[Maccaroni]

Mälu järgi väljastati õnnelikule mingi spravka e tõend viitega käskkirjale või siis käskkirja ärakiri ise, milles seisis kirjas et kodanikule on eesrindlike töötulemuste ja teenete eest, siia-sinna, eraldatud autoostuluba ning äratoodud automark ja mudel ning mingid lisaklauslid. Tavaline koltunud paberil masinkirjas käskkiri asutuse pitsati ning komisjoniliikmete allkirjadega. Tavaliselt oli nii, et kui liidu poolt eraldati liiduvabariigile mingi kogus sõidukeid, siis kohalik partei- või ametiühingukomitee tegi omakorda mingi jagamise, millisele asutusele või organisatsioonile kui palju eraldati. Õnnelikud kodanikud valis lõpuks välja mingi komitee, kuhu kuulus näiteks asutuse direktor, partorg, ametiühingu ja tsiviilkaitse ülem ja mõni muu sama tähtis seltsimees. Käskkiri toimetati autopoodi ning poest tuli kodanikule millalgi teade, et võib autole järele tulla. Seejärel kaapis kodanik dumbotskast oma rublad kokku ja kui puudu jäi siis laenas ämma käest juurde. Või pani näiteks loa mustale turule. Õhtulehe kuulutusterubriik oli tol ajal vast kõige populaarsem ärikeskkond... sealt siis lugesid, kes palju eest ostuluba müüb või mille vastu on nõus vahetama. Vahetati neid kooperatiivkorterite ja kurat teab mille vastu.
Tänapäeval kõlab üsna veidralt, kuid ostulubasid jagati ka komplektsetele keredele, sisustuse ja klaasidega kere ilma mootori ja sildadeta. Miks see hea oli - näiteks, kui õnnestus selline saada, siis lappasid oma 10 aastat vana 2103e uue 2107e kere peale ringi

Aga oli muidugi veel variante Zigulli omandamiseks minna kaugetesse vennasvabariikidesse, kus käis hangeldamine tunduvalt odavamate turuhindadega, kui Eestis. Naabripoisi isa käis näiteks spetsiaalselt Togliattis tutikat 21011 toomas ja ära ta selle tõi. Samarkandi turg oli samuti populaarne koht sellises äris.