Projekt Sääreväristaja
#1

Sain enda valdusesse ühe väga vana jalgratta raami. Ees märgil on kirjas kolm tähte mis ladina tähetedes on nii:PVZ-arvatav jalgratta mark. Oli seisnud üle 10 aasta kuuse all ja keskkohal pidavat olema ühel pool kere maas. Esialgu mulle ei tundunud väga hull aga eelmine omanik ütles et kui jõuga suruda siis pidi keskkoht paigas ära minema.
Täna alustasin rada demonteerimist mis võttis rohekem aega kui ma arvasin, ühe tunni asemel läks kaks ja pool. Suurem osa poltidest tulid lahti üllavatlt hästi ainult mõned oli vaja relakaga lahti lõigata. Võtsin keskkoha lahti ja puhastasin vanast määrdest ära ja nüüd on vaja see pool kust keere on maas kinni keevitada. Veel avastasin et kui olin kokku tagasi pannud keskkoha ja seda ringi ajasin kostus sealt plekist plõksumist- Milles võib olla viga?
Koht mille juures asub tagaratta kinnitus oli peaagu olematu ja sinna on vaja uus tükk keevitada. Täna ostsin värvi ära- kuna paremat polnud siis pidin leppima Hammerite-ga, värviks valisin tume rohelise. Täna kahjuks raami puhastada ei jõudnudki aga eks pühapäeval puhastan ja värvin ära.
Taga ratas on selline nagu esimestel sääreväristajatel: keskkoht on jalgaratta oma ja teine hammasratas kinnitub kodarate külge. Ette tuleb sama suguse veljega ratas mille lähen otsin maalt ühest maha jäetud majast. Mootoriks üritan kunagi tulevikus hankida D4 või D5 aga pole välistatud ka uuemad mis juba on olemas aga praegu teiste võrride peal. Pildid siis enne lahtivõtmist: http://www.automoto.ee/gallery/album10/jalgratas_008
Vasta
#2

PVZ = Penzaskii Velosipednyi Zavod. Ehk siis maakeeles - Pensa Jalgrataste Värkstuba ehk Velosipeedide Tehas.

Vaatasin fotot ja ratas pärineb ülitõenäosuslikult 1960test aastatest. 1970te alguses olid mõned detailid teistsugused (märk sama). 1950te lõpu turu hõivas Riia tehase jalgrattatoodang; viimased rattad vurasid Riia tehasest välja 1960, siis profileeriti tehas ümber mootoriga isendite peale ja Maarjamaale hakkas tulema N. Liidu muude tehaste toodangut enam.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#3

Martti Kirjutas:Veel avastasin et kui olin kokku tagasi pannud keskkoha ja seda ringi ajasin kostus sealt plekist plõksumist- Milles võib olla viga?

N. Liidu ratastel oli peamiselt (üliväheste eranditega) kahte tüüpi keskmist koonust - ühel kausid pressitud raami sisse ja koonused käisid võlli peal; teisel ei olnud võllil mingeid keermeid ja koonused käisid raami sisse.

Pensa rattatehas evis just seda teist tüüpi süsteemi ja see on esimesest palju kapriissem ja lagunemis-/kulumisaldim. Asi on nimelt selles, et miskipärast pika kasutamise peale tekivad tööpindadele nn sissesöömise pesad kergemini kui muudel sõlmedel. Kui süsteemi kokku pannes ei käi võll vabalt ringi, vaid kostab nn plõksiv hääl, siis see viitab just seda tüüpi sissesöömisveale - ehk siis kuulide veerepind ei olle enam perfektne pöördpind nagu peaks.

Kui kuklumine pole suur, siis saab koonust veidi järele lastes selle hääle kõrvaldada nii, et loks väga suur ei jää. Kui kulumine on suur, siis see ei õnnestu ja koonused ja/või võll tuleb tingimata asendada. Koonused/võll bensiinis/petroolis puhtaks pestes peaks kulumisjäljed ja ebatasasused tööpindadel imehästi näha olema - kas Sa vaatasid laagrite seisukorda enne kokkupanekut?

Omist kogemusist tean, et kulumisaldis on eelkõige ketiratta poolne laager ja seda just võlli osas, harvem ka raami sisse keeratava koonuse osas. Vastaspoole koonus (pingutusrõngaga varustet) ei kulu nii kergesti. Ega Sa ometi piirkulunud koonust juba raami sisse kinni ei keevitanud?

Ja veel - Pensa-tüüpi keskkoonuse teine kapriissus on just koonuste keermete mahatulek raami seest nii, et koonused sinna enam pidama ei jää. Ehk just see, mida Sina mainisid.

Mina olen viimase 25 aastaga näinud oi-kui-palju ülalmainit tüüpi piirkulunud ja kasutamiskõlbmatuks muutunud süsteeme. Ise olen kunagi (pakuks et ligi 25 aastat tagasi) ühel säärasel kuulidki pooleks vändanud...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#4

Martti Kirjutas:Täna ostsin värvi ära- kuna paremat polnud siis pidin leppima Hammerite-ga, värviks valisin tume rohelise. Täna kahjuks raami puhastada ei jõudnudki aga eks pühapäeval puhastan ja värvin ära.

Kui edasine plaan asjast abimootoriga jalgratas teha, st nimetet isendile D4-D8 peale aretada raami vahele, siis soovitan Hammerite\'i plaanist loobuda. Nimelt mainit ollust kipub bensiin imehästi lahustama ja võrri korral satub seda vahel ikka raamile, nt karburaatori ujukit uputades. Kõik minu kätte sattunud võrri raamid ja kunagi abimootorit kandnud jalgrattaraamid on keskelt veidi õlised - viimane asjaolu on lubanud mul muide tuvastada saadud raamide korral, kas need on kunagi mootorit kandnud.

Liikurite (sh ka jalgrataste) värvimiseks soovitan siiski kasutada vana head kahekomponendilist (kõvendiga) autovärvi, soovitatavalt veoautovärvi. Millele peab eelnema igatahes (roostevastane) kruntvärv, tugeva rooste korral aga päris alguses ka miski ortofosforhappel põhinev roostevastane mögi. See annab parima välimuse ja vastupidavusega tulemuse.

Ning ettevaatust - praegusel hilissuvisel ajal on väljas värvimine suur risk - putukaid on palju ja nii mõnigi neist võib maanduda otse värskelt värvitud pinnal, rikkudes selle. Kui siiski värvimistöö väljas ette võtta, on mõistlik värskelt värvitud detailid koheselt (peale värvipüstoli pesemist) viia mingisse sooja kinnisesse tolmuvabasse ruumi, kus nad saavad ööpäevakese rahus kuivada.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#5

Jällegi jama tunnistada aga ma olen saanud hakkama! Nimelt käib plõks aga see on juba kinni keevitatud. Aga hea on see et ma maalt toon MMVZ raami ja saan jätakata. Ja minu kogemused Hammeritega on sellised: tagapaagiga sääreväristaja on värvitud musta Hammeritega aga see pole veel maha tulnud. Ja mootor on olnud peal juba üle 2 aasta. Ja bensiiniga on nii et seda lekib ikka ja maha ei ole hakanud kuskilt tulema.
Vasta
#6

Maalt metsast leidsin sellise invakäru http://www.automoto.ee/gallery/album17 , see on seal seisnud juba aastaid ja nüüd ma tahaksin sellest kangesti midagi teha. Näiteks panen peale sääreväristaja mootori nagu oli sellele kunagi pandud. Seal oli veel peal Ikaruse iste. Aga see on liiga raske ja ma arvan et kui siis mingi kerge iste aga kõige pealt tahaks teada kas on mõtet teha sellest midagi. Äkki on tegemist väga haruldase eksemplariga ja siis oleks kahju rikkuda seda. Ootan arvamusi selle kohta. PS. Sellel on esihargi kinnitus murdunud raamiküljest.
Vasta
#7

TEgu on üliharuldase riistapuuga nimelt on keegi 2 vana jalgratta raami meesteka ja naisteka kokku keevitanud ntx. vanade radiaatori torudega, pole varem sellist tehnikaime küll näinud!
Sul jah tore värk- jalgratas, see nn. inva, tagaamortidega võrr, kust sa niipalju D5-D4 mootoreid saad??? Kas ei oleks mõtekam enne 1 prohekt lõpetada ,kui teise käsile võtad ,aga jah projekte peab ka koguma seni kuni see võimalik on.
Vasta
#8

Praegu tegelen ma juppide kogumisega ja kui jupid on koos siis hakkan pihta. Näiteks augusti viimasel nädalal lähen maale ja üritan selle invaka metsast ära tuua ja värvin ära. Siit siis küsimus: Mis värvi oleks kõige kenam väljanägemine, mul on olemas tumeroheline värv. Sellega kavatsen värvida raami aga ma ei tea mis värvi teha porilauad. Muidugi on mul olemas valge värv aga ma pole kindel kui hästi need sobivad omavahel. Selle põhjapleki ma värvin mustaks kuna tumerohelist pole nii palju. Sellele ma üritan peale panna jalgratta käiguvahetaja et oleks nii minekut kui ka kiirust. Ja pidurid tuleksid esirattale klotsidega st. koos \"käiguka\" esihargiga. Peale selle: selle jalgratta raami ma keerasin kihvaSad . Aga sinna saab mootori ikka peale panna, aga las see praegu jäägu.
Vasta
#9

Unicman ja Valdo väidavad et on isetehtud. Kas isetehtud on sama suur haruldus/väärtus kui tehase toodangul. Ma lihtsalt ei saanud aru kui väidetakse et on isetehtud ja siis et on üliharuldane. Tahaks siis natuke kindlamat vastust et kas on siis haruldane või on lihtsalt isetehtud tarbeese. http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=1246&page=3
Vasta
#10

Ootan ikka värvi soovitusi(tumeroheline värv olemas), mis värvi peaksid olema porilauad ja paak(väike \"tilk\"). Äkki on veel mingid juppid mis peaksid erinema põhivärvist. Nädala lõpul lähen maale ja siis tahaks juba midagi teha sellega, peale metsast ära toomise. Pakkuge julgelt oma mõtteid välja!!
Vasta
#11

Martti Kirjutas:Ootan ikka värvi soovitusi(tumeroheline värv olemas), mis värvi peaksid olema porilauad ja paak(väike \"tilk\"). Äkki on veel mingid juppid mis peaksid erinema põhivärvist. Nädala lõpul lähen maale ja siis tahaks juba midagi teha sellega, peale metsast ära toomise. Pakkuge julgelt oma mõtteid välja!!

Enamik ise-/ümber- ehitatud jalgrattaid/võrre ja sarnast \"koli\" olid 1920-60tel aastatel mustad. Muide nt enne 1940. aastat oli Eestis mustast erineva (raami)värviga jalgrattad üliharuldus. Isegi rootslased, kes tootsid siseturu jaoks värvilist \"kaupa\", tegid Eestisse eksporditavad jalgrattad (Husqvarna, Crescent, Monark, Hermes, Cyclon, Swalan, Vega jt) mustad.

Alles alates Riia rattatehase \"Sarkana Zvaigzne\" 2. põlvkonna toodangu siiamaile massjõudmisega 1950te keskpaiku hakkasid levima muud toonid - tumepunane, tumeroheline, tumesinine jms. Heledaid toone üldiselt välditi.

Kaunistati raamid 1930-50tel aastatel reeglina peente (ca 1 mm) heledate (valge, kollane, helesinine, hõbedane, kuldne) triipudega, mis tihti paiknesid raamil/velgedel/porilaudadel paaris. Kroomitud velgi/porilaudu kaunistati keskosas tihti ca 1 cm laia tumeda triibuga (tumeroheline, tumesinine, must jne). Värvitud velgedel/porilaudadel kasutati 1930-50tel tihti ca 1 cm laia heledat triipu (valge, heleroheline, helesinine, helepunane).

Isetehtud/remonditud rattad kaunistati tihti laiemate (ca 2-3 mm) kuldsete/hõbedaste triipudega. Selliseid triipe maaliti 1930te lõpul Vold. Laanbergi tehase kaubaveoratastele (üks eksemplar kirjutaja omanduses) ning ka kahel 1950tel aastatel ülevärvitud rattal olen kohanud sama stiili triipe.

Põhivärvist erinevaid porilaudu (v.a. kroomitud/nikeldatud) kuni 1970teni siinmail ratastel ei kasutatud. St kui nad olid värvitud, siis raami värvi.

Tilkpaak ikka must; võib olla kaunistet kitsaste heledate triipudega, mis jooksevad piki paaki.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#12

Ma värvin siis raami ja porilauad tumeroheliseks ja paagi mustaks, aga nende triipidega on nii nagu on. Lihtsalt ei oska neid sinna teha, kas panen lihtsalt ehitusmaterjali poest ostetud teibi peale ja värvi pihustiga või pintsliga? esialgu sokutan alla käiguka rattad, sest need on olemas, ja hiljem vaatan äkki õnnestud kuskilt leida tõelised veljed,rehvid(isegi ühte tean kust saada). Ja käiguvahetuse hammasrattad üritan homme ise luua, ma arvan et 4-5 käiku peaks piisama? Ja veel tuli üks asi meelde: lugesin \"vene\" jalgrattal esimese hammasratta hambad üle ja oli 48 või 49( homme vaatan uuesti üle), kas sellest piisab et siduriga libistades kohalt ära saada. Mul on olemas ka veel üks ülisuur hammasrattas aga äkki pole mõtet seda lihtsalt sinna toppida?
Vasta
#13

Martti Kirjutas:Ma värvin siis raami ja porilauad tumeroheliseks ja paagi mustaks, aga nende triipidega on nii nagu on. Lihtsalt ei oska neid sinna teha, kas panen lihtsalt ehitusmaterjali poest ostetud teibi peale ja värvi pihustiga või pintsliga?

Ka mina ei oska (kvaliteetselt) peeneid triipe teha, st ei ole jäänud rahule ühegi oma sellealase tööga, mis ikka tunduvalt erineb tehase omast. Kes Võhmas minu uunik-jalgrataste kogu nägi, see veendus selles vast ise. Triibud võib esialgu küll ka tegemata jätta, kuniks triibu tõmbamise (?!) tehnoloogia on omandatud.

Martti Kirjutas:esialgu sokutan alla käiguka rattad, sest need on olemas, ja hiljem vaatan äkki õnnestud kuskilt leida tõelised veljed,rehvid(isegi ühte tean kust

Ühtki invakäru ei komplekteeritud iial käiguka ratastega (olen neid kasutusel 1970-80tel ikka palju näinud). Reeglina kõlbavad sinna tüüpse 1950-70te aastate Vene jalgratta rattad, mille velje profiil on selline V-kujuline ja veljed terasest. Osa tehaseid (nt minu mäletamist mööda MMVZ) valmistas selliseid velgi veel 1980te aastate lõpuni, nii et korraliku kroomiga isendite leidmine ei tohiks olla kaasajal veel probleem. Kui ka kroom hävinud, saab asja alati raami värvi värvida, sest 1950-80tel toodeti palju ka selliseid tüüptükke N. Liidus.

Martti Kirjutas:saada). Ja käiguvahetuse hammasrattad üritan homme ise luua, ma arvan et 4-5 käiku peaks piisama? Ja veel tuli üks asi meelde: lugesin \"vene\" jalgrattal esimese hammasratta hambad üle ja oli 48 või 49( homme vaatan uuesti üle), kas sellest piisab et siduriga libistades kohalt ära saada. Mul on olemas ka veel üks ülisuur hammasrattas aga äkki pole mõtet seda lihtsalt sinna toppida?

Kui on plaan isend mootorile teha, milleks siis käigud? Ükski invakäru ei olnud iial käikudega.

Mootoriga isendil on nagunii pedaalid/-kett vaid liikumahakkamiseks, kuniks ei ole mootor veel rakendunud. Pedaaliketi ülekandest (resp. esi- ja tagahammasratta hammaste arvu suhtest) ei sõltu siduriga libistades kohalt ärasaamine, sest mootori jaoks on tagarattal ju nagunii teine hammasratas, mis on jäigalt rummu küljes, mitte läbi vabajooksusiduri.

46-50 olid Vene (tavalistel) jalgratastel 1950-80tel tüüpilised esihammasratta hammaste arvud, nii nagu tagumisel oli see 17-19. Vaid kokkupandaval jalgrattal oli taga 15ne hammasratas.

Mis puutub \"ülisuurde\" (arvat. üle 50 hambaga) esihammasrattasse, siis need olid tüüpilised 1920-30te aastate Saksa ja Inglise meestejalgratastel. 56-60 hammast oli siis tavaline; tihti oli aga hambaid kogunisti 64 või 70. Neil ei olnud ülekanne muide suurem, vaid vastavalt oli hambaid rohkem ka tagumisel hammasrattal - tollal oli seal tüüpiline 20-25 hammast. Suurte hammasrataste mõte oli tollal keti aeglasem kulumine/väljavenimine ekspluatatsiooni käigus.

Kombinatsioonil \"ette vanaaegne suur, taha tüüpiline veneaegne väike hammasratas\" näen ma mõtet vaid kergel spordi eesmärgiks valmistatud jalgrattal, kus oluline on kiirus ja millega ei sõideta vastu mäge jm ekstreemsetes tingimustes. Olen kunagi poisikesena selle (ees 64ne, taga 17ne) naljaviluks ära proovinud.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#14

Kas sel juhul peaks tagumine hammasratas olema selline nagu oli D4 komplektis mida pandi peale jalgratastele? Selline hammasratas on olemas koostagumise rattaga, aga rattal endal on kodarad ära veninud ja on selline \"pehme\".
Vasta
#15

Martti Kirjutas:Kas sel juhul peaks tagumine hammasratas olema selline nagu oli D4 komplektis mida pandi peale jalgratastele?

Aga kuidas Sa muidu mootori vedu tagarattale üle kannad? Tagarattal ikka vasakule jäigalt kinnitet \"D4-D5 tüüpi\" hammasratas ja paremale pedaaliketi hammasratas läbi (Torpedo-tüüpi) vabajooksu.

Martti Kirjutas:Selline hammasratas on olemas koostagumise rattaga, aga rattal endal on kodarad ära veninud ja on selline \"pehme\".

Ratta kodarad annab alati ära pingutada ja vajadusel vahetada. Uusi kodaraid saab siit-sealt tellida, tavalise 28\" ratta korral ka lausa poest osta. Ning tagumine \"jäik\" hammasratas (vähemalt alates 1958 toodetud uut tüüpi hammasratas) käib ratta külge kolme sektori ja M6 poltidega, nii et seda saab ilma suurema vaevata monteerida ühelt rattalt teisele ilma kodaraid välja võtmata. Tehaseinstruktsiooni järgides tuleb hammasratta paigutamiseks teha (Torpedo-tüüpi) tagaratta rummu kodaraäärikule poltide jaoks kolm poolkaarsälku iga 120 kraadi tagant, kuid praktikas saab hakkama ka ilma nendeta.

Ja veel - suure tõenäosusega on Sinu mainitud \"jäiga\" hammasrattaga tagaratas siiski Gauja-tüüpi võrri 26\" ratas, invakärule sobivad alla aga \"suure\" jalgratta 28\" rattad.


Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#16

Üks korralik tagaratas on mul PVZ raamilt võetud, isegi kodarad oli veel pingul ja sinna kodarate külge kinnitan jäiga hammasratta. Sellel ratta veljel on veel kohati peal triibud mustal taustal, kas siis kõlbaks veljed värviga ka mustaks(must värv olemas)?
Vasta
#17

Martti Kirjutas:Üks korralik tagaratas on mul PVZ raamilt võetud, isegi kodarad oli veel pingul ja sinna kodarate külge kinnitan jäiga hammasratta. Sellel ratta veljel on veel kohati peal triibud mustal taustal, kas siis kõlbaks veljed värviga ka mustaks(must värv olemas)?

MMZ ja PVZ paljudel toodangutel olid 1950-70tel tõepoolest raami värvi veljed, mis tihti olid mustad. Sellised veljed olid mõlemas servas reeglina kaunistet kahe kitsa paaristriibuga. Seega ei ole mustaks värvimine vale, kuid seda vaid juhul, kui ka raam tuleb must. Kombinatsiooni \"veljed mustad, raam miskit teist tumedat värvi\" ei kasutatud; värvitud veljed ikka olid raami värvi.

Mis puudutab kodaraid, siis need olid sel ajastul tsingitud ja aja jooksul kipub tsingikiht rooste läbi laskma. Kui asja korralikult teha, soovitan roostesegused kodarad siiski välja võtta ning asendada uutega (või vanad tsinkida). Ning - triipude maalimine kodaraid täis veljele on minu arvates võimatu. Vaid hädavariant on roosteseguse välimusega kodarad töödelda ortoforforhapet sisaldava roostevastuse mögiga ja siis nt nende katmine värviga või kaistva veljelakiga. Kuigi - mis siin salata, ka mina olen vcahel nii talitanud, nt Võhmas näitusel olnud uunik-ratastest olin ma kahel sama võtet kasutanud.

Ja veel - kui võrri mootoriga isendil kasutada tavalist jalgratta tagaratast, siis saavad selle kodarad ja velg üsna tugeva vati. 1950-70tel oli ülitüüpiline kodarate katkemine sellistel ratastel, mistõttu paljud asendasid peened jalgrattakodarad jämedamate vastu (need tuli tollal aga 28\" rattale lasta ise teha). Kui siiski jääda 28\" ratta ja peente jalgrattakodarate juurde, siis peavad nii kodarad kui ka velg olema laitmatus tehnilises korras ning võrdselt/ühtlaselt pingutatud. Mina sellisele tagarattale roostest osalt puretud kodaraid igatahes ei jätaks; samuti ei jätaks ma sinna kodaraid, kus nippel on kinniroostetanud ja ei võimalda enam reguleerimist (ning MoS2 \"mögiga\" töötlemine ei võimalda lahti leotada).

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#18

Sellel tagarattal on tõesti kaks(kokku neli) triipu. Käisin täna turul ja vaatasin mida huvitavat müüakse. Seal oli müüa selline kroomitud esiratas. Kui palju võiks pakkuda kui järgmine kord sinna kanti satun, kroom oli veel korralik? Sellele invakäru raamile läheb taha üks jalgratta tagumineratas(veoratas) ja kas teise raami külge läheb ka tagumineratas või võib seal kasutada ka esimest ratast?
Vasta
#19

Kuna invakärul puudub esimene ots siis peab sinna keevitama uue esihargi kinnituse(liigendi). Kas sinna sobib PVZ-i oma või peab olema kindlalt raamilt võetud? Mul on olemas veel MMVZ raam ka ja sealt saaks ka võtta. Ja mis nurga all peaks olema esihark/esiratas, kas sellise nagu on jalgrattal või rohkem pikemalt ees?
Vasta
#20

Täna siis võtsin käsile ja puhastasin raami vanast värvist ja roostest ära. Värvisin üle tumerohelise Hammerite-ga, tulemus oli esialgu hea, kuid selgub paari päeva pärast kui värv juba kuivama hakkab ja õige väljanägemise võtab. Värvisin garaazis kuna seal soojem ja pole vihma karta. Pilte ei teinud kuna fotokas oli täna venna käes.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne