Vene linttraktorid ja muud mullatöömasinad...

Jossi väljatõmbamine on küll ülikõva lugu!
Vasta

(29-03-2011, 09:46 AM)näkisepp Kirjutas:  tere,on ilmunud üks hea raamat, Eesti maatehnika kultuurist,seal paksus köites päris hea ülevaade EPT-de olemisest-kulgemisest,seal ka hulga pilte,

Kas see on päris värske? Ega pealkirja nimetada ei oska?


Vasta

(30-03-2011, 11:56 AM)gruppen Kirjutas:  
(29-03-2011, 09:46 AM)näkisepp Kirjutas:  tere,on ilmunud üks hea raamat, Eesti maatehnika kultuurist,seal paksus köites päris hea ülevaade EPT-de olemisest-kulgemisest,seal ka hulga pilte,

Kas see on päris värske? Ega pealkirja nimetada ei oska?
Huvitaks ka täpsem info raamatu kohta.


Vanade traktorite omanikud ja huvilised Facebook`is: https://www.facebook.com/groups/vanatraktorid/

Minu kanal YouTube`is: http://www.youtube.com/user/Kolhoos1?feature=mhee
Vasta

"Eesti Maatehnika Kultuurist" on tõesti väga hea raamat nii EPT-de kui Eesti tehnikatööstuse ajaloo kohta. On palju pildimaterjali, samuti erinevate valdkonnajuhtide pajatusi. Ilmunud 2007, põhiautoriks Jüri Kriis, endine Eesti Põllumajandustehnika esimehe asetäitja. Küll mõlgutasin peale raamatu lugemist mõtteid, et tahaks kohe autoriga isiklikult kohtuda ja üht-teist küsida, kuid kahjuks mõtteks see seni jäänudki. Kui keegi usin korraldaks autoriga kohtumisõhtu, siis osaleksin meeleldi :-).

Sass1
Vasta

[Pilt: tankikell%20Vaz%60le.JPG] Milleks küll oli uue DT 75`ga kaasas nädalase käiguga kell? Lohutuseks nii inimvaenuliku masinaga töötamise eest? Traktorit enam pole, siin on ta Zigulisse panduna. Iseasi, kuipalju neid traktoristini jõudis...
Vasta

Juba tükk aega piinand üks küsimus. Mõni aasta tagasi oli Ülenurme põllumajandusmuusemi väliseksponaatidest(traktorid,ekskavaatorid)
netis üleval virtuaalmuuseum.Seal enamuse eksponaatide kohta info- ajalugu kust pärit jne.Jõudsin seda vaadata vaid korra või kaks - siis
oli kadundSad Olen seal muuseumis peale seda mitu korda käinud aga sihukest infot sealt ei leia.Äkki keegi teab-oskab öelda, kes selle virtuaalmuuseumi tegi ja miks see maha võeti? Muuseumi enda kodulehekülg on lahjavõitu ja nö. kaugemaid vanatehnika sõpru sellega
küll ei tõmba.
No ksf. Vana7 jossipäästmislugu on küll ülikõva. Sellest oleks saand mingi dokfilmigi vändata.Kui siia juurde arvata jossi saamislugu,siis juppide otsimine ja remont,siis see õnnetu kinnijäämine.Edasi see väljatõmbajate ja uute(sõjaväe)trosside otsimine.Kindlasti läks selle jama peale kõvasti kellegil närvirakke,viina ja mis iganes.Ja siis see finaalRolleyes Joss käes!!! Lõpetuseks siis et teed jälle puhtadBig Grin
Vasta

Vana7 "kui oled levis" pajata ikka ,mis ja kuidas? Igasugu info(nostalgia)läheb peale.Kas sellest üritusest ühtegi pilti pole?
Siit minu poolt veel üx lollakas küsimus,kas on kellegil alles filme(negatiive) vanadest aegadest? Tolle aja fototehnika oli nii ja naa.Kuidas pilt joppas jne.
Praegu saaks negatiivilt ikka super hea pildi kätteWink
Vasta

