[Mossemees]

Järgmine dokumenteeritud fakt viib meid aastasse 1970, tõenäoliselt on pildid tehtud 9. mail.

Oot-oot, millal nende kollaste numbrite kasutamine lõppes? Kas mitte 1970. a. 1. jaanuarist alates ei pidanud kõigil autodel juba musta põhjaga numbrid olema? Esialgu veel ЭС_ seeria omad (sellist kannab ka varajane GAZ 24 filmis "Noor pensionär", mille võtted toimusid arvatavasti 1971. a. suvel), ja küllap 1971 või 1972. aastast juba ЕА_ seeria. Ilmselt vast 1971, sest nt. ühtki VAZ 2101 (tuli Eestis müügile 1971. a. veebruaris) ma ЭС_ numbritega näinud ei ole, isegi fotol mitte.

[indreksirk]

Auto on kindlasti üle elanud nii kokkupõrkeid teiste objektidega kui ka muul viisil kaotanud oma originaalseid pisidetaile. Ühel 50ndate pildil on ka pildil näha esimese vasakpoolse nurga juures deformatsioon, mis on seal teatud ulatuses tänaseni. Ka vanadel piltidel nähtavad tuled ei ole ilmselt enam originaalid, vähemalt klaasid kindlasti mitte. Alloleval pildil on originaalne varase põlvkonna esituli originaalvärvis. 

   

Lisan siia juurde ka mõõdud ja sisevaate. Võib-olla mõnel riiulil vedeleb täpselt selline. Näiteks DKW NZ 350 restaureerides avastasin oma isa kolakastist originaalse esitule korpuse, mida ta oli seal üle 30 aasta hoidnud - peremees sai aru, et NL valmistatud see ei ole, kuid päritolu ei teadnud. 

   

   

   

Ja järgmisel pildil on auto komplekteeritud originaaliga täpselt samasuguste sõjajärgsel perioodil valmistatud Hella esituledega, millel tuli vahetada vaid tuleklaas ning ongi saavutatud originaaliga äravahetamisega sarnane tulemus. Nimelt toodeti selliseid tulesid pärast suurt sõda nö B-kategooria varuosana - põhiliselt põllumajandusmasinate jaoks. Meie loo peategelase jaoks õnnestus need tuled saada kasutamata kujul ning originaalpakendis. Loomulikult sai nii seest kui väljast hoolikalt võrreldud ka säilinud originaaliga.

   

Sellisel kujul jõudsid need tuled meieni.

   

Ja lõpetuseks. Ksf! XTA on üsna põhjalikult siinsamas foorumis käsitlenud registreerimismärkide teemat ning on ka kaasautoriks 2018. aasta ajakirja Vanad Veljed registreerimismärkide teemalisele artiklile. Lühikokkuvõte on selline, et kollase taustaga registreerimismärkide asemel hakati musta taustaga registreerimismärke väljastama 1959. aastal ning 1970. aastast muutus tähtede põhiseeria (ЭC asemel tuli kasutusele EA). See aga ei tähendanud seda, et vanemad registreerimismärgid oleksid kaotanud päevapealt kehtivuse. Selle auto ajalooga oleme jõudnud 70ndatesse ning registreerimismärk peagi ka muutub, kuid sellel peatume järgmistes postitustes.

[indreksirk]

20.04.1971 on auto omanik pöördunud Riikliku Autinspektsiooni poole ning talle on väljastatud uus riiklik registreerimismärk 44-24EAA. Sõiduki "tehniline pass" jäi samaks ning registreerimismärkide väljastamise raamatust leiab ka märkuse, et ära on võetud registreerimismärk PP39-19. Tehnilisi andmeid sõiduki kohta see raamat ei sisalda, kuid omaniku nimi ja mark on järkuvalt samad.

   

[dzeiaar]

vaadates siin teemas erinevate rataste kirjeldusi, tuli meelde, et kunagi mingist FB uudisvoost olen omale salvestanud arvutisse sellise pildi "Nordic" lisavarustusest lumerullidega (või kuidas neid iganes nimetama peaks) ratastest. Ega ei oska öelda, kas see oli vaid schwimmwageni teema või olid need kasutusel ka kübelwagenil?

[suvasass]

Mulle tuleb see pilt tuttav ette. Väidetavalt testiti antud modifikatsiooni Schwimmwagenil, aga kuna tulemused olid kesised, siis seeriatootmisesse see ei jõudnud. Allikas: http://www.leadwarrior.com/Lw35201-h.htm.

Talviste tingimuste tarvis katsetati ka muude variantidega, nt:


Ühes teemaomaniku postituses oli pilt (vist) lennukis olevast Kübelwagenist, millele olid alla kruvitud hoopis spetsiaalsed kõrberehvid.

[Mossemees]

Üks huvitav infokild netiavarustest:

Мощности в 25 л. с. было явно недостаточно для преодоления советских дорог. В сравнении с американскими и советскими машинами Volkswagen Typ 82 был слабоватой техникой, но это, наверное, одна из немногих машин, которую можно было после войны свободно купить простым гражданам СССР.
https://dzen.ru/a/ZiOboYJLCE7XpVTe

Ühesõnaga, siin väidetakse, et Typ 82 oli üks vähestest autodest, mida peale sõda N. Liidus tavainimene vabalt osta sai. Huvitav, kas oligi tõesti nii (lihtsalt jätkus vaid vähestele õnnelikele) või tuleks seda väidet mõista nii, et NSVL-s olid ju kõik inimesed võrdsed ja "tavakodanikud", lihtsalt mõned olid eriti võrdsed ja neile jagus ka seda, mida tavalised võrdsed ei saanud?

[indreksirk]

Üks huvitav infokild netiavarustest:

Мощности в 25 л. с. было явно недостаточно для преодоления советских дорог. В сравнении с американскими и советскими машинами Volkswagen Typ 82 был слабоватой техникой, но это, наверное, одна из немногих машин, которую можно было после войны свободно купить простым гражданам СССР.
https://dzen.ru/a/ZiOboYJLCE7XpVTe

Ühesõnaga, siin väidetakse, et Typ 82 oli üks vähestest autodest, mida peale sõda N. Liidus tavainimene vabalt osta sai. Huvitav, kas oligi tõesti nii (lihtsalt jätkus vaid vähestele õnnelikele) või tuleks seda väidet mõista nii, et NSVL-s olid ju kõik inimesed võrdsed ja "tavakodanikud", lihtsalt mõned olid eriti võrdsed ja neile jagus ka seda, mida tavalised võrdsed ei saanud?

Ilukirjanduslik fantaasia - Wolfsburgi tehases peatus tootmine 10.04.1945 ning sõja lõppedes 09.05.1945 käivitati taas tootmine - kuni 1946. aasta alguseni toodeti tõepoolest kokku ligi 2000 autot, neist ligi 800 ka kübelwagenid (sh ka erimudeleid, nt veokastiga), kuid need jäid väljapoole NL kontrolli all olevaid alasid ning ida poole teadaolevalt ei toodud. Kasutatud sõiduautode müümisel ei olnud Nõukogude Liidus pärast sõda piiranguid, mistõttu ei olnud keelatud ka muude sõiduautode mõõmine ja ostmine. Militaarotstarbeline ning rasketehnika oli eraldi kategoorias, kuid kübelwagenil ei olnud neid omadusi. See on ju VW põrnikas, millel lihtsalt kõrgem kliirens, difrilukk ja kandilisem kere.

[Marcello]

Jutu tagamõte on ehk pigem selles, et sõjasaagina Saksamaalt toodud Kübelwageneid sattus võrreldes muude masinatega suhteliselt palju tsiviilkäibesse, kuna nõrgavõitu mootori ja olematute mugavuste tõttu tähtsamad ninad neid väga ei tahtnud. Loo peategelase elukäik nagu isegi kinnitab seda teooriat.

[indreksirk]

Jutu tagamõte on ehk pigem selles, et sõjasaagina Saksamaalt toodud Kübelwageneid sattus võrreldes muude masinatega suhteliselt palju tsiviilkäibesse, kuna nõrgavõitu mootori ja olematute mugavuste tõttu tähtsamad ninad neid väga ei tahtnud. Loo peategelase elukäik nagu isegi kinnitab seda teooriat.

Kõik sõjasaagina toodud sõiduautod sattusid lõpuks "tsiviilkäibesse". Alguses olid nad riigiasutuste, ettevõtete ja sõjaväelaste omandis. Nõukogude autotööstuse arenedes ning trofeeautode amortiseerumisel müüdi neid edasi inimestele, kes ei saanud või ei tahtnud osta uut autot. Mingit seaduspära on keeruline otsida - Pärnumaal oli veel 60ndatel üks punaseks värvitud kübelwagen pritsumeeste kasutuses. Üldiselt aga 50ndate alguses loobuti nii riigi kui kõrgema nomenklatuuri poolt trofeeautode kasutamisest. Need olid selleks ajaks juba vanad ning Nõukogude Liidu autotööstus suutis selle seltskonna varustada vajaliku koguse sõiduautodega. Erakätes jätkus nende autode kasutamine ka igapäevasõidukitena kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.

[Marcello]

Jutu tagamõte on ehk pigem selles, et sõjasaagina Saksamaalt toodud Kübelwageneid sattus võrreldes muude masinatega suhteliselt palju tsiviilkäibesse, kuna nõrgavõitu mootori ja olematute mugavuste tõttu tähtsamad ninad neid väga ei tahtnud. Loo peategelase elukäik nagu isegi kinnitab seda teooriat.

Kõik sõjasaagina toodud sõiduautod sattusid lõpuks "tsiviilkäibesse". Alguses olid nad riigiasutuste, ettevõtete ja sõjaväelaste omandis. Nõukogude autotööstuse arenedes ning trofeeautode amortiseerumisel müüdi neid edasi inimestele, kes ei saanud või ei tahtnud osta uut autot. Mingit seaduspära on keeruline otsida - Pärnumaal oli veel 60ndatel üks punaseks värvitud kübelwagen pritsumeeste kasutuses. Üldiselt aga 50ndate alguses loobuti nii riigi kui kõrgema nomenklatuuri poolt trofeeautode kasutamisest. Need olid selleks ajaks juba vanad ning Nõukogude Liidu autotööstus suutis selle seltskonna varustada vajaliku koguse sõiduautodega. Erakätes jätkus nende autode kasutamine ka igapäevasõidukitena kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.

Võin muidugi eksida, aga mina sain sellest jutust nii aru, et Kübelite puhul võis see riigiasutuste etapp ka vahele jääda, kuna neid algusest peale eriti ei tahetud. Umbes et nõukogude inimene võis vabalt endale Kübelwageni osta, kui tal õnnestus teada saada, millise trofeemasinate platsi tagaservas neid leidub ja oskas õigele tegelasele õige nurga alt läheneda.