[Simmerling]

Natuke siia sekka ka teist asja. Nimelt kas Tallinna Vaz services kus müüdi meile tuntuid ziguleid, kas seal siis müüdi ka sellist tüüpi autosid nagu Vaz 1111 OKA. Või sellised ei jõudnudki Eestimaale.

On olnud elus "au" näha, mis sellel kollil kõhus oli. Tegu oli kolme tehase koostööga. Togliati tegi mootori. Zaporoshie tegi kere ja KAMAZ ladus kokku, vist tegi ka mingeid kabulaid. Pidi temast saama nõukogude VW Põrnikas, odav ja iga üliõpilane jaksab osta. Tegelikult tuli välja nii nagu selles riigis kombeks oli. Väliselt meenutas täiesti autot, neli ratast all ja klaasid paistsid läbi. Imed algasid kapoti tõstmisega. Mootoriks oli 08 pooleks lõigatud liigutaja. Sellest siis esimesed 2 silindrit. Kahepütiseid mootoreid on ennegi nähtud ja karta on et neid näeb tulevikus ka. Selle mootori eripäraks oli NSVL kergelt joogise konstruktori nali, teisiti seda nimetada ei oska. Nimelt liikusid mõlemad kolvid koos, st mõlemad korraga ÜSSis! Selleks, et tudengist juhil hambaplommid ja penskarist sohvril proteesid ikka suhu jääks oli installeeritud mõlemale poole vänta kaks balansiiri. Kui mälu ei peta siis jooksid balansiirid 306 laagritel. Seega korralikud kamakad. Isend, millega minul pistmist oli kannatas tänu omalikule õlipuuduse käes ja jooksis korralikult kokku. Nii õnnetult, et ka kolbe ei kannatanud taaskasutada. Kuna tegu oli 08 tükkidega ei olnud varuosadega probleemi. Probleemid algasid käivitades. Kui mootor käis tühikäigul läksid auto kontuurid uduseks. Vibra oli muljetavaldav. Esimese hooga langes kahtlus muidugi balansiiridele, et need vales märgis. Ei, kõik märgid paigas. Lahti võttes sai omad märgid lisaks löödud, igaks juhuks. Hooratas ka õigesti paigas.
Üldiselt pika uurimise peale selgus tegelikult täiesti loogiline lahendus. Kuna kolvid liikusid koos siis väikseimgi kaalumuutus tekitas vibra. Uuringutega jõudsime välja tehaseni. Oli ju aeg, kus keegi tundis kedagi kes tundi kedagi. Kõik lihtne. Kogu alumine ots vänt, hooratas, kolvid, kepsud balansiirid tasakaalustati koos mingis erilises pingis. Pingi ainueksemplar kogu CCCP peale asus Togliatis. Olime valmis mootori, kasutades eeloetletud tutvusi tehasesse saatma aga siis selgus, et ainuke papi, kes pinki kasutada oskas oli kausi vabaks jätnud. Seega jäi asi nii nagu oli. Korra nägin seda autot hiljem ka Tallinnas liiklemas. Olevat hiljem Venesse müüdud. Nooremapoolsele rahvale võib asi tunduda muinasjutuna. Aga eks paljud CCCP aegsed asjad olidki, muinasjutulised kui tänases kontekstis vaadata.
Vabandust OT, pole ju Lada keskusega kuidagi seotud aga nähes Oka nime tõmbas poolest pöördest käima.