[rnx69]

Ühes teises foorumis on mind tabanud õnnetuse kohta pisut pikemalt kirjas, aga huviliste tarvis tuleb siia ka lühikokkuvõte teha


Et kõik agusihvkalikult otsast lõpuni ja ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, kuidas umbes aastal 1993 või 94 poisikesena nägin oma elus teist päriselt liikuvat ameerikamaist autot. Esimene oli olnud ehk aasta varem must 3. generatsiooni Pontiac Firebird, mis oli tuntud tol ajal ka saksa telekanalitel jooksvast telesarjast kui "Kitt". Aga mis jättis sügava mulje, oli just see teine - tegu oli oranži mustade triipudega ja rootsi numbritega 2. generatsiooni Chevy Camaroga, mis tollal tihti Tartus Riia mäel seisis. Ja kui omanik selle käima pani, siis see hääl, mis summutitest tuli oli tõeline muusika. Tollal vast kümnene poisiklutt ohkas ja teatas, et kunagi ostab ka endale sellise auto.

Aastad läksid, armastus mikihiirte toodetud raua vastu jäi. Varsti juba kümne aasta eest sai hangitud endale Pontiac Firebird, mida pisut ka viisakamaks kohendatud sai. Eelmisel kevadel tekkis Tallinnas müüki aga roheline Camaro, mida viimati Sauel Märteni lammutuses angaari all seismas olin näinud. Kõne auto juba vahetunud omanikule ning üldseisukord ja komplektsus said enam-vähem ülevaate. Kuna kodanikul oli kiiresti finantssüsti tarvis, siis oli ka hind mõistlik ning mis kõige olulisem - autoga sai kaasa ka Erkki Engineeringus remonditud mootori. Puudu komplektsusest olid eelmise omaniku sõnul käigukast, kardaan ja laepolster.

Mõeldud-tehtud, läksin autot vaatama ja esmapilgul väga hull ei tundunudki. Näitusekorda restaureeritud isendist oli asi muidugi äärmiselt kaugel (just nii oli Märten omal ajal seda reklaaminud), aga midagi ilmvõimatut silma ka ei hakanud. Lõime käed ja paari nädala pärast oligi auto Tartus. Vahepeal helistasin Erkkile, et uurida, kuidas on lood mootoriga ja jutuajamise käigus koorus välja seik, et tegu ongi sellesama oranži autoga, mida ma Tartust mäletasin. Kannäe, vahest lapsepõlveunistused täituvad päris kummalisel kombel

Peale esmast ülevaatust  sai selgeks, et originaalkorras autot sellest kunagi ei saa - liiga palju ratse ja pornot. Kuna aga mõne aja eest oli hakanud mulle meeldima USA mitmekordse autokrossi (mitte segi ajada meie mõistes samanimelise autospordialaga - tegu sealmaal siiski koonuste vahel vigursõiduga) naiste arvestuses meistri Mary Pozzi auto, siis hakkas mõte jooksma sarnase stiili poole, ehkki veidi leebemas kuues. Stiilinimeks siis Pro Touring, mis iseenesest tähendab kaasaegse tehnikaga klassikalist autot, mille suunitlus on ka pigem tänapäevased kui aastatetagused sõiduomadused. Kätte trehvanud toorik oli selleks ju pea ideaalne ning juba originaalsena peab Mary abikaasa, kogemustega võidusõitja David Pozzi teise põlvkonna GM-i F-Body suhteliselt hästi teel püsivaks autoks, mis vajab väga vähest järele aitamist rajal võistlemiseks.

Olukord siis sel hetkel, kui auto minu kätte jõudis - pealt sile, nagu pühademuna, kõik vähem nähtavad kohad aga lihvimata pahtlit ja muid üllatusi täis. Värvitööle tänu sellele paneks hindeks maksimaalselt "kolm". Väidetavalt olla autot Värvaltransis lausa kaks korda värvitud, et ikka "näitusele sobiv tulemus saada". Kapoti aluine ja pagasnik pinnaroostes ning mingisuguse suvalise põrandavärviga kunagi üle mäkerdatud. Pagasnikupõhjas higutasid paar roosteauku. Parempoolne küljekarp oli kellegi poolt konserviavajaga avatud.

Esimese asjana sai kistud nina laiali, kuna värsket ja ilusat mootorit mitte kuidagi sellise kapoti alla paigutada ei saanud. Koorus välja veel hunnik üllatusi - uuemalt autolt pärit poolraam, mis oli lisaks veel ka propelleris ning ovaalseks kulunud kinnitusavadega, parempoolset poolraami kinnitust hoidis kere küljes ainult pigimatt. Lisaks kõik väidevalt tuttuued sillaosad pärinesid aastast 1970-midagi, vahetatud oli ainult amortisaatoreid. Tellimus teele - kastitäis uusi sillaosi, uued pidurid ja vedrud. Poolraam ise liivapritsi ning seejärel keevitusse ning peale lappimist kerevenituspinki. Et vahepeal väga igav lugeda poleks, siis ka paar pilti esialgsest olukorrast: