[wagoneer]

Au ja kiitused ürituse korraldajatele. Vaieldamatult oli see talveralli meie tiimile kõige eredam läbitud talverallidest. Seda siis alates sellest,et auto valmis võistluspäeva hommikul tunnike enne meie stardi aega. Esimene sõidu proov oli Viimsis bensuka külastamine mis tõi välja ka esimese pisikese probleemi. Nimelt kui paak täis lasta hakkas üleval bensunäiduku august tiba kütet välja nirisema. Aga pole hullu. Edasi siis koju mul teise Viimsi otsa ning sealt juba hooga stardi poole kimama. Statoilist ka väike kohv ja saiake ning uus päev võis alata. Üleval oli oldud selleks hetkeks juba minu puhul 30+ tundi ning kaardilugejal 20+ tundi. Läbi linna kimades sai selgeks,et osad väljalaske gaasid liiguvad sumpsi asemel läbi salongi Aga milleks siis aknad on. Kahjuks ei jõudnud korda teha piduritulesid(siinkohal ka vabandused meie järel kulgenud ekipaazide ees kellele meie aeglustamine võis ootamatult tulla)
Natuke hakkas kohe algul jupsima ka sidur. A see tundus tühise probleemina. Üldiselt kõik sujus. Stardi võtsime lennult ja ralli oligi alanud. Esimesed kruusal sõidetud lõigud tõid välja ka tõsiasja,et vedrustus on 0. Lehtvedrud kõvad kui kivid ja amordid oma töölepingu lõpetanud vast 20+ aastat tagasi. Roolimisega oli ka raskusi kuna 6+ pööret roolil lõpust lõppu on ikka päris korralik kruttimine. Ja seda loomulikult ilma võimuta roolisüsteemis. Ehk jäistel lõikudel kerge libisemise korrigeerimiseks tuli lapata 2 ringi ühele ja siis ruttu kaks ringi tagasi. Üldiselt jõudsime ralli käigus tõdemuseni,et aastal 61 olid meestel munad ikka tõsiselt suuremad ja karvasemad kui meil hetkel
20+km enne lõppu sai aga autol genekas otsa ja tuled muutusid järjest rohkem vaevu hõõguvateks küünaldeks. Ja ka sidur kadus pea töielikult ära. Siinkohal jälle vabandused kaasvõistlejate ees keda me Roostale sõites viimasel metsavahelisel lõigul ei saanud kahjuks mööda lasta kuna meil polnud lihtsalt sidurit enam.
Roosta väravas sai autol vool otsa ja viimased meetrid lükkas AStross meie liikurit lihase jõul teeäärde, et teised mööda pääseksid.
Peale sööki sai kahjuks uni(üleval oli oldud juba ikka päris pikalt) nii kiiresti võittu,et õhtune üritus jäi kahjuks nägemata.
Hommikul peale sööki sai natuke auto kallal pusitud ja geneka rihm tati ja teibiga natuke rohkem pingule aetud(kronsa ise ei võimaldanud enam rohkem pingutada). Laadimis voolu mõõtes saime numbriteks 19 voltti
Tuled särasid nagu päiksed ees. Kuna sidur ikka jupsis oli sõit üsna omapärane. Nimelt sai korraga vajutada maks 3 korda. Siis pidi nii 5...10min ootama ,et sidur taastuks ja saaks jälle vajutada. Meie jaoks oli tagasi sõit Viimsisse samasugune ralli kui just läbitu. Terve tee tuli planeerida käiguvahetusi ja pingsalt jälgida ristmikel,et ega kedagi kusagilt ei tuleks. Trassiks sai valitud siis paldiski mnt. üle pärnu mnt. tartu mnt. alt läbi ja siis lenska mnt. ja vana-narva mnt. Jüri ringi läbisime planeeritult kolmandaga. See polnudki nii ekstreemne. Iru elektrijaama juures ringi läbisime neljandaga ja saime isegi rehvi vinguma natuke. See oli ka ilmselt selle auto pidamise piir. Iga läbitud meeter kodu poole oli oluline. Ja koju me jõudsime. Avades hiljem kapoti, vaatas sealt alt vastu mõnus paistetanud aku mida oli terve tee edukalt 19 voldise pingega laetud.
Lõpp hea kõik hea.
Järgmisel aastal jälle Ra..k!!!!

PS! Tänud ka Tiinale/Priidule seele eest,et nad mu Roostale unustatud võtmed kenasti pealinna poole toimetasid.