01-07-2026, 16:01 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 01-07-2026, 16:26 PM ja muutjaks oli Jesper.)
Bussiga oli pärast sügisest suurt töövõitu kett pikalt veidi maas - peamiselt mitte põhiteema, vaid igasugu tüütute praktilise autoremondi probleemide tõttu. Aga kuna ilm on ilus, värv läigib hästi ning mu teine Ford sai terve talve kestnud keevitustööde tulemusena ARKi fotokonkursil auväärse lõpetajadiplomi, siis käärisin lõpuks käised üles, et need vähesed alles jäänud sabad ka ära likvideerida.
Esiteks vajaks kõik pidurikettad vahetust, aga bussil need ei käi ju samamoodi nagu sõiduautodel, et ratas maha, kruvi lahti ja kolks, vaid tuleb maha monteerida rumm ning kuidagi lahti saada üsna toekad poldid, mis ketast rummu küljes hoiavad. Rummumutter lahenes jämeda saba ja pika toruga, a neisse piduriketta sise-torxidesse keerasin kõigepealt hiina padruni kringliks, siis märksa kallima Tööriistamarketi padruni pilbasteks ning seejärel loobusin, sest majapidamise viimasest T50 padrunist hakkas kahju. Ilmselt peab leidma mingi toekama löökmutrikeeraja kui minu oma seda on, tõenäoliselt koos sellega ka meistrimehe, kelle oma see on ja töökoja, kus viimane palgalehel on. Probleem jäi homsevarna.
Siis hakkasin tegelema sellega, miks tagauks lukku ei lähe - iseenesest see ei olekski teabmis probleem, Transiti lukud on teadjale nagunii rohkem soovitusliku iseloomuga seadmed. Aga seal on selline nüanss, et ilma tagaukseta ei lähe ka ükski teine uks lukku ja kuigi ma eriti varaste pärast ei pabista siis noh, asjaolu, et lihtsalt ühe käeliigutusega ei saa mingit telefonihoidjat vms armatuurividinat taskusse panna, hoiab ausad õlid ausatena. Seega kõigepealt lammutasin olemasoleva luku pulkadeks, puhastasin-määrisin-koostasin, kasu null. Seejärel tellisin uue luku, aga seal on see pisiasi, et Ford on tootnud erinevad lukud eri kõrgusega bussidele, aga B-osana on loomulikult saadaval ainult levinuim, madala bussi lukk. Õnneks selgus neid laua peal kõrvutades, et mingi unifitseerimine seal siiski on ja umbes 15 needi lahtipuurimise teel saab koostada komplekti madala ukse elektri- ja lukuosast ning kõrge ukse hoovastikust. Mässasin terve tummise pärastlõuna, panin külge... ja ikka ei tööta.
Pärast vihastamist, kogu maailma autoteemalise innovatsiooni põrgu põhja sajatamist ja maha rahunemist tuli meelde, et tagatule taga on luku ja kere ühendamiseks veel üks paar pistikuid, mis lähemal uurimisel muidugi olid sügisese koostamise käigus ühendamata ununenud... Lukk hakkas lukutama, nagu peab, see loll kes süüdi oli ka teada, nagu peab.
Selline radikaalne läbimurre tekitas otsustava enesehinnangu tõusu oma elektrialaste oskuste osas ning ühel vihmasel õhtul veini juues avasin kogemata mõned veebilehed, millele üks soliidne pürjel naljalt ei satu, või siis vähemalt seda ei tunnista. Tulemused ei lasknud end kaua oodata, erinevate postifirmade saadetud sõnumite näol:
Aku ja 220V akulaadija tulid Temust, DC-DC ja inverter tulid nende tootjate endi kodulehtede kaudu. Lisaks tuli Vevorist veepump kraani jaoks, a see ei sattunud pildile. Hiinakauba kohta käis kõik äärmiselt kiiresti, vist esimene pakk tuli 4 päeva ja viimane 6 päeva pärast. Paraku siis tuli jaanipäevanädal, kus kogu ehituskaubandussektor otsustas vist reedest neljapäevani kinni ja kummuli olla, seega vajalike juhtmete ja klemmide hankimine viibis.
Õnneks lätlane ja rootslane on vabariigi SKP osas vastutustundlikumad, Depo ja Ikea olid tööpäevadel kenasti lahti ning seega võtsin ette järgmise päevakorrapunkti, "töötasapinna" aluste kappide ehituse. Mõtlesin et olen hästi kaval, tellin lihtsalt kaks sektsiooni Ikea köögimööblist, ühe kapi ja ühe sahtlistiku, et isegi kui seda peab tugevdama vms, ei pea vähemalt kogu sellest mööblifurnituuri džunglist (igasugu erinevad uksepaksused ja avanemissügavused ja sahtlikäigud jms) omaenda peaga läbi närima. Aga kuidagi kasvas asi ikka üle pea, seda ma teadsin, et sokleid müüakse eraldi (ja plaanisin need nagunii ise ehitada, tugevamad), aga see, et seal erinevad köögimööbli seeriad omavahel ei ühildu, oli uudiseks. Ma arvasin siiani, et nende seeriate vahe on rohkem uste värvides vms. Seega sain kaks täiesti erineva kuju ja kõrgusega kappi:
Mõõtudega oli ka muidugi ikaldus, seda ma lõpuks ei raalinudki välja, et kuidas nende köögikappide kõrgust täpselt mõõdetakse. Ma oma lihtsameelsuses siiani arvasin, et kõik maailma köögitasapinnad on 900mm kõrgused ning kunagi sai selle järgi ka torud sisse keevitatud, aga jah... ilmselt kehtib Rootsis lisaks oma miilile ka oma millimeeter.
Aga pärast erikõrguste soklite ehitust, mõõdukat vägisõnade ja mõõdutundetut Sikaflexi kasutamist said kapid paika. Vähemalt sama suurte tükkidena, kui sisse läksid, nad sealt enam välja ei tule.
Järgmiseks tuli lahendada probleem, kuidas kapiuks ja sahtlid kuidagi nii fikseerida, et pidurdades kõik lahti ja välja ei sõidaks. Tavamööbli maailmas on see muidugi tundmatu probleem ja lahendusi pmst pole, hiinlane on paar asja liinile pannud, mille funktsionaalsuses on mul teatavad kahtlused ning "kohalik" pood on küll palganud eraldi inimese kogu maailma sotsmeediat täis spämmima, aga küsimusele, kuidas sealt peenest saksa kataloogist lukusti tööorganile käepide külge leida, ootan siiamaani vastust...
Anoh terve ja tugev mees, käed on otsas, seega haarasin hiire järele ja kukkusin tootma.
Päris elus näeb kupatus välja selline (see valge suur tellis on "uks", lihtsalt kergem oli ka see prooviks välja aevastada kui garaaži minna):
Natuke peab veel käepideme pinnatekstuuriga katsetama, et neid printimise artefakte vbl veidi paremini maskeerida, ma ei ole ka värvis päris kindel ning kindlasti töötab tööstuslik mehhanism sujuvamalt ja on kompaktsem, aga samas esialgu käib küll. Kuna need käivad kruvidega ära, siis tulevikus saab proovida paremini teha... või noh, olgem ausad, kui see funktsionaalselt töötab, siis ma selle konkreetse tuleviku kättejõudmise peale tegelt väga ei panustaks. Lisaboonus tehasetoote ees samas on see, et mudelis kahe numbri muutmise kaudu saab valida suvalise uksepaksuse ja/või vastuse kauguse ukse servast, ei pea selles osas end standarditega piirama.
Järgmises osas toimub sulgurite paigaldus, aga enne tahaks ühe küsimuse õhku visata - nimelt läks Depo kaoses sahmides kuidagi sedasi, et töötasapinna materjaliks sattus lepp, kuigi tahtsin saarepuud. Ma olen leppa siiani ainult metsas ja suitsuahjus näinud ning üldse puust kui tehnomaterjalist kauge inimene, mismoodi seda mõistlik oleks töödelda, et ikka enam-vähem soliidse välimuse ja mustusekindluse välja annaks? Niipalju saan aru, et neid tänapäeval ei lakita, vaid õlitatakse, aga mis tooted on head? Ja lepp on mulle meelde jäänud üsna punase värvuse poolest, kas kuidagi on võimalik seda toonida nii, et jääks mingi vähe rahulikum toon, skaalas tumedam-hallikas-pruun, sest seal helebeežis kongis tundub mingi punane element ausalt öeldes natuke liiga raju kontrast. Väga ei raatsi seda teist korda ka osta, sest siis pole olemasolevaga midagi teha ja noh, kõik on suhteline, aga see pole ka just kõige odavam vidin.
Esiteks vajaks kõik pidurikettad vahetust, aga bussil need ei käi ju samamoodi nagu sõiduautodel, et ratas maha, kruvi lahti ja kolks, vaid tuleb maha monteerida rumm ning kuidagi lahti saada üsna toekad poldid, mis ketast rummu küljes hoiavad. Rummumutter lahenes jämeda saba ja pika toruga, a neisse piduriketta sise-torxidesse keerasin kõigepealt hiina padruni kringliks, siis märksa kallima Tööriistamarketi padruni pilbasteks ning seejärel loobusin, sest majapidamise viimasest T50 padrunist hakkas kahju. Ilmselt peab leidma mingi toekama löökmutrikeeraja kui minu oma seda on, tõenäoliselt koos sellega ka meistrimehe, kelle oma see on ja töökoja, kus viimane palgalehel on. Probleem jäi homsevarna.
Siis hakkasin tegelema sellega, miks tagauks lukku ei lähe - iseenesest see ei olekski teabmis probleem, Transiti lukud on teadjale nagunii rohkem soovitusliku iseloomuga seadmed. Aga seal on selline nüanss, et ilma tagaukseta ei lähe ka ükski teine uks lukku ja kuigi ma eriti varaste pärast ei pabista siis noh, asjaolu, et lihtsalt ühe käeliigutusega ei saa mingit telefonihoidjat vms armatuurividinat taskusse panna, hoiab ausad õlid ausatena. Seega kõigepealt lammutasin olemasoleva luku pulkadeks, puhastasin-määrisin-koostasin, kasu null. Seejärel tellisin uue luku, aga seal on see pisiasi, et Ford on tootnud erinevad lukud eri kõrgusega bussidele, aga B-osana on loomulikult saadaval ainult levinuim, madala bussi lukk. Õnneks selgus neid laua peal kõrvutades, et mingi unifitseerimine seal siiski on ja umbes 15 needi lahtipuurimise teel saab koostada komplekti madala ukse elektri- ja lukuosast ning kõrge ukse hoovastikust. Mässasin terve tummise pärastlõuna, panin külge... ja ikka ei tööta.
Pärast vihastamist, kogu maailma autoteemalise innovatsiooni põrgu põhja sajatamist ja maha rahunemist tuli meelde, et tagatule taga on luku ja kere ühendamiseks veel üks paar pistikuid, mis lähemal uurimisel muidugi olid sügisese koostamise käigus ühendamata ununenud... Lukk hakkas lukutama, nagu peab, see loll kes süüdi oli ka teada, nagu peab.
Selline radikaalne läbimurre tekitas otsustava enesehinnangu tõusu oma elektrialaste oskuste osas ning ühel vihmasel õhtul veini juues avasin kogemata mõned veebilehed, millele üks soliidne pürjel naljalt ei satu, või siis vähemalt seda ei tunnista. Tulemused ei lasknud end kaua oodata, erinevate postifirmade saadetud sõnumite näol:
Aku ja 220V akulaadija tulid Temust, DC-DC ja inverter tulid nende tootjate endi kodulehtede kaudu. Lisaks tuli Vevorist veepump kraani jaoks, a see ei sattunud pildile. Hiinakauba kohta käis kõik äärmiselt kiiresti, vist esimene pakk tuli 4 päeva ja viimane 6 päeva pärast. Paraku siis tuli jaanipäevanädal, kus kogu ehituskaubandussektor otsustas vist reedest neljapäevani kinni ja kummuli olla, seega vajalike juhtmete ja klemmide hankimine viibis.
Õnneks lätlane ja rootslane on vabariigi SKP osas vastutustundlikumad, Depo ja Ikea olid tööpäevadel kenasti lahti ning seega võtsin ette järgmise päevakorrapunkti, "töötasapinna" aluste kappide ehituse. Mõtlesin et olen hästi kaval, tellin lihtsalt kaks sektsiooni Ikea köögimööblist, ühe kapi ja ühe sahtlistiku, et isegi kui seda peab tugevdama vms, ei pea vähemalt kogu sellest mööblifurnituuri džunglist (igasugu erinevad uksepaksused ja avanemissügavused ja sahtlikäigud jms) omaenda peaga läbi närima. Aga kuidagi kasvas asi ikka üle pea, seda ma teadsin, et sokleid müüakse eraldi (ja plaanisin need nagunii ise ehitada, tugevamad), aga see, et seal erinevad köögimööbli seeriad omavahel ei ühildu, oli uudiseks. Ma arvasin siiani, et nende seeriate vahe on rohkem uste värvides vms. Seega sain kaks täiesti erineva kuju ja kõrgusega kappi:
Mõõtudega oli ka muidugi ikaldus, seda ma lõpuks ei raalinudki välja, et kuidas nende köögikappide kõrgust täpselt mõõdetakse. Ma oma lihtsameelsuses siiani arvasin, et kõik maailma köögitasapinnad on 900mm kõrgused ning kunagi sai selle järgi ka torud sisse keevitatud, aga jah... ilmselt kehtib Rootsis lisaks oma miilile ka oma millimeeter.
