[tamar99]

Jäi veel mainimatta see et kusagil 90-mnendate alguses tõi mul isa soomest autosid (kõik ladad ainult üks fiat uno) ja alati olin ma kaasas kui ta neid remontis või värvis vanaemapool ja sellepärast ongu mu lemmikautoks vaz 2101 kollase kunstnahkse sisuga mis oli kunagi mu isal...

[mossepower]

Oi ja mina 3-12 aastaselt ju joonistasin igasuguseid puruks sõidetud-avariilisi autosi. Enim panin sinna ika veneautosi mossesi zaze vaze jne. kokku peaks olema säilinud ca. 100+ korraliku hästi tehtud joonistust, ikaruuse ka muidugi seal.

[Martti]

Kuna minul pole erilist joonistamise annet, kuigi ema näitas paar päeva tagasi pilte mille ma olin jooistanud kui olin 2-aastane. Need ei meenutad üldse autot, kui välja arvata rattad aga nimed olin juurde kirjutanud(kirjutatud) häälduse järgi. Esimene mälestus vanast autost: Kui elasime veel Pelgulinnas, siis maja omaniku pojal oli M400/401, millel ta suutis 105km tunnikiirusega mootori lõhki ajada. Mootori lõhkiajamine tähendab seda et keps tuleb mootorist välja. Mõnda aega oli see auto seisnud garaazis(isa rääkis). Kuna garaazil oli üks uks aga ruumi oli põhimõtteliselt kahele autole siis paigutas Mosse sinna kus ust ei olnud. Isa ja too mees võtsid vaheldumis otstest kinni ja tõstid juppi kaupa edasi. Mina mäletan seda autot sellest ajast kui ta seisis juba õues ja oli hävimas. Siiski ostis keegi vanakese ära.

[kalevpoeg]

Ma kipun oma huvi vana VW bussi süüks ajama. Kui ma täielik pätakas olin käis meil üks hallikas-valge VW külas ja kui see meie hoovis seisis ronisin selle sisse ja välja jne. ning tagajärjeks haiglane tõmme nende busside poole. Esimene oma auto oligi selline 70nendate VW buss. Ja teinegi, ning isegi kolmas.
Nüüd on millegi pärast pikem vahe sisse tulnud kuid vahest ikkagi unistan. Meeldib ka pildistada tehnikat rohkem kui inimesi.

[künnimees]

Esimesed viis eluaastat elasin Risti tänaval, Silikaadi juures (praegune Järve Selver). Alguses käisin Rulli tänava lasteaias,
hiljem olime koos onutütrega vanaema juures. Isal oli Silikaadi
tehase territooriumil garaaz, kus ta Gaz 24 ehitas. Selleks, et garaazini jôuda, tuli minna läbi tehase hoovi, kus seisid ZIL 130,
GAZ 51..53, DT75, T74 segumasinad jne. Hiljem tekitas huvi, kuidas vanasti erinevaid probleeme lahendati (a\'la kuidas saadi puugaasi, kuidas saadi stabiilne 12v pinge jne).

[PETSS]

See mite päris teemasse.Aga weneaegsest 10 pakki munapakist sai ehitada 620 ja 556. Siis veel 260 polnud.Tolle 556 tegemine oli lihtsam ,kuna oli vaid joonistada uksed ja aknad ning puane triip.Sai hakkama.5 muna pakkist sai teha hädapärast PAZ bussi.Kuna DDRI lasteajakirjas FRÖSI oli just ilmund paberist punase 260 mudel ,tegin ka omale tollest munakastist läbipaistvate akende,lahtikäivate uste ja liikuvate ratastega PAZ i mudeli.

[-Rotu-]

mulle on vanemad autod koguaeg meeldinud, mu isal oli terve mu lapsep6lve ajal yx ilus punane kopikas(vaz 2101) see oli mu unistuste auto, seda ta on ehitanud ikka palju ja see on aind meie suguv6sa käes olnud, see on nyyd minu auto, kuradi k6va pill on ikka, lemmikauto ikkagi

[valdo]

1980ndate algul oli N.Liidu jalgrataste kvaliteedi madalaeg. Minu esimene suurt mõõtu meeste-jalgratas lagunes uuena siit ja sealt pidevalt ja asja tast tegelikult ei saanudki (lõpuks selgus, et ka raam oli pehme).

Siis sai mul mõõt täis ja sai küla pealt, metstest, tuttavate käest jms 1950ndate aastate Riia jalgrataste tükke otsitud ning suvega oli mul Riia ratas detailidest koos, isegi viimistletud algsele lähedaselt nii hästi-halvasti kui tollal poisikesena oskasin. Olin siis napilt 14. Paras vaev oli tollal kodarate sissepanek, nii et kõik ilusasti pingul ja rihis oleks Muide, see ratas teenis mind truult igapäevase sõidukina truult 4 aastat ja oleks edasigi teeninud...

Üsna pea lisandus jalgrattale mopeed Riga-3 - kuna neid 1980ndate algul enam palju ei liikunud, oli see omanäoline. Ja siis D5 abimootor rattaraami peal...

Tegelikult on huvi vanade asjade ja ajaloo vastu olnud mul varasemaski lapsepõlves, need olid aga esimesed isendit, mis enda käes olid ja valmis sai ehitatud (ja mis on senini alles).

Nii et miski 21 aastat on vanatehnikapisik mul sees olnud.

[isandpauk]

Aasta oli siis kaheksakümmend viis (või kuus) kui sai issi valvsa pilgu all kohalikul karjamaal esimesi krossiharjutusi tehtud. Sääreväristaja etapp jäi nooruses vahele, sunniti kohe kahekäiguste selga.
Ja ei läinud mööda eriti kaua aega kui Sadala mopeediklubi koosseisus kõiksugu põnevatel võistlustel käidi. Nii eestis kui lätis. Mäletan siiani kuidas v-50* mootorid 90-100km tunnikiiruse juures undasid, kui ringraja võistlustel pikematel sirgetel käigud otsa said. Sidurikorve lendas pilbasteks mitmeid kuigi olid teised tugevdatud. Ilma hammasvööta käigukastidest oli terve kollektsioon jne jne. Kolhoosi treial ning keevitaja olid meie \"parimad\" sõbrad.
Ja siis sai ümber vana hea kolhoosiaeg ning mopiklubi pandi kinni. Sellest ajast olen tegelenud motoasjandusega omal käel. üritan omale nostalgitsemiseks korda teha üht deltat ning kahte Gaujat, et nooruses vahelejäänud sääreväristaja etapp kuhjaga tasa teha. Ei taha unustada ka oma vana head IZ56-t ning praegust töölooma dnepraali - kuramuse kõvad pillid on. uuemaid \"välismaa\" masinaid ei taha hetkel küll soetada. Ja Norton Commando ning WWII HD on liiga kallid....

[kopraonu]

Minu vanaraua huvi sai alguse üsna varakult, siis kui
veel Nõukogudeaeg oli. Igal kevadel ja sügisel sai vaadatud
kuidas tarktorid (T-150 vahest ka mõni muu mark) põldu kündsid ja sügisel kombainid (Niva) vilja korsitasid.
Mul oli tohutu huvi neid masinalt lähemalt uurida. Olin siis 6-7 aastane.
Minu esimeseks mootoriga sõidukiks oli Riga-7, mis on mul veel siiani alles. Sain selle oma 11. sünnipäevaks vanaisalt.
Vahepeal kuidagi huvi soikus. Avatavasti selle tõttu, et
polnud võimalusi sellega jätkata? Nii kestis see kuni 2003 aasta kevadeni, kui leidsin aia äärest vanema Minski? raami. Tõin raami väljast kuuri alla ja mul tekkis mõte, et võiks selle taastada.Minski? taastamine aga osutus liiga kulukaks, kuid siis sain enda käsutusse vanaisa K-58 (Kavrovetsi) ja Murovei. Nii hakkasid mul vaikselt mõned sõidukid \"kogunema\".
Moto-tehnika huvi püsib satabiilselt ja seda tõenäoliselt ka
tulevikus.

[krister]

Arvan, et kõik sai alguse ühest D5 võrri mootorist, mida ma hakkasin uurima umbes sellest ajast kui ma läksin 1-2 klassi. Kuna mul ei olnud mitte kellegi käest küsida, et kuidas asi töötab ja kuidas parandada, siis võttis seisvast mootorist võrri tegemine nii 5-6 aastat, aga käima ma selle mootori sain! Paar aastat sain selle võrriga sõita, kuni ühe novembrikuu õhtuni mil mul oli kindlast tarvis üht äsja \"reguleeritud\" asja proovida... Niikui olin masinaga Tallinna keskturu juurde jäävast paneelmaja keldrist välja saanud, valgus mu ümber 6-7 tüübist koosnev venekeelne kamp, kellest üks küsis nõudlikul toonil: dai katatsa! No ma polnud siis ka kade... Alguses ootas seltskond oma sõpra tagasi, kuid nähes, et ta tagasi ei tule, hakkasid nad laial minema. ma veel ootasin pisut ja läksin siis kah tuppa..

Hiljem on olnud kõik mu autod alates 1990-date algusest vanad ja moest väljas. 1994 sain 1976 aasta Audi 80, reg nr. 388FAK, siis tuli endine von Krahli teatri VW hipibuss 997AEA, siis oli vahepeal muhk 652AKI... tea mis neist ka saanud on?
Paar aastat tagasi sain väga ilusa ja originaal korras 72.a. vaz2101, mis eelmine aasta ära varastati ja puruks peksti.. pätid saadi kätte ja kohuski juba olnud. Ca 20 auto varguse eest saab EV-s tingimisi karistada. Jõudumööda püüan masinat putitada, kuigi saan aru, et finantsiliselt on see mõtetu. Nojah ja sel suvel oli vaja üks seebikarp sapakas osta..

Selline on lühidalt minu haiguslugu...

[arvi100]

Ahh millest algas.Isal oli mitmeid sõiduriistu,90cc Sach,500cc
FN,350cc IŽ 2tk ja 1936 Opel Olympia.Pidevalt vaja isa sabas
kõõluda ja õhtuks olin sama tavotine kui isa.
Ai ja see oli suursündmus kui õemees Pannonia`ga sõidutas.
Siis tuli esimene Gauja ja pärast teinegi.Lemmikkohad olid
kolhooside vanarauaplatsid,alati oli seal huvitav.Eredaim leid oli
Mosin`a toru.
Vene kroonus oleks selle raua huvi pärast äärepealt 10 päeva
hauptvahti saanud.Tingimatta oli vaja vaadata kuidas Mig-25`e
kokpit välja näeb.Aga zampolit Jegorov nägi,kus kukkus lõugama
ja kaebas väeosa komandörile ära.Kuna ma olin heas kirjas
siis karistust ei järgnenud.
Ja veel oskasin oma Zil-157`e nii tümasse ajada(no vaja ju
proovida kui sügavast mülkast läbi ronib) et Kraz 255 mind
suure hädaga sealt välja tiris.
Praegu isa jälgedes treial ja nii ta läeb...

[Steelrider]

Eks nooruspõlv möödus samamoodi erinevat tehnikat uudistades, nagu enamikul eelpoolkõnelejatest. Kooliajal oli oluliseks mõjutajaks noorem vend (kasutaja Zazik), kellest tuli tehnika alaselt ikka targem olla, kuigi see mitte just alati ei õnnestunud
Vanarauakurat võttis aga ulatatud sõrme õlani maha, kui keskkooli ajal koos sõpradega Kaitseliidu motoüksusega ühinesin- riik eraldas meile mõned armetus seisukorras Uralid, mida me ise pidime korda tegema ja militaarvajadusteks kohendama. Nii juhtuski, et kui olin nö. valge lehena ühe tsikli osadeks võtnud, üle värvinud, tehniliselt kohendanud ja jälle sõitma saanud, siis sundis sisemine tung ja tahe mind ette võtma järgmist (seekord juba isiklikku), ja järgmist, ja... Praegu on taastamistöö mõnevõrra soikunud elukorralduslike probleemide tõttu, aga väärt kraam on tallele pandud ja ootab oma aega...

[paadikapten]

Eks ikka jalgratastest... Alguses oli Saljut, mis hakkas ühtäkki julmalt lagunema, siis tuli muudki kraami-kokkupandav Tunturi, samuti 6 käiguline Tunturi ja igasugu vene rattad, mida sai siis korrastatud. No ikka selleks, et sõita.
Ja nüüd plaanin veel jalgrattaid hankida, et näpud liialt sügelema ei hakkaks