[2715]

Huvitav oleks teada mida selle "kapremondi" käigus tehtud on?
Kolvid-hülsid-rõngad vahetatud või täielik remont koos vända lihvimisega ja nukkvõllipukside ning ka klapid-puksid-pesad vahetatud ja küttepump ning pihustid tehtud?
Esiteks vaatleks kolvigrupiga valesti minna võivaid asju, mispärast mootor suitseb.
Kui jäid vanad hülsid ja kasutati kroomitud kolvirõngaid siis selle koosluse sissetöötamist võib oodata igapäevase töö korral ehk paari aasta pärast.
Niisama ka praak kroomitud rõngaste puhul mis ei sobi silindrisse ja kannavad otstest ja keskelt.
Paraku saab silindriga sobivaid rõngaid komplekti peale ehk paar tükki ja täiesti normaalne praegu tehtavate rõngaste juures on 5 komplekti läbi sortida et häid leida.
Kui saame korralikud rõngad on järgmine probleem põlemiskamber kolvipõhjas.
Nimelt on viimasel ajal tehtud lihtsustus tootmises osade kooperatiivide poolt ja põlemiskambri põhi tehakse sile.

Seal süvendi keskel peaks aga olema teravik sest pihusti ei pihusta ju otse alla vaid laiali ja seega seal keskel olev õhk ei võta põlemisest osa ja madaldab surveastet ning juba väikse mootori koormuse juures must jookseb, sest osa õhku jääb kasutamata.

Kui vaadata edasi silindrikaant, siis praktika on selline, et tehakse freesidega klapipesi ja seega uputatakse klapid järjest sügavamale kaane sisse.
See võtab esiteks päris mitu ühikut surveastet madalamaks.
Teiseks paikneb klappide peal suur hulk õhku, mis ei saa osa võtta kiirest põlemisest sest pihusti pihustab kolvi põlemiskambri sisse ja väljaspool olev õhk võtab põlemisest osa ainult siis, kui mootor juba suitseb ja seega põlemiskambri õhust ei jätku põlemiseks.
See aga venitab põlemise pikemaks, mis hakkab mootorit kuumutama andmata vastu kuigi palju energiat.
Järgmine õlikulu põhjus on sellised klapisääretihendid.

Neist paljud lähevad juba paigaldamisel katki ja teised töötades sest kumm väsib ära selle rõnga all ja tihend tuleb puksilt maha.
Siis muidugi veel kolme avaga pihustiotsad, mis ei võimalda kütust põlemiskambrisse ühtlaselt jaotada et põlemine oleks kiire ja efektiivne.
Neid otsi teevad venes lugematud kooperatiivid ja tehakse ka sõna otseses mõttes lehmavaiarauast millel avad kuluvad päevaga ära ja pihusti ei pihusta enam.
Pumba remontijad aga kardavad praegu müüdavaid plunsripaare, millega pole võimalik mootorit ühtlaselt tööle saada.
Paned tühikäigul silindrite kütusekogused võrdseks aga suurema koguse peal on siis vahed suured, mis paneb jälle mootori suitsema sest osa silindreid saavad kütet palju.
Selle tunnuseks on, kui pumbal keerata maksimaalse etteande kruvi väikse suitsuga töötamise asendisse pole mootoril mingit jõudu ja juurde keerates võib mitu ringi keerata aga suurt vahet jõus pole.
Küll aga suitsus.
Sama asi on ka pritsenurgaga, sest püüdes pumba antavaid küttekoguseid võrdseks ajada peab mõnel silindril pritsemomendi hilisemaks jätma, mis annab tühikäigul käies mootorile sinise suitsu ja pannes hammasrattast pritsenurka varajasemaks suits küll kaob aga mootor töötab terava häälega.

Ma kunagi olen teinud kõiki neid pisiasju arvestades "imemootori"
Kolvid tehasest tellitud, kaanele uued klapipesad et klapid olid 1mm kaane pinnast madalamad, nukkvõll kraaditud paika, pihustitele vanaaegsed 5 avaga otsad, pump tehtud viiest pumbast kokku ühekaupa plunsereid vahetades aetud igal pöördel minutiga läbitulnud küttekoguste erinevus alla 1 kuupsentimeetri ja pritsenurga erinevus 3 kraadi täpsusega võrdseks.
See mootor käis täiskoormusel vaevunähtava suitsuga olles jõulisem kui suitsev turbomootor teisel traktoril ja vedas jõuliselt 2500 pöördeni.
Käivitus iga ilmaga paarist pöördest olles hääle poolest vaikne nagu bensukas ja soojalt võis tühikäigul käia kuskil 100 pöördega nii ühtlaselt et kruvikeeraja püsis mootoril püsti ja võis kõik töötaktid ära lugeda.
 
Sellist asja teenusena teha läheks see nii kalliks et keegi ei maksa seda kinni ja seega tehaksegi meie maal neile traktoritele remonti ettejuhtuvate asjadega ja eks nad kuidagi ju põrisevad ja toimetavad ka nii.