Ise tehtud "autod"
#1

Soobel siin meenutas oma lapsepõlve tegemisi ja siis kasutan võimalust ja teen uue teema nendest..
Kunagi kui elasin kesklinnas siis leitsime sõbraga ühe suure garaazikäru, millega hea mootoreid ja muud rasket kraami vedada. Me siis omastasime selle ja hakkasime/üritasime mäest alla sõita. Kuid sellel oli neli ratast ja mõlemad esimesed läksid sinna kuhu maapind parajasti kaldus oli. Nii siis sellega sõitmisest eriti midagi välja ei tulnud, kuid "keret" sai timmitud isa ja gaasi keevituse abiga tihti. Kuid ühel päeval nägime ühe remondi töökoja ees vedelemas hoopis "voolujoonelisemat" käru.
Sellel oli ka 4 ratast kuid isa lõikas ühe esimese ära ja pani teise keskele, keevitas rooli külge ja oligi sõiduk missuguneCool Sinna peale sai aretatud jällegi üks "kere" mis oli juba edasiaretus eelmisest. Sellega sai juba hoopis lõbusalt mäest alla sõidetud.
Mingi aja möödudes sai "keresid"vahetatud ja lõpuks hüljatud metallist kere ja läkisme puidule üle. Oli kergem ehitada ja polnud vaja keevitada ega midagi. Põhimõtteliselt oli see meie "auto impeeriumi" algus, sest neid sai ehitatud ikka nii palju et ise ka enam ei mäleta.
Järgmine oli vast lühike cabriolett kerega "auto", millega sai ka lõbusalt sõidetud ja suuremaid mägesid vallutatud. Muide sinna pressime ennast sõbraga ka kõrvuti sisse istuma, kuigi see polnud väga lai. Üks erilisem kogemus ongi sellega seotud: nimelt oli ühe garaazi ees asfalteeritud plats kus me tavaliselt startisime. Aga üks kord mõtlesime et prooviks midagi karmimat ja otsustasime sõita tagurpidi alguses ja siis esiratast lohistades ennast ringi keerata. Tavaliselt panime väikse kivi esiratta ette ja ronisime peale, rooli keerates läks ratas kivist mööda ja "auto" pääses veerema. Siis ühel korral tahtsime suuremat hoogu saada ja viisime "auto" korgemale ja kui tagurpidi liikumist hakkasin pöörama edaspidi liikumiseks juhtus hoopis see et "auto" keeras ennast üle kuudi ja kuna katust polnud siis saime kõige valusama matsu meie. Just sel hetkel tuli mäest üles üks auto kus oli kaks inimest kes mõlemad naersid suud kõrvuni peasBig Grin

Vasta
#2

Meil oli maal naabritel keldrimägi ja siis ehitasime vanast külmakapist omale auto hästi palju vaeva nägime tegime plekkpurkidest tuled ja titekäru rattad ja igast muid asju sai sinna otsa pandud, esimesel sõidul kohe ei pidanud väikesed titekäru rattad vastu ja vajusid kokku ja sinna see vaimuaretis jäigi. Roniti tagasi vastupidavamatesse pedaal-mossedesse.
Vasta
#3

Siis edasi oli paar \"sedan keret\", millega oli mõnus talvel sõita jäisest mäest alla ja külg ees libiseda. Sellisel \"kerel\" puudusid uksed ja kuna see oli üsna kitsas oli alati suur ümber minemise oht ja seal mäel oli alguses ka suur külgkalle. Sellise \"kerega\" ei õnnestunud kunagi kummuli keerata. Sellel \"kerel oli juba klaas ees, aga see halvendas ka natuke nägemist sõiduajal.
Edastpidine areng toimus \"paraadautode\" suunas, nimelt isa lõikas vanalt raamilt alt esiratta ja tagatelje. Need osad kinnitasime poltidega 2100mm ukse külge, \"kereks\" siis jällegi cabrio. Kuskilt pätsasime soome pappi ja tegime küljed laudsõrestikule just soomepapist, saime kuskilt kätte veel sinist värvi ja võõpasime üle, hiljem tegi sõber veel helesinised täpid ka peale( olla hipilikum). Sellega sai ka mäest alla kolistatud aga uks krt ei pidanud vastu ja tapid läksid lahti ja seda oli raske parandada. Selle \"autoga\" lõppes esimene seeria kuid varsti algas teine.
Kolmanda seeria algus: Algas ehitus sportautode suunal, tavaliselt sai sõidetud üksinda kuida mahtus ka teine tahapoole istuma. Kogu juppide koli sai viidud maale ja seal sugulasega edasi ehitatud. Kasutasime põhiliselt puitmaterjali \"auto\" ehitamiseks ja sellega seoses tuli ette palju \"tehnilisei rikkeid\" ja nende kõrvaldamine tavaliselt 1-paari tunni töö. Kõik kruvid keerasime kinni käsitisi kuna akudrelli polnud siis. Üks juhus oli nii: Seal oli tuletõrje veevõtukoht, mis oli talvel kinni jäätunud, ja ronisme sinna peale sõitama. Lüükasin sugulast nii kiiresti mööda jääd et ta ei saanud enam rooliga suunda muuta ja sõitis poolele mäele, tagasi vajudes murdus tagatelg naksti alt ära(aja kaotus 1,5 tundi).
Jääpeal sõitmiseks tegin ise endale naelikud vanadest suusa klampritest et saada ikka parem hõõrdejõud ja suurem kiirus. Need saapad ikka veel alles ja isegi lähevad jalga kui pressida, aga nüüdseks juba ebamugavad.
Põhja lasime võimalikult madalaks et ümbermineku võimalus oleks minimaalne ja pidur oli tehtud lauajupist mis oli kinnitatud esiratta kohale ja pidurdas vastu ratast hõõrudes, tagasi tõmme toimus püksikummiga mis pidas hästi vastu. Alguses piirdusime jalgratta järel sõitmisega, kuid sellest jäi väheks ja läksime auto taha jõudu proovima.
Vasta
#4

Paar juhust sellest: Autoks oli Peugeot 405 ja kohalt läks ära nii et rattas kaapis, kuna tee oli auguline ja mina istusin \"autol\" sugulase taga siis ma põrutasin oma lõua vastu tema õlga ja keel jäi hammaste vahele. Natuke verd oli aga midagi hullu polnud.
Teine juhus: sõitsime stardi punkti lükats ja hood oli nii suur tulnud et juhtida enam ei saanud ja kurvis läks teelt välja nii et tõmbas esiratta kinnitus poldi läbi lauaRolleyes Endal polnud kaasas tööristu ega vajalikku seibi et tugevalt kinni tõmmata. Jõudis kohale siis \"vedaja\" ja tal õnneks olid need asjad olemas, kinnitasime köie ja sõit algas, mina juhtisin, kui äkki aukudest läbi sõites kukkus põhi vastu maad ja hakkas lohisema( esimene ots). Jäime seisama mõtlesime kuidas edasi sõita, kellegil tuli mõte et paneks tagurpidi külge, siis tuleks sõita nagu paadida. Istusime üks ühel, teine teisel küljel ja rool oli minu käes ikka veel. Ühel hetkel kurvis keerates tundsime et \"auto\" ujub, kuna põhi oli lahti siis polnud see enam tervik ja hakkas järgi andma. Auto lisas gaasi ja kiirus kasvas ja siis läks kurivaim käest ära ja käisme tagurpidi. Kukkusime sugulase pole ja tema jäi alla ja mina peale ja meie peale veel \"auto\". Juht nägi õnneks praktiliselt kohe aga seisma sai alles 5-7 m pärast. \"auto\" alt välja tulles ja seda jälle ratastele keerates selgus et korrlikust\"auto kerest\" oli saanud rööptahukasBig Grin. Viimased paarsada meetrit tassisime seda tagasi ja juttu ja elamust jätkus kauaks. Muide auto mille taga see oli omas 5.0 V8 mootorit, millel 150-200hp.
Vasta
#5

Edasi kulges areng KOLMANDA seeria kallal, seda võib nimetada juba mugavaks seeriaks. Selle aluseks oli maalt vanarauast toodud pikamaa Ikaruse paaris istmed ja sinna ala kinnitasime rattad mis olin kuskilt sigalakäru alt virutanud. Ned rattad olid sellised parajat mõõtu ja esirattaks sai koos vana tõukeratta esihargiga ots, see oli kodaratega ja pidas vastu üllatvalt hästi. Puuduva raami osa tegime vinklist ja vanaisa keevitas selle kokku. Sellega sa ka autode järgi sõitetud aga mudase ilmaga viskas kõrvalistujal käe muda täis,olin ka ise kõrvalistuja vahest. Sellel \"autol oli olemas juba tuli ja aku, mis seda toitis.

Kahjuks pole tehtud nendest autodest mitte ühtegi pilti peale ühe mille tegi Kunagi ammu Maakri tänaval üks soome turist, aga mina pole seda pilti näinud. Esimesed \"autod asusid 7 aastat Maakri 30 hoovis, alguses vana rohelise Peugeoti kõrval, hiljem viidi see Emexisse. Äkki on keegi kunagi tähele pannud minu \"autosid\"?

Igatahes jõudu kõikile ehitajateleCool
Vasta
#6

Ma olin lapsepõlves väga loominguline,tegin 3 \"autot\".Esimene oli lapsevankri ratastega,puust kerega,lõin naeltega mosse tuled klaasid külge ja auto missugune!
Teist võiks bussiks nimetada,ruumi küll palju polnud kuid mäletan et tegin katusele dünamoga lambi tuulega töötas,midagi tuulegeneraatori sarnast.jalgratta ratta küljes olid tuulepüüdjad kui neid võib nii nimetada...
Kolmas on mootoriga,3 rattaga,sain isalt töö juurest 12v aku ja tegin selle mosse kojamehe mootoriga,sõitis aga väga aeglaselt,on veel alles ja töötab ehk saab kunagi pilti kah teha...

Zaz 965AE 1966.a.
Vasta
#7

Vaata ja imesta, peaaegu nagu Jaan Tatika imesõiduk Smile
Vasta
#8

Mina ei jõudnud ühelegi oma \"autole\" mootorit peale panna, kuid plaan ja himu oli olemas. Mootor ka olemas, mis on 2-silindriline külmutuskompressori mootor. Sellel puudu üks kolvirõngas aga see õnnestub ehk leida kuid enam pole \"autot\" kuhu see pannaSad Mootoril peaks olema kuskil 30hp, mis oleks liigutanud \"autot\" väga kergelt.
Vasta
#9

Mu onu leidis oma garaažist mingi transportööri mootori sellise kus sõidad kauba alla siis tõstab üles ja sõidab ise kaubaga edasi,aga sina peale ei mahu ja siis veel maal see Motoplokk MB-1 selle 200 ccm mootorist peaks ka olema võimalik mõni imevigur ehitada, mine tea äkki kunagi veel klopsingi miskit kokkuBig Grin

MArek
Vasta
#10

Täna kehalise kasvatuse tunnis tuli meelde see väike kriimustus mis juhtus ühel sügisvaheajal \"autot\"ehitades. Nimelt saagisin suurte hammastega saega ühte lauajuppi miski imeliku nurga alla. Ilm oli vastikult külm ka ja töökindaid käes ei olnud. Äkki hüppas saad oma teest välja ja enne kui selle pidama sain oli se mul juba üle põidla liiges läinud(kahe hambaga).
Algul vaatasin et pole hullu, ei ver ega midagi lihtsalt lahtine 3cm haav. Haava põhjjast paistis luu ja selle oli triip sees, kuigi midagi tunda polnud. Läksin tuppa ja vanaema pani peale mingit pulbrit mis võtab verejooksu kinni, selleks ajaks tuli verd juba päris palju. Soojas toas oleks peaagu pilt taskusse läinud aga kui haav seotus läksin õue jahedasse tagasi ja seal oli kohe parem olla.
Kuid verejooksi siiski ei peatunud ja u.7 mintuti pärst tuli sidet vahatada. Ööseks jäi side loomulikult peale ja hommikuks oli käsi \"kipsis\", selle ära saamisega oli igavene jama. Igatahes praeguseks hetkeks on alles 3cm arm ja kui seda katsuda on tunda et luu pole päris normaalne enam.
Meenus see mulle just selle pärst et koolis jõuliselt korvpalli mängides kukkusin selle käega vastu aknalauda ja kohe läks paiste. Seda muidugi soodustas enna korvpalli mängitud võrkpall, juba siis andis õrnalt tunda see.
Tegijal juhtub nii mõndagi aga ikkagi jõudu kõigile isetegijatele.
PS. See jutt polnud mõldud hirmutamiseks, see lihtsalt õnnelik õnnetus.
Vasta
#11

Martti Kirjutas:Täna kehalise kasvatuse tunnis tuli meelde see väike kriimustus mis juhtus ühel sügisvaheajal \"autot\"ehitades. Nimelt saagisin suurte hammastega saega ühte lauajuppi miski imeliku nurga alla. Ilm oli vastikult külm ka ja töökindaid käes ei olnud. Äkki hüppas saad oma teest välja ja enne kui selle pidama sain oli se mul juba üle põidla liiges läinud(kahe hambaga).
Algul vaatasin et pole hullu, ei ver ega midagi lihtsalt lahtine 3cm haav. Haava põhjjast paistis luu ja selle oli triip sees, kuigi midagi tunda polnud. Läksin tuppa ja vanaema pani peale mingit pulbrit mis võtab verejooksu kinni, selleks ajaks tuli verd juba päris palju. Soojas toas oleks peaagu pilt taskusse läinud aga kui haav seotus läksin õue jahedasse tagasi ja seal oli kohe parem olla.
Kuid verejooksi siiski ei peatunud ja u.7 mintuti pärst tuli sidet vahatada. Ööseks jäi side loomulikult peale ja hommikuks oli käsi \"kipsis\", selle ära saamisega oli igavene jama. Igatahes praeguseks hetkeks on alles 3cm arm ja kui seda katsuda on tunda et luu pole päris normaalne enam.
Meenus see mulle just selle pärst et koolis jõuliselt korvpalli mängides kukkusin selle käega vastu aknalauda ja kohe läks paiste. Seda muidugi soodustas enna korvpalli mängitud võrkpall, juba siis andis õrnalt tunda see.
Tegijal juhtub nii mõndagi aga ikkagi jõudu kõigile isetegijatele.
PS. See jutt polnud mõldud hirmutamiseks, see lihtsalt õnnelik õnnetus.

Sa kunagi, siis kui see juhtus, rääkisid sellest kogu aeg, aga nüüdseks olin ma juba unustanud (või sa täpsemalt polegi rääkinud?) mida tehes see juhtus (et asi juhtus on mul meeles küll, ja see ka, et saagides see juhtus, aga täpsemalt mitte...).


Endal mul eriti sellest \"autode\" teemast rääkida pole, minu projektidest sai teostatud vaid üksikud lihtsamad. Aga plaanid olid vägevad. Big Grin
Vasta
#12

Koolis olles kätt uurides tuli meelde et see polnud antud kohas ainus õnnetus. Põhimõtteliselt samas situatsioonis lasi mu sugulane ka mul saega üle käe ja üle sama koha! Õnneks ei olnud tegemist sama aega ja võttis ka rohkem pinna pealselt, Hetkel see esimene arm ja sellel on risti peal teine. Pärast muidugi ta väitis et nüüd oleme tasa, kuna olin just eelmisel päeval talle haamriga täiejõuga näpupeale löönud( \"maja\" ehk onni ehitamise käigus ta hakkas näitama kuhu oleks vaja lüüa aga ma olin juba samal hetkel sinna löömas).
Maal ühe projekstiga tegeledes oli vaja rauasaagi ja võtsin selle kaasa kodust. Terve tee oli mul jopel põuetaskus ja kui välja võtsin siis libises käest lahti ja tõmbasin pöidlast järgmise sõrme lõhki. Ärge kunagi kandke rauasaagi põuetaskus!
Vasta
#13

Mul üks lugu, mis OT aga sobib hästi teema pealkirjaga. Nimelt mõni aasta tagasi kui olin saanud kandilise ninaga \"Luazi\" ehk täpsemini \"ZAZ 969\" omanikuks, siis tuli üks vanem naabrimees ka vaatama ja rääkis naljaka loo. Nimelt omalajal oli Jõgevale kah kuhugi osakonna garaazi selline masin toodud. Ja seda tööajal kui mehed põldudel. Ja kui õhtul mehed garaazi tulid, siis hakkasid nad imemasinat uurima ja jõudsid lõpuks järeldusele, et see küll \"Ise tehtud auto\"!
Vasta
#14

Vahepeal veel asju meenunud: Viimasel talvel tegime \"autole\" lisavarustuse korras esiratta asemele suusa, et saaks mäest alla kärutada. Kahjuks oli tegemis tehnoloogi nii vale kui olla saab ja sellega sai teha paar sõitu ja siis loobusime sellets plaanist. Tegelikult oleks võinud tagumist rataste külge ka suusad kinnitada aga eisalgu oli vaja katsetada seda mis oli esihargi otsa pandud. Teostus oli järgmine: Võtsime ühe vana võikse lasteratta esimese ratta millel olid kodarad juba pehmeks sõidetud, lõhkusime sealt küljest lahti keskmise rummu. See aga oli tehtud mingisugusest Al sulamis ja musta metalli külge keevitada ei saanud, korraks võttis kinni ja siis oli järgmisel hetkel jälle lahti. Eemaldasime Al sulamist valmisatud ümbrise ja keevitasime võlli metallplaadi külge kinni, hiljem puurisime plaadist augud läbi ja kinnitasime alla kaks lühamaks saetud suuska, täpsemalt suusaotsa. Aga sellega kui keevitasime võlli plaadi külge rikkusime juba asja ära. Nimelt ei hakanud maapinna konarustel suusk vastavalt painduma vaid maapinna konaruste järgi väänduma, mis pole just kasulik sellele suusale. Kahjuks pole enam teada mis sai suusast...

Kord kui mina polnud vanavanemat juures maal kus \"autod\" asusid, nimelt oli sel ajal juba vend ka endale käula kokku keeranud, sõitsid nad auto järel, samas üksteise järele kõiega kinnitatud. Tagumine oli sel hetkel veel platvorm käru(kolmnurkne), igati kõrge ja kerge ümber minema. Selle peale istus kõige noorem sugulane üksi, esimese peal istusid vend ja sugulane. tagumise \"auto värske omanik aga ostustas piduri toru, millest tõmmates see maapinda hõõruma hakkas, vasktraadiga põhja külge et see ei koliseks nii palju. Sõit oli alanud ja kiirust kogunud, ees oli viimane kurv enne hoovi keeramist, kiirus oli vaja alla saada. esimene \"auto\" oli juba peaagu seisma jäämas ainult veeres veel, samas kui tagumisel oli veel sees kaunis kiire minek. Mis siis ikka teha kui pidurihoob on blokeeritud ja kasutada ei anna? Ära keerata muidugi, nii ta tegigi ja ise lendas sealt pealt maha nii te mõnest kohast nahk maas ja mõnes kohas ainult kriimustused. Pärast seda lugu muutus sõitmine, sest oli tekkinud oht et keegi saab viga...

PS: minu 800. postitus on sündinudCool
Vasta
#15

Enam-vähem teemasse:
Laululava ja Lasnamäe rahvas peaks mäletama noori \"extreme-isasid\",kes puust \"kartingutele\" sättisid alla kuullaagrid ja Laululava kõrval olevatel teedel arendasid hullumeelseid kiiruseid.Eriti vaatemänguline oli pilt õhtuhämaruses,kui igat väikest pööramist markeeris sädemepilv.
Kodumaised \"soap box`id\"?Big Grin

...ne meshai mehhanizmu rabotat.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne