[Mart Laanelepp]

Meelis, rääkisin Sinuga eelmise aasta Järva-Jaani üritusel ka paar sõna juttu ja Sa soovitasid võimalikult heledaks jätta, seda ma ka tegin. Mulle meeldib puidune välimus ja küljed tahaksin kindlasti puidust jätta, kui vaja löön katuse plekiga üle. Kui peaks välja tulema et seest ikka kannatamatult palavaks läheb siis peaks praeguste seinte sõrestikuks lõikamine ja õhukese kihi vineeri külgedele liimimine ka aitama? Ja veel suur tänu tihend-hinge soovituse eest luugi jaoks. Aken ja katuseluuk kindlasti tulevad.

Stange võib pildilt vaadates võõrkeha olla aga päriselt nägi ilma palju ilmetum välja kui koos stangega. Stangega sain veel pealekauba numbrituled ka. Ega vene auto juppide kasutamine ei olnudki eraldi eesmärk, eesmärgiks oli ikkagi kokkusobituv tervik mida võiks iga auto taha haakida. Lihtsalt Mosse taga oleks Mossemeestel äratundmisrõõmu. Ja Mossega kavatsen kindlasti elulõpuni sõita

Kuigi Meelis soovitas asja võimalikult heledaks jätta soovisin ma siiski enne lakkimist veidi tumedamaks toonida. Ostsin poest vist pähkli või tiigi pinotexi ja toonimisaluse ja segasin võimalikult heleda segu kokku, tegin palju erinevaid proovitükke ka muidugi. Lõpuks kui tundus sobiv toon olevat värvisin käru ära. Pärast kuivamist tulemust vaadates tuli ikka masendus peale, kuna käru tundus ikka HULLULT laiguline, kõik ülekattega kohad olid tunduvalt tumedamad kohtadest kuhu ainult üks kord oli värvi saanud.



(Pildilt on näha ka tagumise kapi paigutus. uksed on pärit ehituspoest. Alumisse panipaika saab vasakus ääres "töötasapinna" sees oleva luugi kaudu)

Plaanisin juba kõike üle lihvida aga lõpuks tõmbasin ikka laki peale. Väliskihile sai krunt+3 kihti läikivat paadilakki, sissepoole kaks kihti poolmatti. Lõpuks lakituna ei jäänud vahepeal tekkinud laike peaaegu üldse näha:



Järgmisena oli järg siis poritiibade käes. Villise tiivad mulle ei meeldinud. Pean tänama kaasfoorumlast Waxi, kes andis idee kasutada Moskvich 401 tiibasid. Muretsesin ühe paari esitiibasid, lõikasin tagaosa lahti ja fikseerisin paari plekitükiga katsetamiseks:

(Upload jälle keerab ise pilti millegi pärast, hiljem üritan parandada)

Tulemus oli minuarvates üliäge, tiiva profiil järgib ilusti kere profiili. See töö andis ka hea võimaluse ka plekitöö harjutamiseks. 

Tulemus oli igatahes kole, kõver ja eesmine laiali painutamise koht tekitas sellise V-kujulise ristlõike. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud kas tagatiivad muretsema või esitiibadest ühtlase laiusega kumera ääre lõikama ja sellele uue kerepoolse külje ehitama. Egas midagi, mis kehvasti see uuesti, kunagi teen üle ja korralikumad   Pärast hulka pahtlit värvikihi all kannatab paari meetri pealt vaadata küll:


