

Ootamatult tekkisid mõningad täiesti vabad päevad, kus sain taas rahulikult garaažis toimetamas käia - krohvimise tööd olid selleks hetkeks juba lõppenud. Paari tunni kaupa mina teha ja jupitada ei suuda. Alguses ei saa minema ja siis ei saa pidama ning asjad jooksevad muudele töödele-tegemistele selga. Sellepärast valin alati suuremateks tööetappideks täis päeva. Ühesõnaga võtsin käsile ja panin viimased kolm ust (siseuksed) paika ära. Tegelikult tuleks alustada pisut teisel teemal ning allolevast fotost. Hakkasin sättima töövahendeid valmis ning üritasin esimese ukse tööpaigani lohistada. Oli paganama ebamugav, sest raske uks - tõsta kuidas tahad - vedas põranda kile lohistades kaasa. Olin täitsa unustanud, et põrand peaks kattekile all juba ammu "valmis" olema. Oli teine seal juba üle kolme kuu kivistunud. Tekkis kohene hasart ning pärast mõningast võitlemist koormakatte eemaldamisel ja kokkupakkimisel nägi põrand esimest korda täies ulatuses päevavalgust. Foto annab võrdlemisi kesise ülevaate, kuid tulemus oli päris hea. Sile nagu beebi p**u. Kalded olid kenad, trapid olid kenasti uputatud ning teravad servad puudusid. Käisin hoolega kogu valu üle ning vähemalt esialgu ühtegi silmale nähtavat pragu ei tähendanud. Tekkis hea emotsioon tööd jätkata.



Alustasin ukseavade ja sinna eelnevalt ankurdatud metallraamide ettevalmistamisest. Eemaldasin sealt krohvimistöödest jäänud katteteibid ning puhastasin pinnad krohvi ja nakkekrundi jääkidest.



Lävepaku alused pinnad kraapisin puhtaks ning mõnest kohast ka pisut lihvisin. Sai hea ning tasane, et oleks edasi parem toimetada.



Mis puudutab ukseavade, aknaavade ning muid käe-jala ulatusse jäävaid nurkasid, siis krohvimisel pandi neisse kõigisse sisse tugevduseks metallnurgad, et millegagi kergemalt pihta minnes suuremaid hambaid sisse ei lõhuks. Kui eelnevaid ja ka järgnevaid fotosid lähemalt uurida, siis on näha, kus lihvimisel on mõningates nurgakohtades kergelt hallikas profiil natuke näha. 



Tuleuste lengide konstruktsioonid on teraselhest painutatud ning nende sees on lisaks tugevdustele ja kinnituskohtadele isolatsioonimaterjal. Silma järgi ütleks, et tegemist on pressitud kivivillaplaadi laadse tootega. Minule tarnitud ustel oli lengides see vill kenasti ja tihedalt paigas. Küll oli väheke teine teema roostevabast terasest valmistatud lävepakkudega, kus villaplaat sees nähtavalt loksus ning tundus üleüldse kesine olevat. Ilmselt see lõpptulemusele olulist mõju ei oleks avaldanud, kuid otsustasin teha pisut omaloomingut ning lävepaku aluse osa täiendavat tihendada keraamilise isolatsioonivillaga. Vill oli mul varasemalt juba valmis ostetud eesmärgiga kasutamiseks mujal garaaži tuletõkkekonstruktsioonides. Seega sai sealt mõningad ribad lõigatud.





Kuivalt paika proovitud lävepaku alune isolatsioon nägi välja selline. Tegemist 13mm paksuse villaribaga, mille andis veel üksjagu kokku pressida. Lõikasin ääred veel pisut kitsamaks, et riba lävepaku süvendisse istuks ning sinna ka paigaldamise ajaks kinni jääks. Mõte oli ikkagi kogu asi koos villaga paika tõsta, mitte seda hiljem kuhugi vahele sokutama hakata.



Järgmine etapp oli lengi ajutiselt paika tõstmine, loodimine ning kerge fikseerimine kiiludega. Tegin seda selleks, et saaksin metallraamidele ära märkida kinnituskruvide augud. Pärast märkimist võtsin lengi uuesti maha. Metallraam oli mul tehtud võrdlemisi paksu seinaga (4mm) nelikanttorust. Puurisin sinna täpsed augud ning keermestasin M8 poltidele sobivaks. Lävepaku kinnituskohtadesse, mis asus hoone alumise betoonist sidumisvöö peal, puurisin augud ankrutele. Seejärel tõstsin kogu kupatuse taas paigale, loodisin uuesti ning lasin poltidega raamidesse kinni. Poltidena kasutasin sise-kuuskantpeaga polte.



Ja selline sai lõpptulemus... Allolev foto suurest ruumist vaadatuna ning foto pärast seda teiselt poolt vaadatuna.





Järgmisena võtsin käsile kahe ruumi vahel asuva kitsama ukse...



Ning viimasena teine kahest laiast uksest. Kõik kolm ust jäid (endalegi üllatuseks) käima üsnagi veatult. Sulgusid nii kergesti kui kergesti tihenditega uks võiks sulguda ning avanesid linki ilma üleliigset jõudu kasutamata vajutades. Kindlasti tekib vaatajal küsimus, et mille pärast uks on tihendatud sellises koguses vahuga ja miks vaht punakas-roosa on. Vaht on punakas-roosa sellepärast, et tegemist on spetsiaalse tuletõkkevahuga - need ongi seda värvi. Miks seda sealt niivõrd palju välja punnitab (kergelt üle doseeritud) on sellepärast, et tegemist on varjatud konstruktsiooniga (ehk katteliistu aluse osaga) ning sellise paigaldise kohta peab tegema kaetud tööde akti. Akt aga nõuab fotosid, et ülevaataja (PA esindaja) saaks ilma konstruktsioone avamata selle heaks kiita. Ja et fotodelt oleks kenasti ning üheselt näha, millega on tegemist, sai vahtu pandud nii, et hiljem kaheti mõtlemist ei tekiks. Lisaks fotodele läksid kaetud tööde aktile lisaks ka fotod vahupudelist ning tootjapoolne sertifikaadi koopia.



Kui uksed olid vähemalt 24h tahenenud, panin paika sulgurid ning pimedad (katted) kruvide aukudele.



Märkuseks tulevastele esmakordsetele uksepaigaldajatele märgin ära, et enne vahuga mängimist on mõistlik värvitud/viimistletud lengile peale tõmmata teibi riba (all fotol oranž), et kleepuv liimvaht värvi ära ei rikuks. Lisaks on hiljem palju lihtsam liigset vahtu maha lõigata, sest teip kaitseb värvipinda mehaaniliste kahjustuste eest, mis võivad lõikamisel tekkida.





Lõpptulemus jäi kaugelt vaadatuna nagu alloleval fotol. Hea, et sai halli ruumi pisut värvi toodud. No ja pärast esimesi sõõrikuid traktoriga ümber tugiposti uue põranda peal tõi naeru näole küll



Töökoja ruumid said samuti pärast krohvimise lõpetamist ning uste paigaldamist hoopis teise näo. Ruum on ruumi moodi ja vaikselt tekib juba tahtmine kola sisse kandma hakata.



Sorteeritud ehitusjääkidest (aknast näha) kandsin kokku jaanilõkke. Et on tore pidupäeval põlema panna, ühelt poolt nautida vaatemängu ja teiselt poolt üleliigsest lahti saada. Paraku suure hooga sai kokku kantud liialt suur hunnik ning vaadates garaaži ja lõkke vahelist vahemaad, tikku enam läita ei julgenud. Nokk-kinni-saba-lahti... Eks tuleb oodata sügiseni, kui ilmad jahedamad ja niiskemad. Siis saab ehk jaokaupa vaikselt ära põletatud.

[Peeter2]

Peale vahu äralõikamist katad sa ju lengi ja seina vahed ometigi piirdeliistudega-plekkidega?

[Lauri_L]

Peale vahu äralõikamist katad sa ju lengi ja seina vahed ometigi piirdeliistudega-plekkidega?

Jah, ikka. Sellepärast tegingi kaetud tööde akti, et hiljem enam lahti võtma ei peaks hakkama.

[Lauri_L]

Kuigi garaaž ei ole kaugeltki veel valmis, sai sisse veetud selle kõige suurem ning raskem püsiaukas - vana sõber 16K20. Olen selle tööriista omanik olnud umbes 15 aastat, kuid püsivat kohta pole tal selle aja jooksul olnud. Enamuse aja sellest 15 aastast veetis pink kergemalt konserveerituna ühes vanas laudahoones. Enne seda oli kunagise kolleegi laeva diiseljõuseadmete remonditöökojas töömasinaks.  



Hetkel kolib pink ära kattekile alla, kuni garaaži seest enam-vähem valmis saab. Seejärel peab nuputama, et kuidas ja kuhu selle ära paigutab. Kokkuvõttes on hea meel, et väärikais aastais masin omale lõpuks sooja ning kuiva kodu sai.

[Lauri_L]

Jätkan sisetöödega. Alustuseks küll mitte garaažis vaid oma ajutises puutöökojas (milleks on antud ruumi küll natuke palju nimetada). Puutöökoda kui sellist mul tegelikult veel ei ole. See on miniatuursel kujul planeeritud ehitatava garaaži ühte kahest väikesest ruumist. Hetkel on eluhoones lihtsalt üks tubadest välja ehitamata ning seal olen saanud "loa" vajaduste piires tolmutada ning puutööd harrastada. Eks ta selline kohati põlve otsas tegemine on aga ikka parem kui õues räästa all.

Kuna praeguseks on garaaži siseseinte krohvimisega tööd ühel pool, siis peaks paika panema aknalauad. Aknalauad, mida mul aga ei ole ja mille peaks ise valmis tegema. Majapidamises puudub hetkel höövelpink ning sellepärast läksin lihtsama vastupanu teed ja soetasin kohalikust ehituskauplusest liimpuitplaati. Materjaliks mänd paksusega 38mm. Võtsin paar suuremat kilpi, millest sai sobiva suurusega toorikud välja lõigata. 



Aknaavade laiused olid 2tk 1,8m ja 1tk 1,2m. Seega mitte just kõige kitsamad. Välja lõigatud toorikud said pikkusteks vastavalt 1,96m ja 1,36m ja laiuseks 32cm. Töötlemisele väga suurt tähelepanu ei hakanud pöörama, sest tegemist ei ole elutoaga. Tegin vajalikud lõiked vastavalt eelnevalt võetud mõõtudele, mis olid krohvimise tulemusena kõigil akende põskedel erinevad. Seejärel lihvisin pinnad ning sõitsin freesiga enam-vähem sobivad faasid sisse.





Päris ladusalt mõõtu lõikamine siiski ei läinud. Iga lauda sai vähemalt 3-4 korda ettevaatlikult proovimas käidud enne, kui kõik nurgad ja jooned kokku jooksid. Kokkuvõttes tuli terve päev nokitsemist, kuid valmis nad said.



Olen paika pannud, et oma garaažis sooviks näha pigem lõbusamaid ja erksamaid toone. Kollane on mulle alati meeldinud (sellepärast said ka kollased siseuksed valitud). Sellepärast otsustasin heleda männi liimupuitkilbi peitsida kollakamaks, mis koos hilisema lakkimisega võiks anda mõnusa kollakas-pruuni tooni. Kollast peitsi oli mul keldris riiulis varuks ka. Tegemist korraliku lahusti baasil peitsiga, mis imendub kiiresti ning sügavale. Pärast pettumisi laiatarbe-ehituskaupluste peitside kvaliteedis olen hakanud lahusti baasil peitse ostma Marde Värvist. Peale kandsin kaks kihti.





Peitsil lasin kuivada 36h ning seejärel asusin lakkima. Lakkimiseks kasutasin poolläikivat parketilakki, mida naabrimehel oli põranda lakkimisest pool nõud üle jäänud ja mille ta lahkesti minu kasutusse andis. Peale kandsin pintsliga.





Lakkisin kahes kihis. Vahelihvi ei hakanud tegema. Pinnad jäid kokkuvõttes päris head ning siledad. Garaaži jaoks käivad hästi. Ka algne poemuna kollane peits saavutas laki all oluliselt tumedama ja meeldivama tooni.



Ja paika nad läksidki - kõik kolm ja probleemivabalt. Paigale liimisin ning tihendasin liimvahuga. Õnneks oli aluspind sile, tugev ja ühtlane ning väga palju mängimist polnud. Peale koputades on kogu ulatuses kena, ühtlane ning tummine hääl.

[muska71]

Ole rahulik mänd pleekib päikse käes nagunii alati ära teist tooni...

[Lauri_L]

Garaažiga toimetamine ning sellele väljast viimase lihvi andmine on täies hoos, sest ega sügis taevasse jää ning välistööd, mida saab veel lõpetada, tuleb ära lõpetada. Palju ei ole hoone endaga iseenesest jäänud. Seekordse postituse teemaks on veerennid.

Garaaži veerennid kannavad erinevalt katusest (mis oli Toode AS poolt tarnitud) Ruukki kaubamärki. Naaberküla plekksepa ettevõte oli arusaamist mööda Ruukki edasimüüja ning sealt need ka tulid. Vähemalt oli hea ja lihtne kodu lähedalt kogu mant ära tuua. Veerennid tulevad mõlemale poole katust ning kokku läheb paika natuke üle 35 jooksva meetri. Tegemist on ümara süsteemiga. Kuna ka veerennide paigaldus oli minu jaoks esmakordne, siis võtsin tootja paigaldusjuhendi omale seltsiks. Iseenesest mõnus ja lihtne töö. Et ennast räästasse upitada, võtsin taaskord kasutusse "multifunktsionaalse" Bransoni. Frontaal ette ning ise sisse. Või täpsemalt traktor õige koha peale, kopp õigele kõrgusele ja siis ise mööda noolt kopa sisse . Ning kui liikuda vaja oli, siis käis kogu asi vastupidises järjestuses.



Kõige olulisem oli alustuseks korrektselt paika saada veerenni paigaldusklambrid. Need pidid ühelt poolt jääma kalde alla ning kalde all olema ühel joonel. Teiselt poolt pidi ka renn õige kõrguse peale jääma, et vesi katuselt sinna edukalt sisse voolaks (mitte ei voolaks enne renni maha või tuiskaks rennist üle. Seega kõigepealt kruvisin räästasse mõned toed ära ning mõõtsin välja maksimaalse ja minimaalse kõrguse (ning ka kauguse) pleki alumise ääre suhtes. See toimus kõige lihtsama katse-eksitus-meetodil. Renn mingile kõrgusele paika ning seejärel hakkasin katusele 1,5l pudelist vett kallama. Alguses vaid minimaalselt, hiljem nii palju kui "torust" tuli. Nägi täpselt ära, kuidas vesi katuselt alla tulles käitub.



Seejärel liikusin maksimaalsest ja minimaalsest kaugusest pleki ääre suhtes natuke keskmise poole, et ära kasutada kõige sobivam tööala. Katuse räästa pikkuseks tuli ligikaudu 17,5 meetrit. Ühesuunalist kallet kogu pikkuses ei saanud ja ei oleks ka mõtet olnud anda. Jagasin pikkuse pooleks ning panin keskpunkti kõige kõrgemasse sobivasse asendisse kruvi. Mõlemas küljes läks kruvi kõige madalama sobiva kõrguse peale. Seejärel ühendasin kolm punkti ehitusnööriga ning vajalik kalle oligi olemas. See tähendab, et katusel kogunev vesi juhitakse maapinnale läbi kahe, renni otsades asuva äravoolutoru. Edasi oli juba lihtne. Klambrid räästa külge vastavalt ehitusnöörile ning veerenn peale sobitada. Klambrid mulle meeldisid, sest need olid reguleeritava nurgaga. Sai veerenni kenasti katuse ääre suhtes õige nurga alla panna olenemata kinnituspinna nurgast. Klambreid (tehnilise nimetusega rennikonksud) paigaldasin ca 85cm vahega. Juhend ütles küll 60cm, kuid mul hakkas klambritega kitsas kätte tulema. Kaldeks jäi arvutuslikult 3,5mm meetri kohta.



Veerenni otsad tõstsin natuke üles, et mõlemad pooled jääksid äravoolu suhtes ikkagi nurga alla ning et renni seisvat vett ei hakkaks kogunema. Vihmavee allatulek on Ruukkil samuti huvitavalt lahendatud. Märgid vaid sobiva koha ära, sisuliselt noaga risti auk renni sisse, painutad lõikeservad alla ning paned äravoolu väljavõtte sinna peale. Väljavõtte ülaosas on kõrvad, mis painutad ülevalt renni sisse ümber valtsi. Jääb üsna soliidne ja käe vahel tugev. Painutamisel peab olema muidugi ettevaatlik, et pinnakatet maha ei kraabiks. Ise kasutasin viimaseks tugevamaks paigale fikseerimiseks kullinokatange, millele panin pehmed plastmassist korgid otsa, et jälgi peale ei teeks. Igaks petteks värvisin kõik lõikeservad roostetõrjevärviga üle, et korrosioon liiga tegema ei hakkaks.



Selline sai kaugemalt vaadatuna. Kui just spetsiaalset vihmaveerenni ei otsi, siis ega ta silma ei kriibi küll. 





Äravoolutorude paigaldamine oli nagu torude paigaldamine ikka. Pisut keskmiselt hoolikamat mõõtmist ning sirged torud läksid põlvede abil kokku.



Tagumisest küljest paigaldusfotosid ei teinud, sest ei tahtnud pidevalt kopa peal kaskadööri mängida... kuigi tõele au andes tuli see juba päris hästi välja. Tegin pigem mõningad lähifotod. Võib-olla on neist kunagi kellelegi rohkem kasu.





Räästa otsaklambrite jaoks ei jäänud paraku piisavalt toetuspinda, kõigest pool ettenähtust. Lahendasin selle nii (alloleval fotol on halvasti näha, järgmisel pärast seda pisut paremini), et panin klambri taha ehitusnurga, mille ühe poole lasin kruvidega tuulekasti külge ja teise poole poldi-mutriga klambri alaosa külge. Kokkuvõttes sai hea ja tugev konstruktsioon. Ära ei karga see sealt päris kindlasti.











Sobitasin kohe ka äravoolulehtrid paika. Jätsin pisut ruumi võimaliku tulevase sillutise jaoks. Kokku tuli neli äravoolu - üks igasse hoone nurka. Äravooludel on hoone külgedel perimeetrisoojustuse all omad äravoolutorud, mis suubuvad hoone üldisesse drenaaži ning mis omakorda juhib sade- ja drenaažvee eemal olevasse kraavi.

[aavu]

Kas mingi jää sulatamise kaabel ka plaanis on? Enamasti teda vaja polegi aga iial ei või teada millal rennitäis jääd katuselt tuleva surve all järgi annab. Soojustatud katuse puhul ehk polegi vaja.

[muska71]

Kas mingi jää sulatamise kaabel ka plaanis on? Enamasti teda vaja polegi aga iial ei või teada millal rennitäis jääd katuselt tuleva surve all järgi annab. Soojustatud katuse puhul ehk polegi vaja.

Ükski kruvi ega muu asi ei hoia renni paigal kui katuselt lumelaviin tuleb...Et renn paika jääks tuleb see paigaldada see pisut katusepiirist allapoole,et laviin saaks rennist üle sõita...Nii on toote manuaalis kirjas ja tegelikkus on ka nii.

[Lauri_L]

Kas mingi jää sulatamise kaabel ka plaanis on? Enamasti teda vaja polegi aga iial ei või teada millal rennitäis jääd katuselt tuleva surve all järgi annab. Soojustatud katuse puhul ehk polegi vaja.

Soojenduskaablit hetkel plaanis ei ole. Katus on talve näinud ning püsis kenasti jäävaba. Lisaks alune tuulutatav ning konstruktsioonid alt hästi soojustatud. Osa katusest asub veel ka "külma" pöönigu peal. Nagu kaasfoorumlane välja tõi, siis tõepoolet juhiti rennide paigaldusjuhendis tähelepanu lumele ning lume ja jää katuselt alla libisemisele. Rennid on nii paigaldatud, et kui lumi või jää peakski tekkima ja kuskilt harja servalt hoo üles võtma, siis see ka rennidest üle kihutab. Juhend nägi piltlikult ette, et kui katusepleki pikkust kunstlikult pikendada (nt sinna peale laua asetamisega), siis selle all asetsev vee renn peab sellest igas punktis mingid kümned mm (täpselt enam ei mäleta) allpool olema, et jää saaks sellest ohutult üle libiseda. Seda püüdsin ka järgida. Mängida saab muidugi ka renni enda nurgaga katusekalde suhtes.

Head fotot pole, sest katus on lameda nurgaga ning asub kõrgel. Alt vaadates petab ära. Tegin ühe suurenduse, kus on näha, et veerenn asub tegelikult mõnevõrra katuseplekist (isegi kui seda pikendada) allpool. Vesi kukub renni, kuid kui kõva lume või jää koorik alla liigub, siis peaks see üle renni ääre libisema. Lörtsiga on muidugi asi halvem... Kui talv näitab, et midagi ei sobi, siis saab veel edukalt korrigeerida.

[vant]

Ma ei tea, miks selline räästakast on tehtud, aga nii, nagu neid tavaliselt tehakse, poleks vihmaveerenni kinnitamisel mingeid nurki vaja olnud. Nägusam oleks vast ka olnud. Veerenni taga oleval laual (laudadel) peab olema nii palju laiust, et renni koos kaldega lahedalt ära saaks kinnitada.

[Lauri_L]

Ma ei tea, miks selline räästakast on tehtud, aga nii, nagu neid tavaliselt tehakse, poleks vihmaveerenni kinnitamisel mingeid nurki vaja olnud. Nägusam oleks vast ka olnud. Veerenni taga oleval laual (laudadel) peab olema nii palju laiust, et renni koos kaldega lahedalt ära saaks kinnitada.

Räästa- või siis tuulekast on tehtud täpselt nii nagu neid tehakse ja nii nagu võimalus ja vajadus oli. Disain on eriasi ning selle üle võib lõputult vaielda. Oluline on funktsionaalsus ja et asi töötab nii nagu ta ette on nähtud töötama. Ruumi on renni kinnitustele enam kui piisavalt. Lihtsalt katuse nurkades, mis ulatuvad hoone nurkadest üle, vajasid neli konkreetset klambrit (rohkem kui neljakümnest paigaldatust) poole toetuspinna osas lisatuge. Variant kaks oleks olnud minna poodi ja osta pisut teist tüüpi kinnitusklambreid, selliseid mille kinnitus oleks olnud ette nähtud horisontaalpinnale (+/- reguleerimisvaru). Minu klambrid olid ette nähtud paigaldamiseks vertikaalpinnale (+/- reguleerimisvaru). Et hoida kokku oma aega ning mitte lasta mõnel klambril raisku minna, sai tehtud töötav modifikatsioon.

[Peeter2]

Googelda sõna "tuulekast" ja sa näed mismoodi neid tehakse. Sellist asja nagu sina tegid, näen mina esimest korda, aga võib-olla olen vähe näinud. 
See pole mõeldud kriitikana, lihtsalt minu isikliku maitsega ei lähe kokku.

[vwt2]

Ma ei tea, miks selline räästakast on tehtud, aga nii, nagu neid tavaliselt tehakse, poleks vihmaveerenni kinnitamisel mingeid nurki vaja olnud. Nägusam oleks vast ka olnud. Veerenni taga oleval laual (laudadel) peab olema nii palju laiust, et renni koos kaldega lahedalt ära saaks kinnitada.

Vabandan teema solkimise pärast-aga küsimus kuidas neid siis tavaliselt tehakse?Paluks pilte-endal ka vaja mingi hetk
räästad ja viilud vormistada.

[41Degree]

Sellist asja nagu sina tegid, näen mina esimest korda, aga võib-olla olen vähe näinud.

Äran'd hakka ikka... Täpselt sama asja nägid pooleteist kuud tagasi, ainult ilma veerennideta:

Hea töö!
Otsaseinte tuulekastid oleks ma ise visuaali mõttes paksemad teinud, aga noh, maitse asi.

Link kah.

See kõik muidugi ei muuda ei omaniku ega kellegi teise maitset. Fakt on see, et kui oma kätega ehitatud esimese maja kõige suuremaks probleemiks on tuulekasti mõõtude visuaal, siis on maja "päris hea" (laenates tsitaati ühelt kindralilt olukorras, kui midagi on sisuliselt ideaalne) ning seda järele teha ikka annab.