Kaasfoorumlaste soovil nüüd ja edaspidi veel mõned jossilood.
Tänane lugu on minu esimesest kokkupuutest Stalinetsidega.
Olid eelmise sajandi viiekümnendate algusaastad.Olin siis pisikene poisinatt ja isegi isa Universaal tundus tohutu suure rauakolakana.Ühel ilusal päikesepaistelisel kevadhommikul hakkas metsatuka tagant kostuma koledat mürinat ja kriginat,mis tasapisi lähenes meie majale.Järgmisena ilmus nähtavale majakatus ja mõne aja pärast terve liikuv maja,mida vedasid kaks hirmuäratavalt suurt roomiktraktormürakat.Senini olin roomiktraktoritest eemalt näinud vaid KD-d ja seepärast tundus see killavoor nii hirmuäratav,et pagesin puuriida taha.
Mõnikümmend meetrit enne meie maja aga kostus raginat,kogu see karavan jäi seisma ja traktorite tühikäigu "pots-pots-pots..."sekka kostus roppu eesti ja venekeelset vandumist.Tasapisi julgesin puuriida tagant välja tulla ning asja lähemalt takseerida.Nimelt oli üks maja alla paigutatud palkidest teeservas oleva terava kivinuki vastu pooleks murdunud ning maja ise lõsutas nüüd poolõiki teel.
Ah et miks seda maja siis niiviisi veeti.Nagu isa mulle seletas,nägi Stalini põllumajanduspoliitika ette kolhoosikülade moodustamise.Selleks taheti vedada need tühjaksjäänud majad,millede elanikud olid siberisse küüditatud,ühte kohta kokku ja asustada nõukameelsete uusasunikega.Võibolla mõnes kohas see ka õnnestus,kuid minu kodukoha kolhoosis "Uus Elu"jäi see maja küll ainukeseks ja elanikke sinna elama ei tulnudki.
Nüüd aga nendest kahest jossist,mida sain kaks päeva üsna lähedalt uurida ja isegi nende otsas turnida.Üks nendest oli tõenäoliselt S-80,selline kandilise kabiiniga ja hästi väikeste küljeakendega,teine aga hoopis ilma kabiinita.Ega mu mälupilt nendest lapsepõlveaastatest enam väga selge pole,kuid tegemist oli ilmselt S-65-ga.Selle elukaga sõitis sõjaväevormis venelane,kellelt õppisin selgeks oma elu esimesd"matid".
Vasta

Jutustan loo ühe Jossi teekonnast vanatehnika varjupaika. Joss oli seisnud juba mõned aastad siloaugu kaldal. Käivitamine osutus raskemaks, kui olime arvanud. Põhiline - ei saanud kuidagi õhku küttesüsteemist välja. Lõpuks siiski teekond algas, kuid ei osutunud eriti pikaks, nii umbes 100 meetrit ... Eemaldanud küttetorust riideriba, saime edasi juba ca pool kilomeetrit - uus riideriba. Seda eemaldades märkasime traktori horisontaalpindadel justkui õlisadu - tihedaid õlitäppe. Abipalve sõbrale, kes tõi kanistriga õli. Saime jälle natuke edasi - viskas maha roomiku ... Õnneks oli paarimees kuulnud, et roomikut annab uuesti peale sõita, kui teha järske pöördeid - aitas! Järgmise läbitud kilomeeti jooksul eemaldasime kahel korral küttesüsteemist riideribasid. Veidi aja pärast läks vesi keema. Põhjus - väike auk lõdviku vahetorus. Väike lepaoks ja terav nuga abiks - punn tehtud! Abipalve sõbrale, kes tõi kanistriga vett. Järgmise kilomeetri jooksul jõudis roomik oma kolm korda peale-maha käia. Järsku meenus paarimehele, et vanasti sõitsid Jossid tagurpidi - kuni varjupaika jõudmiseni ei tulnud roomik enam kordagi maha! Aga nüüd midagi uut - küte ei tulnud enam üldse peale. Oli lihtsalt otsas. Abipalve sõbrale, kes tõi kanistriga kütet. Edasi! Järsku avastasime, et tuletorust enam ei lendu õlipritsmeid. Selgus - õli otsas. Abipalve sõbrale, kes tõi kanistriga õli. Peale viimaste riideribade eemaldamist, mootor enam ei käivitunud - käivitusmootori sidur andis otsad ... Veel fakte: protsess oli kestnud üle 9 tunni, läbitud oli üle 7 kilomeetri, varjupaiga värav juba paistis ja kaks poisikest, kes terve trassi kõrval jooksid oli samasugused õlitähnilised, kui traktori kapott ... Mis edasi sai, sellest juba järgmises postituses.
Vasta

