[iceman]

Et ostuluba saada, ei pidanud tingimata olema nomenklatuuri tegelane, minu enda pere näitel. Minu vanemad olid mõlemad represseeritud ja kinni istunud, isa soomepoiss ja metsavend, ema metsavendade aitamise eest. Ju nad siis ei osanud hinnata nõukogude võimu eeliseid . Algul ei lubatud neil isegi Tallinna piires elada, paragrahv ei võimaldanud. Said korteri Männikule linnapiiri taha. Isa poleks oma tausta tõttu elu sees mingit ostuluba saanud, aga ema töötas muu töö kõrvalt ametühingu laekurina ja küllap tutvused olid need mis i'le täpi panid. Jutu järgi pea kümme aastat oldi ostuloa järjekorras ja koguti raha. Ametühingu kaudu see luba lõpuks tuligi 1975.a. Peamine küsimus oli siiski, kes rooli istub. Isa siis saadeti autokooli vanas eas. Vanalinnas Vene tänaval oli Automi autokool. Päris selgeks ta seda asja ei saanudki aga oma sõidud tegime ära.

JUST JUST, VÕTMESÕNAKS NIMELT AMETIÜHING,

---

... kuskil välismaal mere ääres ära oli...

Väljamaal võisid mere ääres vabamalt kõndida, sest olid juba kontrollitud inimene. Mina elan Saaremaal ja siin oli mere poole vaatamine võrdne riigi reetmisega. Mind on automaatur sõrve tipus viinud kasarmusse ja sealt on saadetud kogu seltskond aja peale Kingissepa miilitsa jaoskonda. Aega anti just niipalju, et täie vungiga kohale jõuda. Seal juba tegeleti kodanikega, nagu ette nähtud. Ja kõike seda ainult sellepärast, et polnud ustavust tõendavat passi taskus.
Vabandust, et oma vahemärkusega huvitava teema kiiva kiskusin.
Minagi olen ühe autoostu loa saanud. Ei polnud ma parteilane. Lihtsalt Nivat ei tahtnud tol ajal enam kedagi saada. Mossed juba olid vahel vabalt poest ostetavad, sapikast rääkimata. Nival ju kardaaniristid lähevad kiiresti läbi ja pole ikke õige autu, oli enamike arvamine. Jagamise momendist (otsustamine) kättesaamise hetkeni (ametlik kiri paberil) läks pea aasta. Vat siis oli juba palju kadedaid, sest vene raha hakkas põhuks muutuma. Süüdistati mind siis mitmes "surmapatus", sest tavaline inimene ju autoostu luba ei saa.
Sõitsin oma mossega Tallinna ja võtsin sealt Niva. Uue autoga läksin edasi pulma. Mosse ootas senikaua poe ees parklas. Mõne päeva pärast läksime sealt läbi ja kodutee algas kahe autoga.
Mul oli auto ost tõesti nagu tavaline poeskäik. Läksin sisse, maksin raha, ootasin nati ja sain auto kätte. Valida polnud midagi. See, mis toodi, see ka sai minu omaks.
Kui ma raha kassasse maksin ja pabereid täitsin, tuli minu kõrvale üks meesterahvas. Tal oli kaks suurt kotti käes. Tõstis need letile ja loomulikult ei jäänud need sinna. Kadusid kohe teispoole letti. Rohkem ma seda meest ei näinud, esialgu. Kui mind taharuumi lasti, oli tema juba seal. Seisis oma pärlmutter 2109 juures ja mehed toimetasid seal ümber. Minu Niva seisis üksi, polnud seal midagi toimetada. Ju siis 09 oli nii "katki", et pidi remondiprigaad juures olema.
Minu saateisik näitas näpuga auto poole ja kadus. Istusin autosse ja sõitsin väravast välja. Väravas muidugi tegeleti minuga väheke, vaadati paberid üle.
Kahjuls ei käi see jutt teemaalgataja maja kohta. Kogu see tegevus toimus Kadaka teel, arvan ma.

KAS NIVA POLNUD MITTE MNGIAEG VABAMÜÜGIS?