Teha jäi veel numbri kinnitus ja eesmised ääretuled. Eesmisteks ääretuledeks kasutasin Villise suunatulesid, millele uue jala tegin. Numbrialuse tegin roostevabast plekist. Ja muidugi siis veel need rõvedad kolmnurgad   Selle aasta jaanipäevaks, kui kõik valmimistähtajad olid korduvalt ületatud, tundsin et on lootust käru liikuma saada ja pingutasin korralikult et jaaniööl saaks esimest korda ööbida. Jaanipäevanädala alguses said eelpoolmainitud asjad korda tehtud, neetisin Zubrjonoki birka tiisli külge ja sõitsin Võru ARKi et see väike ümberehitus registeerida ja rõõmsalt uus pass kätte saada. Otseloomulikult nii ei läinud, esiteks öeldi et see ei ole ju sama haagis, raaminumber ei ole säilinud. Mina vastasin et vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi aktile ei pea vanemate kui 30 aastaste sõidukite tehasetähis säilinud olema. Seejärel väideti et seda ei saa ju ümberehitusena registeerida kuna liiga suur protsent on ümber ehitatud. Palusin endale tutvustada määruseid kus on kirjeldatud lubatud ümberehituse protsenti. Otseloomulikult ei ole sellist asja olemaski. Selle peale vastati et ega tegelikult nemad ei saagi midagi otsustada, Maanteameti tehnokomisjon otsustab sellised asjad. Tegelikult võib kerghaagise ümberehituse kohalik ARK ära registeerida. Kuna tehnokomisjoni otsus pidi kuni 10 päeva aega võtma aga mul oli ju käru täiesti valmis ja kindlustus peal siis jaanipäevale ma ikka minemata ei saanud jätta:


Kahjuks Mosse ülevaatusega ei olnud aega tegeleda aga õnneks on Villis ainuke konksuga auto peres   Haakepunkti kõrgus oli mul arvestatud Mosse järgi ja Villise taga on esiots kergelt üles. See sai aga madalatele tiiva tagaotstele saatuslikuks kui heina sees auku ei osanud piisavalt sügavaks hinnata ja käru rattaga läbi sõites tiib vastu maad käis. Painutas ühest kohast läbi ja lõi pahtli lahti. Tiivad tegin teadlikult nii madalad, kuna maastikule plaanis selle käruga ronida ei ole ja Mosse taga ei oleks seda kindlasti juhtunud, Mosse oleks ise sinna auku esmalt kinni jäänud 

Kui 10 päeva juba möödas oli ja ARK-ist vastust ei olnud saanud ja järgmine planeeritud väljasõit hakkas lähenema, käisin ise ARK-is uurimas. Imestati et oi, kas mulle ei teatatudki, vastus tuli juba ammu ära ja otsus on et käru ei ole ümberehitus vaid isevalmistatud sõiduk. Ega iseenesest muud vahet ei olegi kui ümberehituse registeerimine maksab 25 eur ja iseehitatu u. 400. Iseehitatud käru registeerimiseks on vajalik see üle kaaluda Tartus Metroserdis. Kuna treilerit ei hakanud rentima ja vanal numbril oli kindlustus olemas, läksin Villisega kohale. Tegelikult täiesti absurdne olukord, kuna Metrosert tahtis et haagisel oleks mingi tähis olemas mille nad saaksid protokolli kirjutada aga ARKi silmis oli mul uus haagis millele nemad ei saa tähist peale lüüa enne kui Metroserdist protokoll olemas on. Kuna mul oli Zubrjonoki birka peal kirjutati protokolli see kerenumber. 

Kui kaal oli olemas, väljastati VIN-kood ja asuti tüübikinnitust vormistama. VIN-kood löödi peale ära aga tüübikinnitust veel ei olnud. Järgmine hommik helistati et tüübikinnitus on olemas ja saaksin numbri kätte aga võta ikka kindlasti käru ka kaasa. Sõitsin siis käruga millel kaks VIN-koodi peal oli uuest ARKI. ARKi töötaja oli väikse näpuka teinud ja vale tähe koodi algusesse löönud. Käiasin relakaga koodi maha ja löödi uuesti peale. See toimus juba sama päeva hommikul kui järgmine väljasõit oli planeeritud. Ja lõpuks sain siis täiesti legaalse iseehitatud käruga Lätti Positivuse festivalile sõita:


Päikseloojang teel Lätti mere ääres:

Laagriplatsil:


Pildilt on veidi näha ka viga saanud poritiib.

Kogu ehitus võttis aega täpselt üks aasta ja kaks nädalat. Alustasin peale 2016 jaanipäeva ja lootsin paar nädalat hiljem 2016 Positivusele sõita. Mis seal on siis, lõikan vineerist kaared välja ja painutan katuse peale   Ametlikult arvele sain 2017 Positivusele sõidu hommikul.  

Tänan elukaaslast Mari, isa ja venda abi eest