21-12-2024, 17:44 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 21-12-2024, 18:48 PM ja muutjaks oli Raudpats.)
Paar kuud tagasi tegin Družba teemas natuke juttu ühest meie kandis üsna tundmatust imeloomast. Nimelt mootorsaest Ural-ZID ( бензопила Урал ЗИД ). Mingit vastukaja muidugi ei tulnnud, aga ikkagi - see teema huvitab mins natuke rohkem, kui autos kuulamiseks ettenähtud muusikaga tutvumine. Otsisin natuke informatsiooni. Ja midagi ka leidsin. Muidugi nüüd ortodokssed kaasfoorumlased kukuvad kohe kaebusi kirjutama sinna, kuhu vaja, aga sellegi poolest, ma jätkan, üsna huvitav vana tehniline vigur.
Nõukogude majanduse iseärasuste tõttu ei saanud seal olla olukorda, kus oleks olnud palju erinevaid marke ja mudeleid mootorsaagisid. Kirjalikud allikad väidavad, et 1941. aastal oli suurel Venemaal tootmises üks ja ainus mudel mootor-kettsaagisid MP-220 (МотоПила-220). 30-ndate alguses välja töötatud MP-300 saag oli juba vananenud ja uus MP-180 ilmus hiljem. Välja nägi see benzopilaa umbes nii:
Tootmises oli see aastast 1935 ja natuke parandatud variant ilmus 1941. aastal ning sai nimeks МП-220A. Andmetest on teada niipalju, et mootori kubatuur oli 220ccm ja sellest kasulikku mahtu oli 187ccm. Ilmselt siis ülejäänu oli põlemiskambri maht. Arendas saag 3,5 hobuse jõudu ja kaalus 32 kg. Töö tegemiseks oli vaja kahte meest, üks oli motorist ja teine sae operaator. Konstruktsioonilise iseärasusena tuleb mainida, et sael oli pikk plaat ja teine mees hoidis vastavast käepidemest plaadi otsast kinni. Ja mitte lihtsalt ei hoidnud - käepideme küljes oli veel üks hoob ja sellega juhiti sidurit. Sidur oli (tõenäoliselt) kuiv ketastega sidur , umbes nagu mootorrattal. Kui oli vaja kett liikuma saada, siis operaator vajutas lingi alla ja kett hakkas pöörlema. Ma saan kirjelduse järgi aru, et hoova vabastamisel kett seiskus ja sidur oli siis lahutatud asendis.
Erinevatel aegadel toodeti seda saagi Iževski mootorrattatehas ja Permi masinaehitustehas (vana nimega Uralseparator) , mis sai aga uue nime - Dzeržinski nimeline tehas ( ZID ehk ЗиД ). ZiD tehas alustas seega mootorsaagide tootmist umbes 20 aastat enne “Družba” ilmumist! Üldiselt on levinud arvamus, et Družba oli esimene masstootmisesse läinud mootorsaag Venemaal ja ka ZID tehase esimene mootorsaag.
Sõjaaegses kirjanduses millegipärast ei kirjutata nende saagide spetsiifikast mitte midagi. Üksnes "mootorsaag" ja "kettsaag" , ei ole seal marki ega mudelit ega muid andmeid. Isegi sõjaväe aruannetse ja õpikutes ei ole midagi täpsemat. Mingit aimu võib ehk saada Stalinile ja Molotovile esitatud aruandest 1941. aasta algusest, kus on kirjas, et Punaarmeel oli kasutada 3908 mootorsaagi ja NSVL insenerivägede ajaloo raamatus leiab rea, et sõja ajal valmistati 3598 mootorsaagi. Ei selgu, kuipalju on välismaise päritoluga ja kuipalju oma Ural-ZID.
Fotosid selle aja saagidest ei õnnestu leida, küll aga on näha saagi töötamas ühes "Oscari" saanud filmis - «Moscow Strikes Back» («Разгром немецких войск под Москвой» 1943.a) Seal on filmi alguses (vene versioonis 10. minuti lõpus) korraks näha töötavat Ural-ZID saagi puud langetamas.
Paar pilti ka interneti avarustest leitud, panen siia teemat illustreerima. Ja kui moderaator teemat ei kustuta, siis on järge ka oodata.
Nõukogude majanduse iseärasuste tõttu ei saanud seal olla olukorda, kus oleks olnud palju erinevaid marke ja mudeleid mootorsaagisid. Kirjalikud allikad väidavad, et 1941. aastal oli suurel Venemaal tootmises üks ja ainus mudel mootor-kettsaagisid MP-220 (МотоПила-220). 30-ndate alguses välja töötatud MP-300 saag oli juba vananenud ja uus MP-180 ilmus hiljem. Välja nägi see benzopilaa umbes nii:
Tootmises oli see aastast 1935 ja natuke parandatud variant ilmus 1941. aastal ning sai nimeks МП-220A. Andmetest on teada niipalju, et mootori kubatuur oli 220ccm ja sellest kasulikku mahtu oli 187ccm. Ilmselt siis ülejäänu oli põlemiskambri maht. Arendas saag 3,5 hobuse jõudu ja kaalus 32 kg. Töö tegemiseks oli vaja kahte meest, üks oli motorist ja teine sae operaator. Konstruktsioonilise iseärasusena tuleb mainida, et sael oli pikk plaat ja teine mees hoidis vastavast käepidemest plaadi otsast kinni. Ja mitte lihtsalt ei hoidnud - käepideme küljes oli veel üks hoob ja sellega juhiti sidurit. Sidur oli (tõenäoliselt) kuiv ketastega sidur , umbes nagu mootorrattal. Kui oli vaja kett liikuma saada, siis operaator vajutas lingi alla ja kett hakkas pöörlema. Ma saan kirjelduse järgi aru, et hoova vabastamisel kett seiskus ja sidur oli siis lahutatud asendis.
Erinevatel aegadel toodeti seda saagi Iževski mootorrattatehas ja Permi masinaehitustehas (vana nimega Uralseparator) , mis sai aga uue nime - Dzeržinski nimeline tehas ( ZID ehk ЗиД ). ZiD tehas alustas seega mootorsaagide tootmist umbes 20 aastat enne “Družba” ilmumist! Üldiselt on levinud arvamus, et Družba oli esimene masstootmisesse läinud mootorsaag Venemaal ja ka ZID tehase esimene mootorsaag.
Sõjaaegses kirjanduses millegipärast ei kirjutata nende saagide spetsiifikast mitte midagi. Üksnes "mootorsaag" ja "kettsaag" , ei ole seal marki ega mudelit ega muid andmeid. Isegi sõjaväe aruannetse ja õpikutes ei ole midagi täpsemat. Mingit aimu võib ehk saada Stalinile ja Molotovile esitatud aruandest 1941. aasta algusest, kus on kirjas, et Punaarmeel oli kasutada 3908 mootorsaagi ja NSVL insenerivägede ajaloo raamatus leiab rea, et sõja ajal valmistati 3598 mootorsaagi. Ei selgu, kuipalju on välismaise päritoluga ja kuipalju oma Ural-ZID.
Fotosid selle aja saagidest ei õnnestu leida, küll aga on näha saagi töötamas ühes "Oscari" saanud filmis - «Moscow Strikes Back» («Разгром немецких войск под Москвой» 1943.a) Seal on filmi alguses (vene versioonis 10. minuti lõpus) korraks näha töötavat Ural-ZID saagi puud langetamas.
Paar pilti ka interneti avarustest leitud, panen siia teemat illustreerima. Ja kui moderaator teemat ei kustuta, siis on järge ka oodata.