28-11-2004, 19:43 PM
TIIT KÄNDLER: Seitsme sajandi tagune reis Euroopast Aasiasse
EPL
Rustichello vahendatud Marco Polo reisijutte võis 13. sajandi rahvas ime pähe lugeda.
Kui Marco Polo oleks elanud 7 sajandit hiljem, oleks ta küllap reisinud järelsovetlikke maid mööda. Veneetsia kaupmees nagu ta oli.
MARCO POLO REISID
Inglise keelest tõlkinud
Hillar Tali ja Kalju Uibo
Olion
Ja maailma uudistaja. Nii nagu aastal 1270 haistis ta soodsat äri mongolite valitsetud Hiinaga, nii oleks ta muidugi haistnud äri ka mongoli järglastest valitsetud Uus-Venemaaga. Ja kui juba reis Uus-Venemaale toimunuks, küllap oleks Marco Polo oma raamatusse pannud sisse ka mõne lõigu Eestist.
On ehk sobimatu alustada raamatu tutvustust sellest, milline see olnuks, kui asjaolud kujunenuks teisiti, kui need kujunesid. Marco Polo reiside puhul on see siiski üsna kohane. Kõigepealt on niigi imeasi, et need nüüd ilusti eesti keeles lugeda.
Reiside raamatut ei pannud Marco ise kirja, arvatavalt pajatas selle romaanikirjanik Rustichellole. 1260. aasta paiku Marco isa ja onu poolt alustatud retkega liitus aastakümne pärast 17-aastane Marco ning seikles Idamaades paarkümmend aastat. Rustichello vahendatud “Maailma kirjeldust” võis 13. sajandi lõpu erksam rahvas ime pähe lugeda. Sedasama saame nüüd meie “Marco Polo reiside” nime all imestada.
Marco reisikiri pole tüütu. Marco kirjeldab maailma kui imepärast paika. Ja ta tekst on võluv oma asjalikkuses. Iga rahva puhul kirjeldatakse napilt, mida nad usuvad, kes neid valitseb, kellele maksavad andameid, mida nad söövad, kuidas nad oma kombeid täidavad. Kuid Hubilaist ja tema õukonnast, kus Marco 17 aastat elas, pole just palju sisulist juttu. Vaikimisvanne toimis.
Igipimeduse maa
Nüüd siis võimalikust Eesti-reisist. Mille kohta ju raamatus sobilikke lõike palju võtta. “Kuna siin Venemaal pole enam midagi mainimisväärset, siis läheme edasi ja pajatame maast, kus on kogu aeg pime. Seda maad nimetavad nad Eestiks. Olgu öeldud, et tegelikult on kaks Eestit – Suur- ja Väike-Eesti. Mõlemad kokku on aga vaevalt kuus päevateed lai ja kuus päevateed pikk. Kõik tunnevad siin kõiki, ja talved veedavad nad katuse all. Oma maju kütavad nad põleva kiviga, ja teevad sellestsamast kivist ka seinad ja põrandad. Suviti elavad nad ise või oma loitsudes pigem lõunamaades.
Nad söövad palju, ja eriti söövad nad jahuseid putrusid, ja toidule ei lisa nad mingeid imepäraseid vürtse peale ohtra soola. Oma surnutele kaevavad nad augud ja matavad puust kirstu sees maha või enne põletavad ja siis matavad tuha. Nende maal pole üldse mägesid, ja sellepärast on nad kokku tassinud künkaid, mida teevad põleva kivi jäänustest. Nad segavaid neid jäänuseid vesisest soost võetud mädanenud taimedega ja teevad sellest põlde.
Eestlased kummardavad igasuguseid ebajumalaid, aga ka tõelist. Kunagised kõige ägedamad jumalasalgajad on pühakodadest tõsised uskujad välja tõrjunud.
Kunagi maksis Eesti andamit itta, nüüd läheb see lõuna poole. Kuid inimesed on siin väga väikese mäluga. Iga pisema rännaku tarbeks võtavad nad kaasa kaugelerääkivad kõnetorud, ja küsivad siis selle läbi oma lähedastelt iga kahe minuti järel teed. Eesti elanikud räägivad oma keelt, mida keegi muu ei mõista. Nende saatanlikku nõiakunsti võib lausa imeks panna. Näiteks võivad nad oma ebajumalaid kõnelema panna ja tuua maa peale pilkase pimeduse.”
“Nad seletavad oma veinijoomise vastast seadust järgmisel viisil: kui vein on tule kohal keema aetud, nii et osa sellest ära aurab ja teine osa magusaks läheb, võib seda vabalt ja ilma seadusetähe rikkumist kartmata juua, sest kuna maitse ja lõhn on muutunud, ei nimetata seda enam veiniks. Ja kui nad tahavad rüüstata ja röövida, siis teevad nad saatanliku nõiakunsti abil päeva pimedaks, nõnda et neid nähakse alles siis, kui nad on üsna lähedal. Nad usuvad ka, et on Päikese haua valdajad. Kuid igaüks teab, et Päikese haud asub hoopis Hubilai khaaniriigis.”
Tänane reis ajalukku
Marco kirjeldab ka eestlaste viinajoomist. “Kinnitan teile, et nad võtavad elavhõbedat ja väävlit, segavad kokku ja teevad sellest joogi, mille nad siis ära rüüpavad. Nad ütlevad, et see pikendab elu. Seda jooki võetakse sisse kaks korda kuus ja alustatakse juba noorelt, et kauem elada.”
Ja Eesti reisi lõik võinuks lõppeda lihtsalt: “Kuna siin pole midagi mainimisväärset, siis rääkigem Norrast. Eestist pole palju maad Norrasse, ja kui poleks pakast, võtaks teekond sinna õige vähe aega.”
Kohati on Marco Polo üsna tänapäevane. Nii kirjeldab ta, kuidas Sumatral tillukesi inimesi tehakse. Tillukesest inimnäoga ahvitõust nimelt. Just äsja leiti läheduses Florese saarel tilluke, 10 tuhat aastat tagasi elanud inimliik.
Kunagi ei reisita põhjuseta. Mõni reis on kordumatu, mõni tüütuseni korduv. Mõni reis aga on selline, mida ei saa keegi enam kunagi ette võtta. Marco Polo reis oli just säherdune. Sest see muutis maailma. Pärast seda ei saanud enam ükski eurooplane olla Aasias esimene.
Marco Polo reisid on reisid ühtaegu nii Aasiasse kui ka ajalukku. Isegi register on meie tõlkes ilusti alles jäänud ja olemas. Nii et sealt saab näha, kus tegelikult käidi ja kellega oldi.
EPL
Rustichello vahendatud Marco Polo reisijutte võis 13. sajandi rahvas ime pähe lugeda.
Kui Marco Polo oleks elanud 7 sajandit hiljem, oleks ta küllap reisinud järelsovetlikke maid mööda. Veneetsia kaupmees nagu ta oli.
MARCO POLO REISID
Inglise keelest tõlkinud
Hillar Tali ja Kalju Uibo
Olion
Ja maailma uudistaja. Nii nagu aastal 1270 haistis ta soodsat äri mongolite valitsetud Hiinaga, nii oleks ta muidugi haistnud äri ka mongoli järglastest valitsetud Uus-Venemaaga. Ja kui juba reis Uus-Venemaale toimunuks, küllap oleks Marco Polo oma raamatusse pannud sisse ka mõne lõigu Eestist.
On ehk sobimatu alustada raamatu tutvustust sellest, milline see olnuks, kui asjaolud kujunenuks teisiti, kui need kujunesid. Marco Polo reiside puhul on see siiski üsna kohane. Kõigepealt on niigi imeasi, et need nüüd ilusti eesti keeles lugeda.
Reiside raamatut ei pannud Marco ise kirja, arvatavalt pajatas selle romaanikirjanik Rustichellole. 1260. aasta paiku Marco isa ja onu poolt alustatud retkega liitus aastakümne pärast 17-aastane Marco ning seikles Idamaades paarkümmend aastat. Rustichello vahendatud “Maailma kirjeldust” võis 13. sajandi lõpu erksam rahvas ime pähe lugeda. Sedasama saame nüüd meie “Marco Polo reiside” nime all imestada.
Marco reisikiri pole tüütu. Marco kirjeldab maailma kui imepärast paika. Ja ta tekst on võluv oma asjalikkuses. Iga rahva puhul kirjeldatakse napilt, mida nad usuvad, kes neid valitseb, kellele maksavad andameid, mida nad söövad, kuidas nad oma kombeid täidavad. Kuid Hubilaist ja tema õukonnast, kus Marco 17 aastat elas, pole just palju sisulist juttu. Vaikimisvanne toimis.
Igipimeduse maa
Nüüd siis võimalikust Eesti-reisist. Mille kohta ju raamatus sobilikke lõike palju võtta. “Kuna siin Venemaal pole enam midagi mainimisväärset, siis läheme edasi ja pajatame maast, kus on kogu aeg pime. Seda maad nimetavad nad Eestiks. Olgu öeldud, et tegelikult on kaks Eestit – Suur- ja Väike-Eesti. Mõlemad kokku on aga vaevalt kuus päevateed lai ja kuus päevateed pikk. Kõik tunnevad siin kõiki, ja talved veedavad nad katuse all. Oma maju kütavad nad põleva kiviga, ja teevad sellestsamast kivist ka seinad ja põrandad. Suviti elavad nad ise või oma loitsudes pigem lõunamaades.
Nad söövad palju, ja eriti söövad nad jahuseid putrusid, ja toidule ei lisa nad mingeid imepäraseid vürtse peale ohtra soola. Oma surnutele kaevavad nad augud ja matavad puust kirstu sees maha või enne põletavad ja siis matavad tuha. Nende maal pole üldse mägesid, ja sellepärast on nad kokku tassinud künkaid, mida teevad põleva kivi jäänustest. Nad segavaid neid jäänuseid vesisest soost võetud mädanenud taimedega ja teevad sellest põlde.
Eestlased kummardavad igasuguseid ebajumalaid, aga ka tõelist. Kunagised kõige ägedamad jumalasalgajad on pühakodadest tõsised uskujad välja tõrjunud.
Kunagi maksis Eesti andamit itta, nüüd läheb see lõuna poole. Kuid inimesed on siin väga väikese mäluga. Iga pisema rännaku tarbeks võtavad nad kaasa kaugelerääkivad kõnetorud, ja küsivad siis selle läbi oma lähedastelt iga kahe minuti järel teed. Eesti elanikud räägivad oma keelt, mida keegi muu ei mõista. Nende saatanlikku nõiakunsti võib lausa imeks panna. Näiteks võivad nad oma ebajumalaid kõnelema panna ja tuua maa peale pilkase pimeduse.”
“Nad seletavad oma veinijoomise vastast seadust järgmisel viisil: kui vein on tule kohal keema aetud, nii et osa sellest ära aurab ja teine osa magusaks läheb, võib seda vabalt ja ilma seadusetähe rikkumist kartmata juua, sest kuna maitse ja lõhn on muutunud, ei nimetata seda enam veiniks. Ja kui nad tahavad rüüstata ja röövida, siis teevad nad saatanliku nõiakunsti abil päeva pimedaks, nõnda et neid nähakse alles siis, kui nad on üsna lähedal. Nad usuvad ka, et on Päikese haua valdajad. Kuid igaüks teab, et Päikese haud asub hoopis Hubilai khaaniriigis.”
Tänane reis ajalukku
Marco kirjeldab ka eestlaste viinajoomist. “Kinnitan teile, et nad võtavad elavhõbedat ja väävlit, segavad kokku ja teevad sellest joogi, mille nad siis ära rüüpavad. Nad ütlevad, et see pikendab elu. Seda jooki võetakse sisse kaks korda kuus ja alustatakse juba noorelt, et kauem elada.”
Ja Eesti reisi lõik võinuks lõppeda lihtsalt: “Kuna siin pole midagi mainimisväärset, siis rääkigem Norrast. Eestist pole palju maad Norrasse, ja kui poleks pakast, võtaks teekond sinna õige vähe aega.”
Kohati on Marco Polo üsna tänapäevane. Nii kirjeldab ta, kuidas Sumatral tillukesi inimesi tehakse. Tillukesest inimnäoga ahvitõust nimelt. Just äsja leiti läheduses Florese saarel tilluke, 10 tuhat aastat tagasi elanud inimliik.
Kunagi ei reisita põhjuseta. Mõni reis on kordumatu, mõni tüütuseni korduv. Mõni reis aga on selline, mida ei saa keegi enam kunagi ette võtta. Marco Polo reis oli just säherdune. Sest see muutis maailma. Pärast seda ei saanud enam ükski eurooplane olla Aasias esimene.
Marco Polo reisid on reisid ühtaegu nii Aasiasse kui ka ajalukku. Isegi register on meie tõlkes ilusti alles jäänud ja olemas. Nii et sealt saab näha, kus tegelikult käidi ja kellega oldi.
OÜ Green Oval
MTÜ Eesti Land Roveri Klubi
Kristjan (+372)5010599
Land Rover'iga nakatatud ja mudas müttamas aastast 1996!