Aga pärast erikõrguste soklite ehitust, mõõdukat vägisõnade ja mõõdutundetut Sikaflexi kasutamist said kapid paika. Vähemalt sama suurte tükkidena, kui sisse läksid, nad sealt enam välja ei tule.
Järgmiseks tuli lahendada probleem, kuidas kapiuks ja sahtlid kuidagi nii fikseerida, et pidurdades kõik lahti ja välja ei sõidaks. Tavamööbli maailmas on see muidugi tundmatu probleem ja lahendusi pmst pole, hiinlane on paar asja liinile pannud, mille funktsionaalsuses on mul teatavad kahtlused ning "kohalik" pood on küll palganud eraldi inimese kogu maailma sotsmeediat täis spämmima, aga küsimusele, kuidas sealt peenest saksa kataloogist lukusti tööorganile käepide külge leida, ootan siiamaani vastust...
Anoh terve ja tugev mees, käed on otsas, seega haarasin hiire järele ja kukkusin tootma.
Päris elus näeb kupatus välja selline (see valge suur tellis on "uks", lihtsalt kergem oli ka see prooviks välja aevastada kui garaaži minna):
Natuke peab veel käepideme pinnatekstuuriga katsetama, et neid printimise artefakte vbl veidi paremini maskeerida, ma ei ole ka värvis päris kindel ning kindlasti töötab tööstuslik mehhanism sujuvamalt ja on kompaktsem, aga samas esialgu käib küll. Kuna need käivad kruvidega ära, siis tulevikus saab proovida paremini teha... või noh, olgem ausad, kui see funktsionaalselt töötab, siis ma selle konkreetse tuleviku kättejõudmise peale tegelt väga ei panustaks. Lisaboonus tehasetoote ees samas on see, et mudelis kahe numbri muutmise kaudu saab valida suvalise uksepaksuse ja/või vastuse kauguse ukse servast, ei pea selles osas end standarditega piirama.
Järgmises osas toimub sulgurite paigaldus, aga enne tahaks ühe küsimuse õhku visata - nimelt läks Depo kaoses sahmides kuidagi sedasi, et töötasapinna materjaliks sattus lepp, kuigi tahtsin saarepuud. Ma olen leppa siiani ainult metsas ja suitsuahjus näinud ning üldse puust kui tehnomaterjalist kauge inimene, mismoodi seda mõistlik oleks töödelda, et ikka enam-vähem soliidse välimuse ja mustusekindluse välja annaks? Niipalju saan aru, et neid tänapäeval ei lakita, vaid õlitatakse, aga mis tooted on head? Ja lepp on mulle meelde jäänud üsna punase värvuse poolest, kas kuidagi on võimalik seda toonida nii, et jääks mingi vähe rahulikum toon, skaalas tumedam-hallikas-pruun, sest seal helebeežis kongis tundub mingi punane element ausalt öeldes natuke liiga raju kontrast. Väga ei raatsi seda teist korda ka osta, sest siis pole olemasolevaga midagi teha ja noh, kõik on suhteline, aga see pole ka just kõige odavam vidin.
![[Pilt: Koksbanksolja-ofargad-500ml-450x450_450x...1674559220]](https://tapeet.ee/cdn/shop/products/Koksbanksolja-ofargad-500ml-450x450_450x.jpg?v=1674559220)
Kuna ruumi oli vähe ja juhtmed olid jämedad, siis tuli iga juhtmejupikene täpse pikkuseni lõigata, otsad üksteise suhtes õige kraadi alla keerata, termokahanevat mitte unustada jne. Juhtmepaksusega võibolla pingutasin veidi üle, 50mm2 aku ja inverteri vahele ning 25mm2 laadija ja aku vahele, aga noh samas voolud on ka uhked (võtsin väikese varuga, et äkki kunagi tuleb teine aku esimese kõrvale panna) ja sellist mõõtu tabel näitas. Natuke tuleb veel juhtmeid paremini kinnitada ja sättida, aga kuna sinna kilpi on nagunii veel lähiajal mitu korda asja, ei hakanud nahast välja pugema.
