Mõned lollid küsimused Pobi M20-ne kohta
#1
Question 

Ostsin pobi M20-ne va.1953. Nüüd mõistus otsas-mis edasi? Olen kuulnud,et saab pakkuda kutsekoolidele õppematerjaliks-tehakse väga head tööd ja mis peamine-väikese raha eest. Kas keegi teab sellisest võimalusest miskit?? Tahaks saada ideaalse välimusega autot kuid endal ajaga kitsas. Mis üldse arvate autost ja tema 9000.- hinnast?? http://pilt.ee/janno123
Vasta
#2

Pobi, nagu muude selleaegsete Vene autode (Alma-Mosse, ZIM jt) hinna määrab ära peamiselt kolm komponenti:

1. Kroomosade olemasolu ja korrasolek. Kroomimine on väga kallis teenustöö (seal kasutatakse vaske samal eesmärgil, mis värvi all pahtlit); ise ei saa midagi teha. Uued/korralikud kroomosad on huviliste poolt reeglina juba üles korjatud; nende leidmine ülipime juhus.

2. Polstri (istmed, uksed, tihendid, lagi) originaal ja korrasolek. Maksavad materjalid ja jällegi ei saa enamikel juhtudel ise mitte midagi teha. Tepingutöö ei ole odav.

3. Salongiplast (Pobidel on selleks kergesti lagunev karboliit) - rool, armatuuri paneelid, nupud. Päikese käes tõmbub kõveraks, niiskuse käes hakkab lagunema: nn \"õitsema\" - muutub pehmeks, peale ilmub selline \"udukiht\" ja hakkab levitama paha haisu.

Kõverdunud plasti annab põhimõtteliselt taastada (ise olen omandanud tehnoloogia ja taastanud 4 Eestis sõitva auto platsosad), kuid õitsema minek on pöördumatu keemiline protsess, mida ei saa parandada ja arvatavasti mitte ka peatada. Ja mida enamat arvatagi \"kohupiimast\" (sorry - kaseiinist) valmistatud orgaanilisest plastist...

Ideaalne plast on säilinud vaid kuivas ja pimedas seisnud Pobidel, enamikel on need osas \"mädad\". Uute leidmine on ülisuur probleem. Hetkel keegi replikana järgi ei tee, kuna tühise mahuga nishshiturg ei tasu ettevõtmist ära.

Kui need kolm komponenti korras, saab suure töö tuleiusena (keretöö, värvimine jne) ideaalses välimuses Pobi. Samas - Pobil on paks plekk ja selle tegemine on võrratult suurem/mahukam töö kui kaasaja masinate tegemine; seega ma ei usu, et üks suvaline remonditöökoda võtaks Pobi meelsamini ette kui uuemat liikurit.

Kui aga ülalmainit kolmest komponendist on üks või kõik puudu, on ideaalse auto tegemine väga suur töö. Tegelikult tuleks öelda väga-väga suur töö. Ja reeglina ka väga kallis. Kasvõi ühe stange kroomimine (ilma \"kihvadeta\") maksab mitmed tuhanded kroonid... Aga - ka see ei ole võimatu, sest taastatud on autosid ja põlve otsas eimillestki.

Kuna Sinu autol ei ole näha ei polstrit, kroomi ega ka plasti, siis ei oska seda hinnata.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#3

kroomosad on kõik olemas ja paljud topeltki-olukord muidugi natuke nutuneSad( Lagi nagu uus,veidi määrdunud küll-aga siiski! uksepolstrid olemas aga peaaegu hävinenud,istmed head.Plastikosad ühed parimad minu nähtud autodest st. kõik olemas ,aga raadioümbrise ribid veidi kooldunud...
Vasta
#4

Seda kutsekoolide õppematerjali varianti ise küll eriti ei usuks. Need mehed ei tea selle auto omapärasid (tinapahtliga silutud kere) ja milline see auto peale kõiki töid peaks välja nägema. Suht kindel et salong tuleb sul uus teha. Ühele pobile lasin teha sellises firmas nagu:
www.softman.ee
Ilus töö ja kuna on varem ühte teinud teavad milline peab välja nägema.

Plastosade taastamise sooviga pead pöörduma vast Valdo poole kuna tema on ainuke kes seda tehnoloogiat valdab.

Priit Kuldsaar
priit@made.ee
+372 510 9332
www.vanaautod.eu- kollektsioon piltidel
Vasta
#5

Kas keegi oskab soovitada kohta kus tehtaks ja on tehtud pobile keretöid...??? Ja mis hinnaga ?
Vasta
#6

pkuldsaar Kirjutas:... ei tea selle auto omapärasid (tinapahtliga silutud kere) ...

