02-10-2023, 11:01 AM
Vanasõidukite tunnustamine ei ole igal kuul läbi viidav uuring erakondade reitingu kohta, kus saaks reaalajas jälgida seda, mis protsent kellelgi on. Lisaks täiendavate kõrvalekallete hilisemale leidmisele tuleb tarkust juurde ka sellega, et mõnikord tuleb hilisema tarkuse põhjal veaks peetu hoopis originaaliks lugeda.
Vanasõidukina tunnustamise põhiline eesmärk on tuvastada Eesti Vabariigi liiklusregistri jaoks, et konkreetne sõiduk on:
1. vähemalt 35 aastat tagasi valmistatud
2. tehniliselt korras teeliikluses kasutamiseks
3. ületab vastavalt vanusepiirile ettenähtud originaalsuse lävendi
Kõik muu on meie väikese hobikogukonna enda jaoks elu põnevamaks tegemiseks. Konkreetne protsent, leidmata vead või ülekohtuselt veaks loetud detailid on vaid pinnavirvendus, mis tegelikult suurt pilti ei muuda. Nii nagu mõni valesti antud või andmata jäänud kollane kaart jalgpallimängus ei mõjuta lõpptulemust ehk seda, kes võitis. Kaotaja arvates on see loomulikult oluline, aga elu läheb ikka edasi ja me ei saa kogu ümber hinnata minevikku. Ka jõustunud kohtuotsust tuleb täita, kuigi kellegi arvates on täiesti vale. Vanglad on väga palju inimesi, kes peavad end ise süütuteks. Kui on fundamentaalsed vead, mis mõjutavad vanasõidukina tunnustamist või liiklusregistri andmete õigsuts, siis on ka reageeritud ja tehtud muudatusi. Seda tavaliselt siis sellisel viisil, et sõiduk on saanud parandused ja esitatud uuesti tunnustamisele ning lähtutakse uuest aktist.
Suures ringis piltide ja teabe jagamine võib esmapilgul tunduda tore mõte. Eriti kui seda ettepanekud teha ühe inimese ja ühe konkreetse sõiduki vaatenurgast. Tegelikkuses aga on AMF üsna väike konnatiik ning annab vaid üksikutel juhtudel suurema kasuteguri kui juba kasutusel olev kaasamise süsteem. Aga see ei tähenda, et poleks põhjust püüelda laiapõhjalisema kaasamise poole.
Kõige keerulisem on tegeleda lihtsalt huupi visatud küsimuste ja väidetega. Uskuge - asjatundjad loevad foorumit ja jätavad meelde selle kriitika, mis on asjakohane. Kuid anonüümsete kriititikutega foorumis võitlemine on tegelikult tulutu tegevus. Asjatundjate telefoninumbrid ja e-mailid on avalikud, mistõttu saab suunata oma tähelepanekud otse adressaadile. Mitte kirjutada naeruvääristavaid kommentaare avalikku foorumisse - kuna keegi hästi ei suvatse kirjutada, sisi jääb mulje, et kõik ongi halvasti. Mitte et kriitikat ei võiks teha - sellel võiks lihtsalt olla viisakas vorm. On esitatud loomulikult ka asjatundlikku ja viisakat kriitikat siin foorumiski, kuid kahjuks jääb negatiivne rohkem silma.
Eesti vanasõidukite tunnustamise süsteemil on kahtlemata tugevaid ja nõrku külgi. Sõltuvalt sellest, mida olulisemaks peame esile tuua, saab ka oma seisukohta kujundada. On täiesti õige, et teatud sõidukite osas on meil kvalifikatsioon pigem madal ning teatud sõidukite puhul on latt tänu põhjalikele teadmistele oluliselt kõrgemal. Ja ka asjatundjate teadmised ning kogemus on erinevad. Enamasti on asjatundjad olnud enesekriitilised ning keeldunud tegelemast sõidukitega, mida nad ei tunne. Mõnikord on enesekindlus aga olnud liiga kõrge või ongi pink liiga lühike. See on meie paratamatus.
Novembris on taas tulemas asjatundjate ja huviliste ühine õppepäev ning kindlasti saavad ka eelnevates postitustes esitatud ettepanekuid arutatud ja kaalutud. Oleme ikka headele ettepanekutele avatud ning iga asjatundja püüab tegelikult ka oma ülesannet hästi täita. Kõigi ettepanekutega on see lugu, et kui midagi otsustatakse teha või teha teistmoodi, siis peab keegi selle ka ellu viima ja ära tegema. Ettepanekut teha on lihtne, kuid mõnikord jääb ka mõistlik etteanek realiseerimata, kuna pole lihtsalt selle elluviijat.
Vanasõidukina tunnustamise põhiline eesmärk on tuvastada Eesti Vabariigi liiklusregistri jaoks, et konkreetne sõiduk on:
1. vähemalt 35 aastat tagasi valmistatud
2. tehniliselt korras teeliikluses kasutamiseks
3. ületab vastavalt vanusepiirile ettenähtud originaalsuse lävendi
Kõik muu on meie väikese hobikogukonna enda jaoks elu põnevamaks tegemiseks. Konkreetne protsent, leidmata vead või ülekohtuselt veaks loetud detailid on vaid pinnavirvendus, mis tegelikult suurt pilti ei muuda. Nii nagu mõni valesti antud või andmata jäänud kollane kaart jalgpallimängus ei mõjuta lõpptulemust ehk seda, kes võitis. Kaotaja arvates on see loomulikult oluline, aga elu läheb ikka edasi ja me ei saa kogu ümber hinnata minevikku. Ka jõustunud kohtuotsust tuleb täita, kuigi kellegi arvates on täiesti vale. Vanglad on väga palju inimesi, kes peavad end ise süütuteks. Kui on fundamentaalsed vead, mis mõjutavad vanasõidukina tunnustamist või liiklusregistri andmete õigsuts, siis on ka reageeritud ja tehtud muudatusi. Seda tavaliselt siis sellisel viisil, et sõiduk on saanud parandused ja esitatud uuesti tunnustamisele ning lähtutakse uuest aktist.
Suures ringis piltide ja teabe jagamine võib esmapilgul tunduda tore mõte. Eriti kui seda ettepanekud teha ühe inimese ja ühe konkreetse sõiduki vaatenurgast. Tegelikkuses aga on AMF üsna väike konnatiik ning annab vaid üksikutel juhtudel suurema kasuteguri kui juba kasutusel olev kaasamise süsteem. Aga see ei tähenda, et poleks põhjust püüelda laiapõhjalisema kaasamise poole.
Kõige keerulisem on tegeleda lihtsalt huupi visatud küsimuste ja väidetega. Uskuge - asjatundjad loevad foorumit ja jätavad meelde selle kriitika, mis on asjakohane. Kuid anonüümsete kriititikutega foorumis võitlemine on tegelikult tulutu tegevus. Asjatundjate telefoninumbrid ja e-mailid on avalikud, mistõttu saab suunata oma tähelepanekud otse adressaadile. Mitte kirjutada naeruvääristavaid kommentaare avalikku foorumisse - kuna keegi hästi ei suvatse kirjutada, sisi jääb mulje, et kõik ongi halvasti. Mitte et kriitikat ei võiks teha - sellel võiks lihtsalt olla viisakas vorm. On esitatud loomulikult ka asjatundlikku ja viisakat kriitikat siin foorumiski, kuid kahjuks jääb negatiivne rohkem silma.
Eesti vanasõidukite tunnustamise süsteemil on kahtlemata tugevaid ja nõrku külgi. Sõltuvalt sellest, mida olulisemaks peame esile tuua, saab ka oma seisukohta kujundada. On täiesti õige, et teatud sõidukite osas on meil kvalifikatsioon pigem madal ning teatud sõidukite puhul on latt tänu põhjalikele teadmistele oluliselt kõrgemal. Ja ka asjatundjate teadmised ning kogemus on erinevad. Enamasti on asjatundjad olnud enesekriitilised ning keeldunud tegelemast sõidukitega, mida nad ei tunne. Mõnikord on enesekindlus aga olnud liiga kõrge või ongi pink liiga lühike. See on meie paratamatus.
Novembris on taas tulemas asjatundjate ja huviliste ühine õppepäev ning kindlasti saavad ka eelnevates postitustes esitatud ettepanekuid arutatud ja kaalutud. Oleme ikka headele ettepanekutele avatud ning iga asjatundja püüab tegelikult ka oma ülesannet hästi täita. Kõigi ettepanekutega on see lugu, et kui midagi otsustatakse teha või teha teistmoodi, siis peab keegi selle ka ellu viima ja ära tegema. Ettepanekut teha on lihtne, kuid mõnikord jääb ka mõistlik etteanek realiseerimata, kuna pole lihtsalt selle elluviijat.