05-04-2009, 23:11 PM
Ma olen mõelnud toda asja just selle nurga alt, et tehnika areng peaks võimaldama praegu toota autosid, mis kestaks isalt pojale sõna kõige otsesemas mõttes. Iga asi ju peaks progresseeruma nii, et ta muutuks aina paremaks. Aga miks see nii ei ole siis? Vastuse ütles vist oxygen juba ära.
Minu mõte on just käinud seda rada pidi, et Mersu ju tegi miljoniautosid: sõitsid ühe mootori kolm remonti läbi, teise mootori kolm remonti läbi ja natuke kolmandat ka ning siis avastasid, et näe, tagatiib on natuke roostene ning tagasilla juurest midagi kolksub. Juba ligi kolmkümmend aastat tagasi tehti selliseid autosid, millel ka kuuekohaline odomeeter viskas mingi aeg uue ringi ette, aga progress tundub olevat käinud kuidagi seda rada pidi, et üle 200 000 läheb kaunis vaevaliselt. Mis sellest, et materjale arendatakse kulumiskindlamaks, metallitehnoloogia võimaldab roostet ühe edukamalt eemal hoida ja saab kasvõi pistikuidki teha niiskuskindlatena. Aga mina küll ei näe seda võimalust, et ma ostaks uue auto ning sõidaks sellega näiteks 0.5M kilomeetrit maha, kusjuures kuludeks oleks piduriklotside ning õli vahetamine, mõnikord ka amordid ja rooliotsad. Omal küll otsesed kogemused puuduvad, aga mõned näited tutvuskonnast: Peugeot 307 - üks ilge elektroonikan***, küll kõiguvad pöörded, küll läheb üldse lolliks; Honda CR-V: 100 000 pealt põhimõtteliselt korraga starterivahetus + väga suur kogus sillapudinaid + veel midagi, igatahes kokku $$$ (mis võis olla, loomulikult, juhuste kokkusattumus); Seat Leon (2007. aasta oma): kui odokal oli 400 km ees, siis mootorivahetus.
Teine mõte on mul veel tulnud. Müügihind peaks ju näitama enam-vähem seda, kui palju on konkreetsesse esemesse tarbimisväärtust järgi jäänud. Huvitav, kas tõesti on siis 100 000 sõitnud 2002. aasta liisingujunnist sama palju järel kui 1990. aasta mõnest sakslasest? Aga no ju vist siis...
Muuseas, siin on erinevaid inimesi koos, sekka kindlasti mõni, kes sõidab ringi mõne kuudiga a la MB Sprinter. Kas ainult mulle on silma hakanud, et mida uuem pakibuss, seda roostelembesem ta on? Tänaval vaadates on juba 2006. aasta isenditel rooste uksenurkades, samas peaks just tarbesõidukite puhul kõige tähtsam olema vastupidavus.
Aga jah, mis siin ikka vinguda, iga üks vaatab, kuidas parem on hakkama saada. Ja kui praegused pakutavad sõidukid ei meeldi millegi pärast, siis tuleb kas sõita mõne vanemaga või ehitada ise üks korralik igiliikur. Samuti saab ise ka üht-teist ära teha, et kui tahes uus või vana sõiduk paremini kestaks.
Minu mõte on just käinud seda rada pidi, et Mersu ju tegi miljoniautosid: sõitsid ühe mootori kolm remonti läbi, teise mootori kolm remonti läbi ja natuke kolmandat ka ning siis avastasid, et näe, tagatiib on natuke roostene ning tagasilla juurest midagi kolksub. Juba ligi kolmkümmend aastat tagasi tehti selliseid autosid, millel ka kuuekohaline odomeeter viskas mingi aeg uue ringi ette, aga progress tundub olevat käinud kuidagi seda rada pidi, et üle 200 000 läheb kaunis vaevaliselt. Mis sellest, et materjale arendatakse kulumiskindlamaks, metallitehnoloogia võimaldab roostet ühe edukamalt eemal hoida ja saab kasvõi pistikuidki teha niiskuskindlatena. Aga mina küll ei näe seda võimalust, et ma ostaks uue auto ning sõidaks sellega näiteks 0.5M kilomeetrit maha, kusjuures kuludeks oleks piduriklotside ning õli vahetamine, mõnikord ka amordid ja rooliotsad. Omal küll otsesed kogemused puuduvad, aga mõned näited tutvuskonnast: Peugeot 307 - üks ilge elektroonikan***, küll kõiguvad pöörded, küll läheb üldse lolliks; Honda CR-V: 100 000 pealt põhimõtteliselt korraga starterivahetus + väga suur kogus sillapudinaid + veel midagi, igatahes kokku $$$ (mis võis olla, loomulikult, juhuste kokkusattumus); Seat Leon (2007. aasta oma): kui odokal oli 400 km ees, siis mootorivahetus.
Teine mõte on mul veel tulnud. Müügihind peaks ju näitama enam-vähem seda, kui palju on konkreetsesse esemesse tarbimisväärtust järgi jäänud. Huvitav, kas tõesti on siis 100 000 sõitnud 2002. aasta liisingujunnist sama palju järel kui 1990. aasta mõnest sakslasest? Aga no ju vist siis...
Muuseas, siin on erinevaid inimesi koos, sekka kindlasti mõni, kes sõidab ringi mõne kuudiga a la MB Sprinter. Kas ainult mulle on silma hakanud, et mida uuem pakibuss, seda roostelembesem ta on? Tänaval vaadates on juba 2006. aasta isenditel rooste uksenurkades, samas peaks just tarbesõidukite puhul kõige tähtsam olema vastupidavus.
Aga jah, mis siin ikka vinguda, iga üks vaatab, kuidas parem on hakkama saada. Ja kui praegused pakutavad sõidukid ei meeldi millegi pärast, siis tuleb kas sõita mõne vanemaga või ehitada ise üks korralik igiliikur. Samuti saab ise ka üht-teist ära teha, et kui tahes uus või vana sõiduk paremini kestaks.