Tinapahtlist tingit omapärad:

1. Liivaprits tuleb ära unustada - see viib kogu tina kerelt minema ning siis seisavad ees suuremahulised pahtlitööd. Sileda pinna korral ei ole see väga kriitiline, aga probleem on nn \"järskude\" valtsidega - uksepiilarite nurgad, pagasnikuluugi ava ääred jne. Pobi stantsid ei olnud täpsed ja jätsid kandiluste nurkade asemel tihti liig ümarad, mistõttu kandiline \"nurk\" moodustati tehases tihti tinajoodisest. Tavalisest kaasaegsest pehmest pahtlist niisugune nurga \"tagasikasvatamine\" on problemaatiline, võib-olla aitavad seal vaid nn \"vedela metalli\" laadsed \"ködid\"...

Muide, Pobi kerel on kokku kümneid kilosid tinapahtlit. See peaks näitama pahtlitööde kogumahtu (kui algne tinajoodis on rumalusest või muul põhjusel kadunud). Mõnes kohas on tinapahtel muide kuni 4 mm paksune (vähemalt 1949. aastal valmistet 1. seeria autol).

2. Vana roosteseguse värvi saab eemaldada mehaanilise (relaka või trelli osa paigutet) terasharjaga, kuid siis tuleb sisetunde järgi kindlaks teha tinapahtli kohad ja neid käsitleda üliettevaatlikult. Neile tuleb terasharjaga läheneda kas väga väikese nurgaga ja õrnalt või soovitatavalt kogunisti vaid liivapaberi-põhise lihtvkettaga. Vähemgi vale liigutus viib joodise minema ning kui tegemist on tinaga \"üleskasvatatud\" terava nurgaga, siis on selle hilisem taastamine paras töö. (Mis seal salata, ka ise oma auto kerel lasin ühes kohas rumalusest sellise nurga ümaraks ja hiljem taastasin nn \"vedela metalliga\". Hiljem vältisin.)

3. Keevitada tuleb üliettevaatlikult, sest see sulatab tinapahtli ära. Jälle tuleb juhinduda sisetundest, kus kuidas talitada ja kus on karta tinapahtli olemasolu. Gaasikeevitus on täielikult välistet, traatkeevitus on soovitav tinapahtli kohtades teha nn \"jurtshaaval\", lastes vahepeal jahtuda (et detail suures pinnas ei kuumeneks ning tina sulaks vaid vahetult keevituskohal, mitte aga kaugemal. Samas ei saa sellist tüüpi keevitust ka vältida - nt paljusõitnud keredele tekivad ukseavade (-piitade) ülaossa vibratsioonipraod, seal on aga kogu piit kaetud reeglina paksu tinakorraga.

Ning tagatipuks on väga \"mõnus\" teha traatkeevitusega laekeevitust, kui sealt iga keevitusjurtsu peale sulatina käte/riiete peale pritsib. Põletus on siiski väike probleem võrreldes hilisema \"kuumaastikuga\" keevituskohas - mina täitsin enne kruntvärvi/pahtlit suuremad \"tinasulamisorud\" keevituskohtades igatahes \"vedela metalliga\".

Ning lõpuks (mis ei ole küll seotud tinapahtliga) - (uued) plekid on Pobidel väga kõikuvate mõõtmete/kujudega, mistõttu ei pruugi teiselt autolt võetud ja/või uute varuosadena leitud ette sobida. Vahel saab asju \"järgi aidata\" painutamisega, tihti on tarvilik aga lõikamine/keevitamine (mis on aga omakorda komplitseeritud tinapahtli tõttu).

Esitatu on resümee omist kogemusist viimase paari kuu jooksul oma Pobi kallal sooritet keretöödest (mille käigus sai umbes viiendik kõikidest keretöödest mingitpidi tehtud).

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#7

Nüüd hirmutate mu küll ära.... kas ja kuidas peab SEE tinapahtel ka keemilistele värvieemaldajatele vastu peab???
Vasta
#8

janni123 Kirjutas:Nüüd hirmutate mu küll ära.... kas ja kuidas peab SEE tinapahtel ka keemilistele värvieemaldajatele vastu peab???

Ei söö, võib julgelt kasutada (oman kogemusi). Ortofosforhappe-põhised roostemuundajad võtavad tina valkjashallikalt matiks ja ajavad parajat haisu, kuid ka ei söö.

Mehaaniliste kraapimistega tuleb olla aga ettevaatlik ja juhinduda sidetundest.


Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne