23-02-2009, 13:18 PM
Mõtlesin kirja panna ka oma bussi loo – mineviku kuni tänaseni ja vastavalt edasistele arengutele täiendaksin jooksvalt. Algus on selline:
Veel ammustel aegadel, kui Muuseumipapat oli näinud ainult pildilt ja tema saunabussidest olin kuulnud vaid legende, kasvas minus armastus saunabussi vastu. Minustki peab saama saunabussiomanik! Kohe algusest peale oli selge, masin peab olema ninaga ja toodetud armsa idanaabri juures. Minu tehnikateadmistele vastas ainult ühe bussitehase toodang ja see tehas asus Kurganis. Õnneks oli Eestimaa teedele KAVZe jõudud päris mitmeid. Oli aasta 2004.
Saunapede olen olnud juba pikemat aega ja kuna plaanis oli uue maja ehitus, mis pidi tulema ilma saunata (plaaniga kunagi saun ehitada kõrvalhoonena), siis buss pidanuks korvama vahepealse saunata aja. Nüüdseks pool aastat uues majas elanud ja buss on selle ajal jooksul enamjaolt ainult roostetanud… Kuid ärgem tormakem ajast ette.
Algus oli täiesti pimeduses kobamine, ei teinud ma vahet isegi GAZ-53 ja 52 ðassiil. Tahtsin teada ARKist, mis saab masina margiks, kui tõsta KAVZ 3270 kuudi osa saadaval olnud GAZ52 raamile. Nii sain teada, et 52 raam on lühem kui 53 oma ja sealt kasvas välja veendumus soetada sõidukorras buss ja see vastavalt oma soovile ümber ehitada.
Nõukogude riigikorda näinud inimesena on mul pidevalt hirm, et mingi asi saab kohe otsa ja mõne aja pärast ei pruugi midagi enam saada. Uskusin, et nõuka tehnika kaob lähiaastatega kõik metalli kokkuostu ja ma jään kõigest ilma. Seega tuli buss koheselt valmis vaadata. Esimene koht, kust masinat tahtsin saada oli TTTK, kus üks isend seisis pikemat aega. Kellegi Johannesega sain jutule, kuid munitsipaalettevõttena oli vastus konkreetne – osta.ee pea ainus koht soetamiseks, andis ka orienteeruva aja, millal müüki võiks minna. Ma ei kannatanud oodata - järgmise sammuna läks kuulutus Maalehte. Tuli kaks pakkumist – üks kaugemal kui teine. Tabasalust vaadates diagonaalis üle Eesti – Vastseliina ja Pala. Vastseliina oma käisin esimesena vaatamas, buss oli heas korras ja kogu aeg töökojas seisnud, peale esimest kap remonti 5000 km sõitnud, olnud kohalik koolibuss. Leppisime hinnagi kokku, 8000 krooni. Mõni aeg hiljem tuli Pala pakkumine, kuid sellel oli tagauks plekitahvliga asendatud, sammalt oli rohkem kui värvi. Teine buss lubati kaasa anda, hind 10 kilo. Omal jõul selle masinaga ära sõita ei oleks julgenud. Valik langes Vastseliina omale. Pärast sekeldusi, omaniku haiglasolemist ja ülevaatuste, kindlustuste kokkuleppimist määrasime ARKis registreerimise aja – kauplesin ta endale veidi veel lähemalegi, Tartusse. Kuna oma lubadel peale B tähe midagi kirjas ei olnud, sai isa klassivend nõusse räägitud rooli pandud. Ümbervormistamine oleks peaaegu ebaõnnestunud – masin oli firma nimel ja firma asutamisel arvestatud buss mitterahalise sissemaksena osakapitali, mistõttu tehnilises passis ei olnud omaniku registreerimiskoodi. Õnneks sai asi korda ja uude dokumenti tekkis minu nimi. Kojusõidul vahejuhtumeid ei esinenud, igas tanklas peatusime. Eks oma 30 toopi sajale läks ära.
Algusajast eriti pilte ei ole, ühe väikseformaadilise leidsin. Järgmises postuses püüan jutustada sisustuse väljalammutmaisest.
Veel ammustel aegadel, kui Muuseumipapat oli näinud ainult pildilt ja tema saunabussidest olin kuulnud vaid legende, kasvas minus armastus saunabussi vastu. Minustki peab saama saunabussiomanik! Kohe algusest peale oli selge, masin peab olema ninaga ja toodetud armsa idanaabri juures. Minu tehnikateadmistele vastas ainult ühe bussitehase toodang ja see tehas asus Kurganis. Õnneks oli Eestimaa teedele KAVZe jõudud päris mitmeid. Oli aasta 2004.
Saunapede olen olnud juba pikemat aega ja kuna plaanis oli uue maja ehitus, mis pidi tulema ilma saunata (plaaniga kunagi saun ehitada kõrvalhoonena), siis buss pidanuks korvama vahepealse saunata aja. Nüüdseks pool aastat uues majas elanud ja buss on selle ajal jooksul enamjaolt ainult roostetanud… Kuid ärgem tormakem ajast ette.
Algus oli täiesti pimeduses kobamine, ei teinud ma vahet isegi GAZ-53 ja 52 ðassiil. Tahtsin teada ARKist, mis saab masina margiks, kui tõsta KAVZ 3270 kuudi osa saadaval olnud GAZ52 raamile. Nii sain teada, et 52 raam on lühem kui 53 oma ja sealt kasvas välja veendumus soetada sõidukorras buss ja see vastavalt oma soovile ümber ehitada.
Nõukogude riigikorda näinud inimesena on mul pidevalt hirm, et mingi asi saab kohe otsa ja mõne aja pärast ei pruugi midagi enam saada. Uskusin, et nõuka tehnika kaob lähiaastatega kõik metalli kokkuostu ja ma jään kõigest ilma. Seega tuli buss koheselt valmis vaadata. Esimene koht, kust masinat tahtsin saada oli TTTK, kus üks isend seisis pikemat aega. Kellegi Johannesega sain jutule, kuid munitsipaalettevõttena oli vastus konkreetne – osta.ee pea ainus koht soetamiseks, andis ka orienteeruva aja, millal müüki võiks minna. Ma ei kannatanud oodata - järgmise sammuna läks kuulutus Maalehte. Tuli kaks pakkumist – üks kaugemal kui teine. Tabasalust vaadates diagonaalis üle Eesti – Vastseliina ja Pala. Vastseliina oma käisin esimesena vaatamas, buss oli heas korras ja kogu aeg töökojas seisnud, peale esimest kap remonti 5000 km sõitnud, olnud kohalik koolibuss. Leppisime hinnagi kokku, 8000 krooni. Mõni aeg hiljem tuli Pala pakkumine, kuid sellel oli tagauks plekitahvliga asendatud, sammalt oli rohkem kui värvi. Teine buss lubati kaasa anda, hind 10 kilo. Omal jõul selle masinaga ära sõita ei oleks julgenud. Valik langes Vastseliina omale. Pärast sekeldusi, omaniku haiglasolemist ja ülevaatuste, kindlustuste kokkuleppimist määrasime ARKis registreerimise aja – kauplesin ta endale veidi veel lähemalegi, Tartusse. Kuna oma lubadel peale B tähe midagi kirjas ei olnud, sai isa klassivend nõusse räägitud rooli pandud. Ümbervormistamine oleks peaaegu ebaõnnestunud – masin oli firma nimel ja firma asutamisel arvestatud buss mitterahalise sissemaksena osakapitali, mistõttu tehnilises passis ei olnud omaniku registreerimiskoodi. Õnneks sai asi korda ja uude dokumenti tekkis minu nimi. Kojusõidul vahejuhtumeid ei esinenud, igas tanklas peatusime. Eks oma 30 toopi sajale läks ära.
Algusajast eriti pilte ei ole, ühe väikseformaadilise leidsin. Järgmises postuses püüan jutustada sisustuse väljalammutmaisest.
Pulmasõidud vana Volgaga, saunabussi ja RAF "Kutsikas" rent - www.suhtesepp.com