Selle loo peategelane on minu noorem vend,kes saabus koju tagasi nõukogude armee osside Saksamaal paiknevast tankipolgust siis,kui tehti ettevalmistusi Moskva ja Tallinna olümpiamängudeks.Oli omast arust kõva tegija roomikmasinate alal ja uhkeldas seersandipagunitega.
Parasjagu ehitati Tallinn-Riia suurt sidekaablit,mida rahvasuus kutsuti olümpiakaabliks,kuid kuna seda ehitas mingi sõjaväe stroipat,siis oli eelkõige ikkagi tegemist militaarkaabliga.
Kaabel oli nii umbes Gert Kanteri käsivarre jämedune ja hirmsuure kaabliadraga paigaldati see pea kahe meetri sügavusele maa sisse.Kaabliadra ette oli rakendatud 3 jossi T-100.Lisaks kuulus kolonni veel võsajuurijaga joss ja buldooseriga T-100,milledega puhastati ja tasandati tulevase kaabli trass.Traktorid olid üsna väsinud välimusega ja käivitusmootor töötas vist ainult buldooseriga isendil,millega hommikuti siis teised käima lükati.Päeva jooksul liikusid nad edasi mõnikord päris mitu kilomeetrit,kuni jäid toppama jõe kaldal.Jõgi ise oli paarkümmend meetrit lai ja 1,5-2 m sügav,kuid päris järskude kallastega.Ei tea,kas oodati mingeid instruktsioone kõrgemalt poolt või oli asi varustushäiretes,kuid seal need jossid juba mitu päeva seisid,uksed lahti ja buldooseril käivitus vänt ka kenasti peal.Käisime neid uudistamas ja otse loomulikult sai ka käivitusvänta proovitud.Üllataval kombel kargas mõne tõmbe järel käivitusmootor podinal käima ning loogiliselt järgnes proovisõit tankistist venna juhtimisel.Järgmise etappina tekkis idee jõe forsseerimiseks.Vend arvas,et Saksamaal sai tankidega Elbe jõge forsseeridud,asi siis jossiga see nire võtta pole.Igaks juhuhuks lükkasime ka võsajuurijaga isendi käima ja "tankirünnak" võis alata.Kõigepealt silus vend buldooseriga pisut jõeperve ja sõitis kartmatult vette,mis ulatus ühes kohas lausa poole kabiinini.Vastaskaldal ajas joss end algul pea vertikaalsesse asendisse,kuid maandus siiski õnnelikult kuival maal.Nüüd oli minu kord juurijaga tulla.Ausalt öeldes ega ma seda rõõmuga teha ei tahtnud,kuid nooremale vennale alla jääda oli kah narrivõitu.Ja nii ma siis vette sukeldusin.Kui vesi kabiini jõudis,ronisin püsti istmele,kuid jalad said vaatamata sellele märjaks.Ees seisis veel pervest ülesronimine.Kui see elukas ennast peaaegu püsti ajas tuli hirm peale ja võtsin pöördeid vähemaks,kuid vist liiga palju,sest selles asendis ta välja suri ja nii sinna nina taeva poole seisma jäi.
Võib ainult oletada,kuidas vene sõdalased,kui nad sündmuspaigale jõudsid,seda naisterahvast,kes neid ilmale toonud,meenutasid.
Vasta

Ega see kaablipanek nii lihtne ei olegi.
http://www.youtube.com/watch?v=3A6lcNjFl...re=related
Vasta

Siin ka üks kõvem sikutamine:

http://www.youtube.com/watch?v=SfDSekHMKLA
Vasta

Tänud Vana 7 le ja Muuseumipapale huvitavate lugude eest !!!
Muuseumipapa joss jõudis peaaegu finishisse aga...?
Vana 7 noorem vennas ajas ju kõige"elujõulisema"jossi teisele kaldale.
Aga jah kuda see ülejäänd jossiarmee käima saadiRolleyes
Eks neid"matte" jms.iganes lendas ilmselt kõvasti.Vene keel ju nii"mahlakas".
Vaadates koljat84 pakutud video läbi leidsin sealt veel palju sarnast ja huvitavat.Paistab et Venemaa metsades-soodes sõjatehnikat samapalju kui seeni.Läheb küll natuke ajaloo ja militarismi peale aga ikkagi roomikmasinatega tegu.Üks video isegi Eestist kus T-34 välja tiritakse.Mõned aadressid:
http://www.youtube.com/watch?v=UFhhheOZx...re=related
http://www.youtube.com/watch?v=5IHyAJ_TJ...re=related
http://www.youtube.com/watch?v=KB1QGbGwn...re=related
http://www.youtube.com/watch?v=Z65_jxq6I...re=related
http://www.youtube.com/watch?v=ueDDjYsIq...re=related
Vasta

Olen ka siis ühe korra uputanud metsaveotraktori TDT 55 -e. Lugu juhtus aastaid tagasi venna talus. Oli muidugi talv ja metsa väljavedu. Lasin aga täie lauluga mööda siledat maad,kui järsku karmauhh,üleni tiigis..... Vesi oli igatahes üle lindi. Nagu hiljem selgus,oli see tegelt vana saviauk,millest võeti telliste põletamiseks savi.... Ja just sihuke paras pikk ja kitsas tiik,et traktor istus ilusti risti sees. Jää oli selle suure kolaka jaoks natuke õhuke,sellepärast vajuski ära. Üritasin küll nii,küll naa august välja saada. Traktoril oli küll vints,kuid kuhu tross panna? Pole ju ühtegi kohta. Puud maha võetud ja ainult võsa. Küll me vennaga ajasime kahe meetriseid lepapalke sinna traktori lindi alla. Need läksid nagu lups ja lups,kui ma proovisin liikuda. Kõige hullem oli asja juures see,et kallas hirmus järsk ja samas tiik nii kitsas,et traktor ei pöörand isegi ringi. Piki tiiki oleks saanud vast hooga välja,kuid risti mitte. Ei saanudki ise välja. Otsisime üles kohaliku lindimehe Illimari ja koos punnitades saime kaldale. Illimari DT-75 ei jõudnud ka eriti aidata,kuid koos oli asjast abi. Kõige hullem oli see,et traktorit ju vaja ja väljas külmakraadid. Õnn oli see,et saime kohaliku lindiga appi. Kui nüüd praegu oleks sellist abi vaja,vist otsiks tuult väljalt. Sest,et kõik töötavad linttraktorid vist juba peeneks tehtud....
Vasta

tere hommikut,jutt natuke küll teemaväline,aga kui siin läks jutuks mülkast väljtirimistest,siis mul ka päris palju situatsioone,kus selle asjaga tegeldud.90-tel sai abis oldud Lagedil Vabadusvõitluse muuseumis roomikute remondis ja hooldusel,Türi rauteelaste juurest sai ära toodud T-34 baasil tekats millele torni asemele paigaldatud vints-mehanism,millel tõmbejõudu ligi 100.t. ja Tapa rauteelaste käest tõime muuseumisse T-55 baasil vints mehanismiga tekatsi.Selle T-34-ga oli üks põnevamaid tirimisi,kui Haapsalus 6-7 a. tagasi jaanuari torm lõi küllalt muuli lähedale puruks kolm 100.t. laeva, need oli vaja sealt kätte saada,sest segasid sadama tööd.Sain sealt päris suure kogemuse selle nädala jooksul mis seal sai korda aetud.Põhi töö teevad ära blokk-talid,sest need võimendavd jõudu mitmekordselt ja muidugi õiged kinnitused,kohale tõime isegi Pekkaniska ja niimoodi koostöös tirimise ja tõstmisega saime laevad kätte,aga mis alati teeb asja hullemaks on SAVI,see kurinahk võimendab väljtõmbe raskust kümneid kordi,nagu oli siin Kuusalu kandis kui siia rajatavas uues elamurajoonis noor kogenematu kopajuht uputas saviauku uue mitu milli maksva kopa.Neli päeva jandasime,ei saand ju kinnitusi panna,isegi tuuker ei lähe 3.m.sügavusse savi plõga sisse,aga vett-pumpa-vett-pumpa ja saime lõpuks roomikute külge tugevad kinnitused teha,ja alati kui teed kinnitusi tee seda 10-ne kordse tugevusega.Olin vene armees õppe tanki peal,sealt siis ka kogemusi.
Vasta

üht väljatõmbamist jälgisin rummu järve ääres. siis mitte kuusalu kandis aga rummul vangla kõrval. kunagine karjäär kuhu pumpamise lõpetamise järel järv tekkis. on teine üsna sügav ja sukeldujatele meeldib kuna all igasugu põnevat kraami. muuhulgas terved viilhallid ja näituseks tänavalgustuse postid rivis ja no keik jäi nigu oli. kuuldavasti ka kolm mingit tõhusat karjääritraktorit.
huvi pakkus asi kuna ühes neist traktoritest oli geopeituse aare ja ma lootsin jaole saada kui peidik kuivale maale tiritakse.
igatahes tehti maantee poolses küljes kõigepealt palju päevi tõsiseid pinnasetöid ja tariti kohale õige mitu jossi ja siis järve teise serva äärest hakati sikutama. trosse oli sadu meetreid ja palgatud tuukrid neid paigaldasid ja mässati veel palju pikki päevi. igatahes saadi üks trakats üsna maantee ligi juba a päris välja vist mitte. vähemasti oli ühel päeval vaikus ja mehed ja tehnika kadunud. tea, kas sai raha otsa.
vaatsi just järgi, herakleioni nimeline aare oli, võite huvi korral ise geopeituse lehelt kaeda. pilta ka juures, kuna üks ikke kätte saadi vähemalt. huvitav, et seukse asja olin ää unustand, no vana pea, mis teha.
Vasta

Rummu lugu täitsa meeles, jossihuvilisena lendasin kohe kaema kui sellest uudistes räägiti. See oli alles paar kevadet tagasi. 6 jossi olid seal trosside otsas ja nad ei saanudki teda ühes tükis kaldale kuna ekskavaator jäi kuhui paeastangu taha kinni karjääri põhjas. Ja mõelge nüüd ise- ekskavaator kaalus ligi 120 tonni vist, palju kaaluvad 6 jossi? Ülekaal selgelt ekskavaatori poolel. Lõpuks nad said ta ikkagi kätte, olevat põhjas vist detailideks lõigatud ja jupiti kaldale tiritud. Motivatsioon oli meestel kõva kuna kodudel olid hüpoteegid peal old, et saada laenu josside ja trosside rendiks. Iseasi kas see üritus plussi jäi.

Siin see uudis on, pilgigaleriiga ja videoga. 6 jossi hüppavad koha peal tühja ja ekskavaator ei liigu sentimeetritkiSmile

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ee...d=18682580
Vasta

Veel üks jossi väljatõmbamise lugu,paraku küll dramaatilise algusega.
Väikejärve kaldal töötas laia lindiga T-100B,millega aeti laiali järve kalda süvendamisest ja kalatiikide kaevamisest tekkinud muda-ja mullavalle.Kui töödejuhataja tuli õhtul traktoristi koju viima,olid nii traktor kui selle juht objektilt kadunud.Asja lähemal uurimisel selgus,et roomikujäljed lõpevad järve veepiiril.Tekkis kahtlus,et traktor on tagurpidi järve sõitnud,kuigi midagi polnud temast näha ning veepinnal ei paistnud mingeid õlilaike.Paadist pika ridvaga kombates selgus,et see on ikkagi kaldast umbes 50 meetri kaugusel vee all.Algul arvati,et traktorist pages suurest ehmatusest,kui kui järgmisel päeval polnud ta ei koju ega tööle ilmunud,kutsuti tuukrid,kes siis istuvas asendis kangestunud surnu kaldale tõid.Olevat istunud kabiinis,juhtkangid pihus.Lahkamisel tuvastati tal üle 5-promilline joove.
Edasi järgnes traktori väljatõmbamine,mida selguse huvides kirjeldan päevade kaupa:
1.päev:Tuukrid kinnitavad traktori esikonksu külge jämeda "ematrossi",mille otsa haagitakse harutrosside abil 3 jossi T-130.Õnnestub tõmmata paar meetrit,kuid kuna ematross jookseb üle buldooseri tera,kaevab see ennast järve põhja ja harutrossid katkevad.Tuuakse kohale ekskavaator,mille abil kaevatakse järve kallas laugjaks,kuid traktorini nool ei ulatu.
2.päev:Kohale sõidab suur kraana,et selle abil buldooseri tera üles tõsta.Ehitatakse betoonplaatidest tee kraana ligipääsemiseks,kuid plaadid purunevad kraana raskuse all ja vaevu pääseb kraana ise minema.
3.päev:Tuukritel õnnestub mingi nipiga buldooseri tera looga küljest lahti ühendada ja see tõmmatakse kaldale.Traktorit ennast õnnestub veel paar meetrit kalda poole tirida,kabiini serv juba paistab,kuid siis jääb see põhjamudasse nii kinni,et vaatamata kolme jossi ja ekskavaatori jõupingutustele enam edasi ei liigu.
4.päev:Kohale tuuakse roomiktransportöör ATS-59G.3 jossi hoiavad seda paigal ja suurt suitsupilve välja ajades hakkab see elukas vintsima.Öeldakse küll,et viinal,vitul ja vintsil on hirmus jõud,kui sel korral jääb seda siiski napiks.
5.päev:Kusagilt tuuakse kohale plokksüsteemiga poluspast,mis võimendab tõmbejõudu 4 korda,paigaldatakse see uppunud traktori ja tjagatsi vintsi vahele,ning joss ongi lupsti kaldal.
6.päev:Lastakse välja karteripõhja ja kütusepaagi põhja settinud vesi,pannakse peale kuiv magneeto ja alles eile järvepõhjas olnud joss käivitub tõrgeteta,et sõita treilerile.Töökojas vahetatakse õlid,tehakse väike hooldus ning mõne päeva pärast töötab masin jälle objektil.
Seoses selle looga mõned mõtted josside töökindluse ja kvaliteedi kohta.Traktor suutis vee all sõita 50 meetri kaugusele kaldast.Mootor ja muud agregaadid on nii tihedad,et vaid mõni üksik vikerkaarevärviline laik tekkis järvepinnale.Vett oli mootorisse,käigukasti ja külgülekannetesse sattunud väga minimaalselt.
Vasta

Tänud Vana7.Päris õpetlik lugu et promilliga ei tasu ka roomiktraktori "sanga"istuda.Olen ka kuulnud traagilise lõpuga juhtumeid,kus keegi käivitamise järgselt roomikute alla sattund ja hukkund ning nö.juurikahunniku lükkamisel traktoriga alla veerend ja hukkunudSad
Alati ei saa ka alkot süüdistada.Juurikahunniku lükkamisel ju enamuses jossidel kabiini uksed lahti ja keegi ei tea ette,kunas ära võib vajuda.
Kinnised uksed oleks veel hullem variant sest ega rullumise korral see plekkputka umb 13.t jossi raskuse vastu saaSad
Tekkis mõni küsimus Vana 7-le.Kõigepealt et mis aastal see võis olla?
Ja see et mismoodi tuukrid suutsid tera looga küljest lahti saada?
No tuukritel pidid ikka suured võtmed käepärast olema,mis ise vedasid põhja ja seal vee all askeldada.Mõnel vennal võttis kuival maal kah sihuke operatsioon "naha märjaks"Ja imestan selle jossi mootori üle,
mis käis vee all ära ja töötab jälle.
Ma nüüd ei oska öelda miks Soosilla objektil joss ,mis läbis"veetõket"
kohe otsad andisRolleyes
No Vana 7 pajata palun veelBig Grin
Kusjuures käisin 2 nädalat tagasi Tartu raamatupoed läbi ja mind vaadati imeliku pilguga kui küsisin raamatut "Eesti maatehnika kultuurist"!!! Ei teata sellist.Siis läbisin antikvariaadid jne.Riia tn.antikvariaadis võtsin end järjekorda sest keegi on juba seda raamatut ootamasToungue Öeldi et väike tiraas ja väga nõutud raamatBig Grin
Mõned lingid sellest raamatust:
http://www.neljas.ee/est/jogeva/?news=91...ategory=14
http://www.osta.ee/12792661
Ostaks kui keegi pakuks.
Vasta

Jossi mootoril on suht vilets rõhutasandi.Sealt tuleb õli suht kergelt välja ja ilmselt läheb ka vesi sisse.On löödud puupunnid igale poole ette kui vaja vee alla minna.Üks häda on veel,kuna hooratta poolses otsas pole klassikalist simmerlingi vaid õlitõrje keere,siis veab seda kaudu sodi mootorisse saalede vahele.Kuigi hooratta karter on suht hästi tihendatud kui kõik asjad alles ja küljes on.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne